Ewert & eestlased

Tegelikult avastasin ma Ewert and the Two Dragons'i nimelise fenomeni enda jaoks alles pärast Hollandisse kolimist, ent kuna bänd tundub enamuse oma ajast ratastel veetvat, on mul nende kontserdi külastamine korra aastas juba väikeseks traditsiooniks kujunenud. Kui eelmisel aastal käisin ma Amsterdami kontserdil koos Galiga, siis sedakorda õnnestus mul härra Hispaanlane Haarlemis toimuvale üritusele vedada. Üldiselt on ta minu muusikamaitse suhtes küllaltki kriitiline, ent "In the end there's only love" paneb temagi jala tatsuma. Aga veel enne kui eestlased lavale tulid, õnnestus meil nii mõnegi saalis viibiva rahvuskaaslasega jutule saada nii et lõppkokkuvõttes kulus klubis veedetud aeg suures osas lobisemisele ning Ewertile jäi kanda taustalaulu roll. Hiljem ühe uue tuttava juures juttu ajades märkis härra Hispaanlane, et samal ajal kui mõni ta pikaajaline Hollandi "sõber" pole teda kolmeaastase tutvuse ajal kordagi endale külla kutsunud, satub ta suvalises kohas suvaliste eestlaste peale, kes teda peale kümneminutilist vestlust enda poole kutsuvad. Jah, sellised me, eestlased, olemegi - kuumaverelised ja sooja südamega (:

Keukenhof

Hollandi tulbivälju olin ma juba mitu aastat tahtnud vaatama minna, ent kuna ma olin siiani pidevalt õige aja maha maganud, otsustasin juba varakult, et 2013 on lõpuks see aasta. Samal ajal on 2013 ka see aasta, mil lilled suure külma tõttu kohe kuidagi õitsema hakata ei tahtnud. Ometigi olin ma härra Hispaanlase oma lillejutuga juba nii ära tüüdata suutnud, et ta mulle eelmisel pühapäeval teatas: "Mitte, et ma eriti vaimustatud sellest oleks... aga no käime siis ära, kui sa nii väga tahad." Oi ma olin elevil ja samal ajal ka ootusärev - mis siis, kui me jõuame kohale ja kõik tulbid on alles nupus?

Õnneks see nii muidugi polnud - mõned tulbid olid juba lahti ka läinud, ent ometi tundub, et see kõige ilusam aeg on veel ees. Sellest hoolimata oli park turiste otsast otsani täis ning eriliselt jäid silma just venelased ja asiaadid. Ja üks soomlane, teisi eestlasi ma kahjuks ei tuvastanud. Isegi algul veidi torssis hispaanlane soojenes lõpuks kogu seda lilleilu nähes üles ning tunnistas mulle lõpuks, et kõige hullem ei olnudki. 

Pidu ja pillerkaar

Kui üldiselt pole monarhia maailmas enam eriti moes, leidub siiski vähemalt üks põhjus, miks on hea rahvuslikku kuningaperekonda omada. Samal ajal, kui eestlased võivad Ilvesepäevaga kaasnevast puhkusest vaid unistada, saab iga Hollandis resideeriv inimene võimaluse korra aastas kuninganna nimel endale oranžid riided selga tõmmata ning korralikult prassida. Kui siiani tehti seda ikka Beatrixi silmas pidades, siis täna on austusavaldusi vaja saata mitmesse leeri, sest vaid mõned tunnid tagasi asus troonile kuningas Willem-Alexander ning edaspidi peetakse kuningapäeva 27. aprillil. Kuna ma sain juba eelmisel aastal aimu Amsterdamis valitsevast hullusest, eelistasin sedakorda Haarlemisse jääda ning kõlaritest kostva umpa-umpa saatel tänavatele üles laotud kirbuturulettide vahel seigelda. Kui Amsterdam on täna täis purjakil turiste, siis väikelinnades kraamivad lapsed kuninga(nna)päeva ootuses kogu oma ebavajaliku kolu kokku ning lähevad tänavatele oma ärivaistu arendama. Veidi vanemad laotavad tänavale välja kogu oma riidekapi või ärkavad juba varavalges, et näljastele ostlejaile õunakooki küpsetada. Kuna kolu on mul endalgi, ei pidanud ma vajalikuks midagi juurde soetada ning seega oli minu ainukeseks ostuks täna kaks pakki sushit kuninga- ja kuningannanimelistes pakkides. Maitses päris hää. 

Haarlemi lilleparaad

Lilleparaadid on Hollandis küllaltki tavalised ning kuna ma siiani ühelegi jõudnud ei olnud, siis seekord pidin ma küll pilgu peale heitma. Eriti kui vanikud lausa ukse alla tuuakse. Pean kohe ütlema, et mingit erilist vaimustust see minus ei tekitanud. Uhke oli ta küll jah ja kindlasti on sinna ikebanadesse ja lilledest taignarullidesse (seal oli ka üks väljapanek koogi ja taignarulliga) kõvasti töötunde läinud, ent lilled on imeilusad ka ilma selleta, et neist suuri maasikaid või biitlite nägusid tehtaks. Pealegi oli keskväljakul rahvast oluliselt rohkem kui lilli, nii et peale paari kohustuslikku klõpsu liikusin ma edasi, et kaubandusele ja kookidele keskenduda. Ja päikesele, sest seda on viimasel nädalavahetusel tavatult palju näha olnud. 

Krokodillivaatlus

Minu viimasel ajal väga zooloogiakesksel blogil on tegelikult väga hea põhjendus. Nimelt on minu praegune tööandja piisavalt suur selleks, et omada erinevates Euroopa riikides koostöölepinguid meediaagentuuridega, kes siis omas keeles avaldatud krokodilliarvamusi kammivad ning Hoofddorpis asuvat EU peakontorit iganädalaselt oma leidudest teavitavad. Muidugi teadsin ma, et neil on ka Eestis vastav agentuur, ent seda ma küll ei arvanud, et nad minu blogi üles leiavad. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma eelmisel nädalal tööle minnes oma PR kolleegi käest e-maili sain, mis kirjeldas üksikasjalikult minu paari eelneva postituse sisu ning küsimust - "Ausalt ka, teil töötab seal nüüd üks eestlane? Nii lahe!" Esimese hooga ehmatasin ma muidugi ära, ent õnneks ei olnud ma vähemalt tol korral liiga avameelne olnud. Või liialt kriitiline, sest seda võib minu puhul ka juhtuda. Igal juhul ei järgenud sellele mitte mingisuguseid muid kommentaare, õnneks, ning mina leppisin endaga kokku, et edaspidi ma oma tekstis firma ametlikku nime enam ei kasuta. Aga päris alasti ja ausat sisevaadet firmasse ma interneti teel muidugi ikkagi ei jaga, klatši ja kõmu jaoks tuleb ikka minuga otse ühendust võtta. Muidugi on igas suuremas firmas omad draamad, ent vähemalt hetkel suudan ma neist veel kenasti kõrvale hoida ning olen oma tööga üldjoontes igati rahul. 

Aga millega ma rahul pole, on see, et tänase lubatud 20 kraadi asemel on akna taga endiselt 14 ning Hollandit teades võiks täna vabalt olla just see üks päev aastas, kus oma suvekingad tänavale jalutama saab viia. 

Pilt on siit.

Krokodillid ja eesti vanaema

Just täna kuu aega tagasi pakkisin ma end ühes linnas kokku ja laotasin teises lahti, homme täitub aga esimene kuu krokodillide seltsis. Haarlemis elamine ei tähenda muidugi seda, et ma Amsterdami enam üldse ei satu - härra Hispaanlasel ning kahel kassil tuleb endiselt külas käia ning samamoodi elab mitu head sõpra endiselt pealinnas. Ent samas on Haarlem piisavalt nunnu ja kompaktne ning kodu otse linna südames ei lase mul oma eelnevat elu üldse taga igatseda. Väikelinnaidüll, head päeva soovivad bussijuhid ning hubased nurgatagused kohvikud on just täpselt see rutiin, milles ma end hetkel suurepäraselt tunnen. Lisaks on vist Haarlemi külm õhk minu välimusele värskendavalt mõjunud, sest samal ajal kui ma vaikselt kolmekümne poole triivin, küsivad kõik poemüüjad minult järjepidevalt alkoholi ostes ID-kaarti. Ja ma siis annan - muiates - et mind pea kümme aastat nooremaks peetakse. Aga ma üldse ei kurda!

Crocs on samamoodi väga värskendav kogemus olnud - ja hirmutav samal ajal. Ma olin ennegi legende Ameerika firmade kohta kuulnud, ent nüüd tuleb tunnistada, et tõtt oli neis omajagu. Nimelt töötan ma firmas, kus mõnekuulised lepingud on tavaks (ka minul on praegu kolmekuuline leping) ning seda, et peale esimesi kuid uut lepingut ei anta, tuleb hirmutavalt tihti ette. Samamoodi tuleb ette ka vallandamisi, kus sind järgmisel päeval tööle enam ei oodata - jah, Ameerika stiil tähendab seda, et kui sa enda väärtust tõestada ei suuda, leitakse sinu asemele keegi, kes suudab. Samas on mul lausa suurepärane ülemus (kellel oli eestlasest vanaema) ning ka ülejäänud kolleegide üle ei saa kurta. Läbiva joonena on kõik direktoriteni välja ülimalt noored ning peale mõne erandi maksimaalselt 35-aastased. Ja nii nagu Ameerikas kombeks - kord kuus saab lõunaks tasuta kuumi koeri. Selle reegli üle ei kurda ma üldse. 

Muide, turundusspetsialist nagu ma nüüd olen (see ajab mind endiselt naerma, kuidas ma ilma mingi vastava taustata just selle koha peal maandusin), peaksin ma ilmselt varsti ka Crocsi jalanõude ülevaate tegema. Ma olen viimase kuu jooksul endale juba viis (!!!) paari soetanud, lisaks need, mis läksid härra Hispaanlasele, emale ning vennale. Ausalt ka, ma olen vist täiesti kroksifitseeritud, sest töötajate 50% allahindlus on pannud mu täiesti ebaadekvaatselt käituma. Õnneks on mu jalatsiostupiiranguks kümme paari kvartalis. Vastasel juhul ei mahuks ma oma korterisse varsti enam ära. 

PS. Ja nüüd nendele, kes mu Crocsi-jutu peale silmi pööritama hakkasid - Crocs ei tee ammu enam vaid kotasid (või clog'e, mis on nende inglisekeelne nimetus), nüüd teevad nad ka saapaid, sandaale, plätusid ja tenniseid. Ja ilusaid! Uurige ise kui ei usu.

Hollandi lepingud

Kunagi augustis sõlmisin ma oma toonase kodu juures asuva spordiklubiga kuuekuuse lepingu. Käisin oma viis kuud ära, kolisin kuuendal ning eeldasin, et selle asutusega on nüüd kõik. Kuni ma ühel hetkel avastasin, et minu pangaarvelt on läinud uus summa seitsmenda kuu ettemakseks. Kuna klubi mu telefonikõnedele ja e-mailidele ei vastanud, tormasin lõpuks sinna ise kohale, et oma nördimust avaldada. Ja mis siis selgus? Kuuekuuline leping tähendab Hollandis hoopis muud kui see Eestis tähendaks. Kui Eestis on kuus kuud kuus kuud, siis Hollandis on kuus kuud lõpmatu arv kuid, juhul kui sa unustad oma lepingu ära lõpetada. Kuna mulle keegi lepingu sõlmimisel mitte mingit hoiatust ei andnud, ei osanud ma sellist loogikavastast lahendust üldse oodata. Ja kuigi spordiklubi esindaja üritas seda kõike minu kaela ajada, selgitades, et lepingu taga oli see ju kõik väikeses kirjas hollandi keeles olemas, soostus ta siiski lepingu koha peal lõpetama. Ning mina marssisin minema soovitusega järgmine kord välismaalastega ettevaatlik olla ning neile kõik puust ja punasest selgeks teha, sest Hollandi loogika ei võrdu kohe kindlasti alati mitte ülejäänud Euroopa loogikaga. Edaspidi olen ma muidugi igasuguste lepingute sõlmimise koha pealt palju targem.