Wednesday, February 2, 2011

Moraaliga lugu: ära söö võõrast toitu

Ärkasin täna vara mõttega terve päev oma magistritöö kallal vaeva näha. Kui ma kööki läksin, leidsin laua pealt hunniku browniesid ja mõtlesin, et võtan endale hommikusöögiks ühe. Millegipärast võtsin ma lõpuks ikkagi ainult pool ruutu ning asusin töö kallale. Mõne aja pärast mõtlesin, et kuidagi imelik on olla: hull väsimus ja tööle kontsentreeruda oli ka raske. Ajasin selle varase ärkamise peale - ilmselt see ikkagi ei sobi mu praeguse elugraafikuga kokku. Seejärel hakkas Word viperdama, arvuti tegi imelikke asju ja üleüldse tundus mulle nagu ma istuksin pilve sees. Liigutused olid kuidagi hästi kerged ja aeglased. Kuna sain aru, et õppida ma niimoodi ei saa, läksin kööki endale varast lõunat tegema. Mingi aja pärast astus sisse ka Justin ja temalt eilse õhtu tegemiste kohta pärides hakkas mul mõttes üks kole aimdus kasvama. "Justin, kas sina tegid need brownied???" Ja siis tuli muidugi välja, et Justin oli katsetanud, kuidas kanep toidu sees ka toimib ja kuna ta toimis ikka väga hästi, oli hunnik browniesid alles jäänud. Mingit hoiatavat silti ta kookide juurde muidugi ei lisanud ja seega langesin mina naiivselt tema eksperimendi ohvriks. Loo moraal on muidugi selge: võõrast toitu puutuda pole vaja, eriti, kui sa ei tea, kelle oma see on. Pole vist vaja mainida, et korralikust õppimispäevast ei tule täna ilmselt suurt midagi välja.

Friday, January 28, 2011

Kui tervet rehkendus teha ei jõua, tee pool

Ja kui kõike, mida tahad, ei saa, siis antakse vähemalt pool. Tõsi-tõsi, oligi hispaanlane, kes meie juurde sisse kolis, aga hoopis tüdruk, mitte poiss. Nojah, vähemalt on ta pärit minu praegusest Hispaania lemmiklinnast, Barcelonast. Julia vanust ma öelda ei oska, aga kuna ta parasjagu oma bakalaureust lõpetab, siis ilmselt nii 21-22. Ja Amsterdami tuli ta selleks, et siin laboris vähirakkude kallal viis kuud tööd teha. Päris muljetavaldav! Aga seda kõike ei rääkinud meile hoopiski mitte tema, vaid ta sõbranna Clara, kes oli tõlgina kaasa tulnud. Jaa, Julia muidugi natuke räägib, ent mitte eriti hästi ning kuna ta on Hispaaniast, ei üllata see mind kohe üldse mitte. Igal juhul tegime me talle selgeks, et tal pole vaja meiega rääkimist karta, sest meil on plaan ta Amsterdami-ellu ilusasti ära integreerida ja et juuni lõpuks räägib ta juba inglise keelt juba päris hästi, sest - olgem ausad - ega tal teist võimalust ei ole. Amsterdamis elab muidugi päris suur hispaanlaste kogukond, aga nendega suhtlemise jaoks polnud tal ju ometi vaja nii kaugele sõita.

Tuesday, January 25, 2011

Koristajatest ja Utrechtist

Eelmisel neljapäeval kolis singapurlane Jamie välja ja nüüd ootame me kõik põnevusega, kes tema asemele kolib. Meil kõigil on oma eelistused juba edasi öeldud, eks siis näis, kas kellelgi veab ka. Kõik tüdrukud loodavad muidugi, et tuleb poiss; Justin seevastu, et veel üks tüdruk. Helen loodab, et tuleb itaallane, mina seevastu eelistaks hispaanlast või portugallast. Maud'i erisoove ma ei tea, aga küllap ei oleks ka tal ühe hispaanlase vastu midagi, sest ta on oma hispaania keelt üritanud ka juba koristajatega harjutada. Viimasel ajal muidugi enam mitte, sest koristajaid satub kummalisel kombel meie 'koju' aina sagedamini ja iga kord teevad nad põrgulärmi. Päevasel ajal kannatab selle veel ehk kuidagi välja, kuigi ka õppida ei ole säärase lärmiga eriti meeldiv, kuid täna hommikul saabus kamp hommikul kell 8, et minu kõrval asuvat hetkel veel tühja tuba koristada. Ma olen päris kindel, et kahel koristajal läks umbes tunnike, et tolmuimejaga tuba üle tõmmata. Eelmisel neljapäeval olid nad muidugi veel aeglasemad. Nimelt olid nad siin kokku oma viis tundi ja suurem osa sellest veedeti meie elutoas lõunat süües ja telekat vaadates. Ja ega neid siis seal vaid paar tükki polnud, pigem ikka kümmekond. Seega arutleme me Justini ja Heleniga igapäevaselt mida uut nad korda on saatnud ja mikspärast me sellise teenuse eest küll maksame. Kahjuks ei ole keegi meie kaebustest kvaliteedi teemal veel välja teinud ja ilmselt kolin ma siit enne välja, kui olukord mingi mõistliku lahenduse saab.
Hetkel tundubki, et koristajad lisavad meie õppimisest segasele perioodile veidi vürtsi, sest me oleme kõik keskendunud oma koolitöödele ja majast eriti palju välja just ei saa. Siiski õnnestus mul pühapäeval sel aastal esimest korda veidi Hollandit avastama minna, sest Ignacio otsustas Utrechti sõita, et seal ühele jalgrattale pilk peale heita. Ignaciol on muideks 'maagiline transpordikaart', millega ta saab igal pool 'tasuta' sõita (ING maksab selle eest aastas 3000+€) ning ka 'kaasreisijatele' 40% soodustust rongihindadest pakkuda. Kuigi Utrecht asub Amsterdamist vaid umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, polnud ma sinna veel sattunud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ilm oli pühapäeval üpris hall, seega pikka ringkäiku me linnas ei teinud, pigem tšillisime mingis baaris ja jõime teed. Utrechti kesklinn on iseenesest muidugi väike ja kuna kõik poed olid ka kinni, ei olnudki meil eriliselt palju variante, mida teha. Muidugi käisime vaatasime ka ratta üle, aga too osutus Ignacio jaoks liialt väikeseks. See tšikk, kes oma ratast müüs, oleks muidugi võinud hoiatada, et on 1.60 pikk ja ilmselt see ratas pole ühe veidi pikema noormehe jaoks eriti kohane.
Muide, pildid on kõik tehtud Utrechtis ja kuna ma olin laisk ja õiget kaamerat kaasa ei vedanud, tegin ma pildid iPhone'ga. See siis selgitab, miks nad veidi 'ruudulised' tunduvad.

Wednesday, January 19, 2011

Tere, Euro!

Ignacio leidis Youtube'st sellise rõõmsa Eurotervituslaulu (võrdle lauluga 'Tere, Kertu!'), mis on kuulu järgi Swedbanki töötajate poolt tehtud:


Friday, January 14, 2011

Tagasi Amsterdamis

Peale pikka puhkust kodumaal olen ma tagasi Amsterdamis ja seekord võttis linn mind vastu pea troopilise soojaga. See, et keset talve, on korraga 10 plusskraadi, tundus täiesti normaalne (ei, tegelikult oli see ikkagi liiga külm!) Portugalis, ent Hollandis? Helen kruvis mu vaimustust veidi vähemaks teatades, et järgmiseks nädalaks ennustatakse taas paari külmakraadi, nii et randa minekust ei tule siin ilmselt lähiajal midagi välja. Samas, ega ma Hollandi randadest midagi väga head kuulnud olegi.
Hetkel on mul päris hea meel tagasi olla. Tänase päeva parim hetk oli muidugi see, kui ma lõpuks oma kokku ligi 30kg kaaluvate kottidega 'Amsterdami kodus' maandusin. Reis Schipholist siia võttis ligi tunni ja terve selle aja vältel ei suutnud ma oma ahnust ära kiruda. Oli mul vaja jälle nii palju asju kaasa võtta? Nüüd on mul muidugi jälle hea meel. Šampooni-kreemi-varudest jätkub ilmselt lausa paariks kuuks ja ellu jäin ju kah. Lisaks tõhus trenn kätele.
Kuna ma sain öösel vaid neli tundi magada, ma täna eriliselt produktiivne olla ei plaani. Siiski ei suutnud ma hoiduda väikesest jalutuskäigust/šoppamisretkest linna peal, sest nii nagu Eestis, on ka siin parasjagu allahindlused ning tuleb tunnistada, et võimsamad, kui Tallinnas. Protsentuaalselt võimsamad. Minu esimeseks ostuks said sini-must-valged sukapüksid H&M'ist. Ja nii ongi, vaevalt olen ma oma jala üle Eesti riigipiiri tõstnud, kui minus tõstab pead ülim patriotism ja käsib mul osta kõike, mis vähegi Eestiga seotud. Olgu need siis lipuvärvides sukapüksid või Venemaal toodetud vorst (lihtsalt seepärast, et ta maitseb peaaegu nagu Eesti oma).

Friday, December 17, 2010

Hollandlastest ja Hollandi talvest

Täna hommikul umbes kella nelja ajal kuulsin ma tänavalt korraga hirmsat klirinat. Üritasin esialgu edasi magada, kuid kuna müra ei lakanud, läksin akna alla uurima, milles asi. Tänav oli täis prahti ja katkisi esemeid ning neid lendas kusagilt minu pea kohalt aina juurde. Veidi hiljem hakkasid meid ümbritsevates majades tuled süttima ning tigedad hollandlased pistsid oma pead välja, et öörahu rikkujale täpselt selgeks teha, mida nad asjast arvavad. Hollandlased on üldiselt alati väga valmis oma arvamust avaldama ja vähemalt mulle tundub, et juba mõte kellegiga vaidlemisest ajab neil põnevusest silmad põlema. Ja vaidluse puhul võivad nad täitsa vabalt võtta täpselt vastupidise arvamuse (kuigi tegelikkuses võivad nad sinuga absoluutselt nõustuda) lihtsalt selleks, et kõik pooled oleks esindatud ja et saaks vaielda. Siiani ei ole ma õnneks ühegi hollandlasega mõnda suurde vaidlusse sattunud, aga mul on tunne, et ma saaks haledalt tappa, sest ma ei pea end just eriliseks vaidlejaks.
Mõned minutit peale hollandlaste pahameelepuhangut tuli meie majast välja üks harjaga tüüp ja asus tänavat puhastama. Tundus, et ta oli oma pahameelepuhangust võitu saanud ning peale harjatõmmete ei olnud tänavalt hommikuni enam midagi kuulda.
Hommikul aknast välja vaadates tabas mind uus üllatus: suur lumi, mida sadas aina juurde. Tõsi, tegelikult see ei ole ju endiselt päris lumi, sest ega ta kauaks maha jää. See on see lumi, mis on nii kaua ilus vaadata, kuni seal peal ei käida. Kohe, kui sinna peale astutakse, muutub see koledaks pruuniks lögaks, mis mitte kellelegi ei meeldi. Siiski, Amsterdam tundub selle lumekoorma all lausa ägavat: rongid ja trammid jäävad hiljaks või ei liigu üldse ning paljud lennud on ära jäetud. Ainuke liiklusvahend, millele saab endiselt kindel olla, on jalgratas. Minu jaoks on muidugi kummaline see, kuivõrd üllatunud Amsterdammerid ise kogu selle lume üle on. "Holland ei ole lumemaa, Holland on vihmamaa," ütlevad nad ja keelduvad oma autole talvekumme ostmast. No olgu, ehk saab siin talvekummideta hakkama, aga korraliku lumetõrjetehnika lennujaama jaoks võiks ju ikka osta. Samamoodi imelik oli see, kui Pariisi lennujaam paar nädalat tagasi lume tõttu suleti. Küsisin Maud'i käest, et kas teil siis tõesti seal lund ei saja ja ta vastas, et sajab küll, igal aastal ikka, aga inimesed ikka mõtlevad, et no sel aastal küll ei tule. Ja kui tuleb, siis on šokeeritud, selle asemel et loogiliselt järeldada, et kui eelmisel kümnel talvel on lund sadanud, siis ilmselt võib nii juhtuda ka sellel.
Muide, just praegu sajab õues tihedat lund ja linnukesed laulavad täpselt nii nagu nad meil kevadeti laulavad. Tõelised hollandlased, kes hoolimata faktist, et on talv ja kohe tulevad jõulud, kujutavad endale ette, et on kevad. Lihtsalt sellepärast, et kõik erinevad arvamused oleks esindatud.

Thursday, December 9, 2010

Internetist ja ühikaelust

Meil on juba viimased nädal aega väga imelik Internetiühendus olnud. Vahepeal on äärmiselt kiire ja järgmisel hetkel kaob täitsa ära. Seetõttu oleme me siin viimasel ajal kõik suht närvis olnud, sest ajal, kui on vaja tegeleda eksamite ja igasuguste viimaste tööde kirjutamisega, on Internet hädavajalik. Õnneks ei olnud seekord probleem ainult minul, vaid kannatasid kõik, kes selles majas elavad ning igaühel oli võimalik põhjendus olukorrale välja mõeldud. Kõige populaarsemad tundusid olevat põhjendused, et a) keegi mängib pidevalt Internetis arvutimänge ja b)keegi laeb metsikutes kogustes midagi Internetist alla. Mina, kui suur arvutiekspert, ei uskunud neist kumbagi. Isegi lund ega Monika-nimelist tormi ei saanud süüdistada, sest lund ei ole meil juba ammugi ja torm pole ka siia jõudnud. Igatahes peale nädalast piinlemist ja arvutifirmasse helistamist, tuli täna hommikul mingi arvutiekspert olukorda kontrollima ja avastas, et keegi 'keenjus' oli oma arvuti serverina tööle pannud ning selle asemel, et kõikide teiste arvutid end endiselt ühika serveriga ühendaks, ühendasid nad end nüüd selle 'keenjuse' arvuti aka serveri külge (vähemalt mina sain tollest kirjast nii aru, minust suuremad arvutispetsid võivad kommentaaridesse parandusettepanekuid jätta). Selline suhtumine ajab muidugi närvi, sest nii paljude inimestega koos elades võiks natuke ikka teistega ka arvestada. Kahjuks on see arvutijama ainult üks näide paljudest. Näiteks on meil prügiauto-päevad kolmapäev ja laupäev. Seega võib kõige varemalt teisipäeva ja reede õhtul prügikotid tänavale laduda. Kuigi seda reeglit on meile pähe taotud juba omajagu ning isegi sildid selle kohta on igal pool väljas, paneb mõni tropp oma prügikoti tänavale näiteks esmaspäeva hommikul. Kui eriti 'veab', pole ta kotti isegi korralikult kinni sidunud. Igal juhul on hiljemalt esmaspäeva pärastlõunaks keegi koti lahti harutanud ja kogu selle sisu tänavale laiali puistanud nii et koju jõudes tuleb üle suure prügimäe hüpata. Teine probleem on meil pesuruumiga, sest terve maja peale on meil kokku kaks pesumasinat ja üks kuivati. Eile hommikul, kui ma endale parasjagu köögis putru keetsin, tormas Justin sisse ja oli üsna kuri. Tuli välja, et ta oli oma riided kuivatisse toppinud ja kui ta neid siis tund aega hiljem välja võtma läks, leidis ta enda riided märjana kuivati pealt ja kellegi teise omad just parasjagu kuivatist programmi lõpetamas. Aga Justinit tsiteerides:"Te ei taha minuga mängida mängu, kes suudab olla suurem sitapea, sest mul ei ole absoluutselt mingeid moraale ja ma võidan alati! Ma panen ta riided põlema, kui vaja on!" Selle eilse tüübi riietel läks muidugi veel hästi, sest Justin lihtsalt korjas riided kuivatist välja ja pani enda omad asemele. Ühikaelu on lihtsalt vaimustav, kas pole?