Sushiproff

Härra ülemus rääkis mulle kunagi, et mingi statistilise uurimuse kohaselt läheb parima tulemuse saavutamiseks vaja kahte keskpärast (et mitte öelda ebaõnnestunud) katset ning kui ma selle üle järele mõtlesin, siis tuli mul tõdeda, et kolm on tõesti päris tihti minu jaoks hea number olnud. Näiteks kui ma Amsterdamis tööd otsisin, oli kolmas intervjuu kolmandas firmas just see, mis mulle lõpuks töökoha andis. Samamoodi oli ka sushiga, sest esimesel korral ei suutnud ma ära imestada, mis rõvedus see on, teisel korral oli mul kõht hirmus tühi ja ma avastasin, et nii hull ei olegi ning kolmandal korral sattusin ma sööma ühe Bulgaaria poisi isetehtud sushit, mis maitses suisa taevalikult. Sellest ajast peale tekkis mul ajuti tohutu sushi-isu, millele ma pidin erinevate restoranide külastamisega rahuldust otsima. Kuni ma sattusin ühel härra ülemuse poolt korraldatud peol selle sama Bulgaaria poisiga kokku. Mingil hetkel läks meie jutt loomulikult sushile ning enne kui ma arugi sain, olime me kokku leppinud, et ta õpetab mu sushit rullima. Ja kuigi esialgu tundus kogu protsess alustades eriti räpsest riisikeetmisest selle rullimiseni hirmus ettevõtmine, siis koolituse lõppedes olin ma oma märkmetele tuginedes küllaltki kindel, et seda suudaksin ma ka ise järele teha. Esialgu ma muidugi oma uusi teadmisi väga kõva häälega ei reklaaminud, sest statistikat arvestades ei saanud minu teisest vasikast suurt midagi välja tulla. Seega otsustasin ma katsetuse volüüm kahe ette võtta turvaliste koduseinte vahel. Isegi härra hispaanlast ei kutsunud, sest ma ei uskunud, et minu rullid võiksid sellises kogemuse staadiumis talle erilist muljet avaldada. Algus oli paljutõotav, sest vähemalt riis tuli minu kogenematu silma järgi küll päris hea ja hirmus kleepuv (mida ta peabki olema). Rullimine ise ei olnud ka teab mis raske ning seega otsustasin ma katsetada ka tagurpidi-rullidega, kus riis on väljaspool ning vetikad ja muu tavaar sees. Ei saa kurta, youtube videol näpuga järge ajades rullusid päris ilusasti. Aia taha läks vasikas aga hoopiski seal, kus ma seda ei oodanud. Nimelt on rullide tükeldamiseks vaja hirmus teravat nuga ning kuigi ma seni olin arvanud, et meil on vähemalt üks terav nuga, sain ma lõikama asudes kiiresti aru, et ma olin eksinud. Kombinatsioon mitte-eriti-terav-nuga ja algaja rullija toob endaga kaasa veel ühe probleemi - olgu riis kui kleepuv tahes, piisava surve järel hakkab rull koost lagunema ning esteetikast ei jää enam midagi järele. Just sellel põhjusel ei teinud ma tänastest valmis rullidest ka mitte ühtegi pilti (kuigi nii kahekümne aasta pärast oleks ehk naljakas oma esimesi katsetusi vaadata). Õnneks oli maitse välimusest tunduvalt etem ning härra ülemuse statistikale tuginedes peaksid minu järgmised sushirullid juba oluliselt ilusamad välja nägema.

Daisy

Seda blogi lugevad inimesed on ilmselt minu kassiarmastusest juba ammu aru saanud ning seega võite vaid mu elevust ette kujutada, kui Gali ühel õhtul koju tulles ukse tagant kassipoja leidis. Kuna kassi trepikotta jätmine tundus eriti julm ja soov väikest kiisut nunnutada oli suur, otsustasime ta enda juurde meelitada. Või noh, mina otsustasin, sest Gali eelistab igas vanuses kaslastest suure kaarega mööda käia. Kuigi kassike tundus väga arg olevat, sai temast mingi aeg uudishimu ikkagi võitu ning ta otsustas värisevate käppade kiuste veidi meie juures ringi uudistada. Kuigi ma oleks sel hetkel kassi hea meelega ära peitnud ja Galit anunud, et "paaaaalun, jätame kiisu endale, palun-palun-palun ja kellelegi ei räägi," sai realist minus siiski aru, et praegusel hetkel poleks kassi võtmine just eriti tark tegu ning ilmselt on sellel väikesel karvakeral kusagil ka peremees olemas. Niisiis võtsime kiisu kaenlasse ja asusime naabritega networkima. Esialgu paistis seis päris mannetu - kedagi kodus ei olnud ning kui oligi - siis looma keegi omaks ei tunnistanud. Loomulikult peitis kassipreili omanik end kõige kaugema ukse taga ning taaskohtumisrõõm Daisy'ga tundus olevat ainult ühepoolne. Kiisu ise ei paistnud üldse rahul olevat sellega, et tema ekspeditsioon nõnda lühikeseks jäi. Meie aga olime endaga üpriski rahul - detektiivitöö oli kandnud vilja ning ma olen päris kindel, et kui ma end kunagi kusagil kauemaks sisse peaks seadma, siis ei võta ma endale mitte ainult ühte kassi, vaid lausa mitu.

Eesti nädal

Kui ma terve esimese Hollandi-aasta ei tundnud mingisugust vajadust eestlaste otsimiseks, siis viimasel ajal olen ma nendega kuidagi väga tihti kokku juhtunud. Nojah, mida muud ongi oodata, kui külastada Ewert and the Two Dragons kontserti või minna kohalike eestlaste peole. Minu pikk Eesti-nädalavahetus algas juba neljapäeval, kui ühe indie festivali raames esines siin juba too eelpoolnimetatud Eesti bänd. Mitte, et ma nende suur fänn olnud oleks (just, ma pean sellest minevikus rääkima), aga ma vist läheks Nexust ka vaatama, kui nad juhuslikult uuesti kokku tuleks ja Amsterdamis esineksid. Igatahes sain ma €10 eest näha ja kuulata viit bändi ning minu absoluutselt erapooletu arvamuse põhjal olid eestlased kõige vingemad. Ei, teised olid ka head, välja arvatud üks Soome tüdruk, kes oli minu jaoks veidi liiga morbiidne. ("Selle loo nimi oli "Surm". Järgmiseks laulan ma oma uue loo "Ma Tahan Surra"".) Ja selleks ajaks kui kontsert läbi sai olin ma fänn valmis (ning ostsin nende plaadi igaks juhuks ka - autogrammidega ja puha). 

Eile aga sattusin ma ühele kohalike eestlaste tutvumisõhtule, kuhu ma end ühe korraliku külmetuse kiuste vedada otsustasin. Ja täna istun ma kodus, joon nõmmliivateed ja mõtlen, et äkki oleks pidanud ikka koju jääma.

Vahepealsed ajad

Uus kodu

Esimene postitus uuest kodust, kus tänasest päevast alates on ka täiesti korralik internetiühendus. Mille saamiseks, muide, peab Hollandis kõvasti kannatust varuma. Ma ei tea, kui kaua Eestis ootama peab (ma kahtlustan, et alla nädala), ent siin läheb esimesest tellimusest kuni selle täitmiseni 3-5 nädalat. Meil läks umbes neli ja siis oli ka mingi jama, millest ma oma tehnoloogiakauguse ja installija keskpärase inglise keele tõttu aru ei saanud. Samas oli installija ise täiesti tore poiss ja mul on kuri kahtlus, et tänu tema vastutulelikkusele ja teadmisele, kuhu helistada, sai too jama ühe päevaga lahendatud. Nii et juhhei! Ja uus kodu tähendab muidugi seda, et portugallased ja Ferdinand on ammu unustatud.. kuigi too viimane jõudis mind ka peale väljakolimist traumeerida ning minult veel ekstra €100 sisse nõuda elektri eest mida ma tegelikult ei kasutanud ja mille tarbimise üle mul igasugune kontroll puudus. Vaielda ka eriti ei saanud, sest deposiit oli endiselt tema käes. Uus korter on see-eest superäge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel töökohast ning isegi omanik on üle ootuste normaalne Hollandi proua, kelle punase kassi hävitustööd siin endiselt igal pool näha saab. Ja karvu.

Kanalitel paarutajad

Vahepeal toimus siin muidugi peale muude sündmuste ka kuningannapäev, mis iseenesest tähendab seda, et kõik panevad endale oranžid riided selga, kaunistavad end võimalikult tobedate apelsinivärvi prillide-sallide-mütsidega ning lähevad tänavale lällama. Amsterdami kesklinna vallutab tol päeval metsik rahvamass, kes pop-up dj'de muusika järgi puusi hööritab ning suures koguses Heinekeni tarbib. Ma ei ole just eriline suurte rahvamasside austaja ning seega ei pidanud ma tolles möllus ka eriti kaua vastu - aga piisavalt selleks, et endale Waterloopleinilt küünarnukkidega tee Leidsepleinile murda ning vahepeal üks jäätis osta (ma ei mõista seda hollandlaste õnne, mis toob just selleks üheks päevaks päikesepaiste 23 kraadiga, kui eelnevad ning järgnevad kaks nädalat sajab vihma ja soojakraade on 12). Ülejäänud päeva veetsin ma härra Hispaanlase rõdul ning jälgisin kogu saginat turvalisest kaugusest. Kui ma seda fakti hiljem ühele tuttavale hollandlasele kommenteerisin, siis vangutas ta ainult pead ja ütles, et nii jäin ma ju kogu lõbust ilma. Jaa. Tänavatel lainetavaisse kollastesse lompidesse ei õnnestunud mul tõesti kordagi astuda. Ja ei, ma ei räägi siin üldse mitte õlust.

Hirmsad inimesed

Jah, ma pean ausalt üles tunnistama, et minu praeguse elukoha omanikud on ühed hirmsad inimesed. Esialgu ei tundunud asi kuigi hull - kui välja arvata fakt, et ahned on nad algusest peale olnud. Käisid siin ainult üüri nõutamas ning muul ajal hoidsid end meie eludest heaga eemal. Viimasel ajal tundub aga, et neil on näpud eriliselt sügelema hakanud ning rahaahnus üle pea kokku löönud, sest kuidas muidu seletada viimase aja sündmusi. Holland ei ole teadupärast just maailma kõige troopilisem riik ning seetõttu on loogiline, et talveperioodil kasutatakse kütet. Meie korteri esipomo - nimetagem teda Ferdinandiks - leidis mõned ajad tagasi, et meil on korteris liiga soe ning ainuke võimalus meie priiskavale elustiilile piir panna on installida oma telefoni üks app millega meie korteri temperatuuri reguleerida saab. Kütte keeras ta muuhulgas maha ka meie omavahelistelt suhetelt ning alates tollest hetkest on need jääkülmad, sest ka peale korduvaid palveid, vingumisi, käske ja vihastamist püsivad meie radiaatorid vakka. Nädal aega tagasi sai Ferdinandil ilmselt meiepoolsest vingumisest küllalt, sest ta ilmus uhkelt kohale ühe tähtsa dokumendiga. Too nõudis meilt allkirju ning nõustumist sellega, et päval on meie korteris maksimaalselt 20 kraadi ning öösel 18. Pidu oleks meie õuel siis, kui meil tegelikult oleks ka siin nii soe. 

Ausalt ka, mul on tõeliselt hea meel siit välja kolida. 

Tivoli on Amsterdamis

Pühapäevahommikuses päikeses tekkis mul kange isu skoonide järele ja kuna Amsterdamis on Damil asuva kiriku taga üks tore 3 Kaelkirjaku Ameerika pagaripood, siis tundus ainult õiglane oma sammud sinna seada. Kohale jõudes tuli välja, et skoone tutkit (ja see ei olnud esimene kord kui nii juhtub - ma peaks välja uurima, kes see näljane skoonivaras on, kes minu nina eest kõik koogikesed muudkui ära ostab) ja nii lonkisin ma kurvalt Damile tagasi. Ooo ja kui ma sinna jõudsin, siis läksid mul kõik maailma maiustused meelest, sest tivoli oli uuesti linna jõudnud! Jaa - iga kord kõiki neid atraktsioone nähes olen ma endale lubanud, et järgmine kord. Ja seda nii poolteist aastat järjest, ent nüüd oli mul tingimata vaja oma skoonikaotusvalu kuidagi leevendada ning ma valisin välja kõige kõrgemale tõusva karusselli. Oh ja küll see oli vahva - vaade seal üleval oli superhea ning kõrvus vihisev tuul võttis südame alt mõnusasti külmaks.

Amsterdami õhtud

Umbes selline nägi välja järjekordne päikeseloojang Amsterdami kanalite vahel, kui me eile õhtul härra Hispaanlasega ringi jalutasime. Endal kõht ilusasti sushit täis ja mina jälle ühe korraliku pulkadega söömise õppetunni võrra targem. Muide, oma hiljutiselt Jaapani-reisilt tõi ta mulle muu seas ka ühed imeilusad lillelised söögipulgad (ja ühe väikese punase kassi, kes väga rahuloleval ilmel padjal laiutab).