Pidu ja pillerkaar

Kui üldiselt pole monarhia maailmas enam eriti moes, leidub siiski vähemalt üks põhjus, miks on hea rahvuslikku kuningaperekonda omada. Samal ajal, kui eestlased võivad Ilvesepäevaga kaasnevast puhkusest vaid unistada, saab iga Hollandis resideeriv inimene võimaluse korra aastas kuninganna nimel endale oranžid riided selga tõmmata ning korralikult prassida. Kui siiani tehti seda ikka Beatrixi silmas pidades, siis täna on austusavaldusi vaja saata mitmesse leeri, sest vaid mõned tunnid tagasi asus troonile kuningas Willem-Alexander ning edaspidi peetakse kuningapäeva 27. aprillil. Kuna ma sain juba eelmisel aastal aimu Amsterdamis valitsevast hullusest, eelistasin sedakorda Haarlemisse jääda ning kõlaritest kostva umpa-umpa saatel tänavatele üles laotud kirbuturulettide vahel seigelda. Kui Amsterdam on täna täis purjakil turiste, siis väikelinnades kraamivad lapsed kuninga(nna)päeva ootuses kogu oma ebavajaliku kolu kokku ning lähevad tänavatele oma ärivaistu arendama. Veidi vanemad laotavad tänavale välja kogu oma riidekapi või ärkavad juba varavalges, et näljastele ostlejaile õunakooki küpsetada. Kuna kolu on mul endalgi, ei pidanud ma vajalikuks midagi juurde soetada ning seega oli minu ainukeseks ostuks täna kaks pakki sushit kuninga- ja kuningannanimelistes pakkides. Maitses päris hää. 

Haarlemi lilleparaad

Lilleparaadid on Hollandis küllaltki tavalised ning kuna ma siiani ühelegi jõudnud ei olnud, siis seekord pidin ma küll pilgu peale heitma. Eriti kui vanikud lausa ukse alla tuuakse. Pean kohe ütlema, et mingit erilist vaimustust see minus ei tekitanud. Uhke oli ta küll jah ja kindlasti on sinna ikebanadesse ja lilledest taignarullidesse (seal oli ka üks väljapanek koogi ja taignarulliga) kõvasti töötunde läinud, ent lilled on imeilusad ka ilma selleta, et neist suuri maasikaid või biitlite nägusid tehtaks. Pealegi oli keskväljakul rahvast oluliselt rohkem kui lilli, nii et peale paari kohustuslikku klõpsu liikusin ma edasi, et kaubandusele ja kookidele keskenduda. Ja päikesele, sest seda on viimasel nädalavahetusel tavatult palju näha olnud. 

Krokodillivaatlus

Minu viimasel ajal väga zooloogiakesksel blogil on tegelikult väga hea põhjendus. Nimelt on minu praegune tööandja piisavalt suur selleks, et omada erinevates Euroopa riikides koostöölepinguid meediaagentuuridega, kes siis omas keeles avaldatud krokodilliarvamusi kammivad ning Hoofddorpis asuvat EU peakontorit iganädalaselt oma leidudest teavitavad. Muidugi teadsin ma, et neil on ka Eestis vastav agentuur, ent seda ma küll ei arvanud, et nad minu blogi üles leiavad. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma eelmisel nädalal tööle minnes oma PR kolleegi käest e-maili sain, mis kirjeldas üksikasjalikult minu paari eelneva postituse sisu ning küsimust - "Ausalt ka, teil töötab seal nüüd üks eestlane? Nii lahe!" Esimese hooga ehmatasin ma muidugi ära, ent õnneks ei olnud ma vähemalt tol korral liiga avameelne olnud. Või liialt kriitiline, sest seda võib minu puhul ka juhtuda. Igal juhul ei järgenud sellele mitte mingisuguseid muid kommentaare, õnneks, ning mina leppisin endaga kokku, et edaspidi ma oma tekstis firma ametlikku nime enam ei kasuta. Aga päris alasti ja ausat sisevaadet firmasse ma interneti teel muidugi ikkagi ei jaga, klatši ja kõmu jaoks tuleb ikka minuga otse ühendust võtta. Muidugi on igas suuremas firmas omad draamad, ent vähemalt hetkel suudan ma neist veel kenasti kõrvale hoida ning olen oma tööga üldjoontes igati rahul. 

Aga millega ma rahul pole, on see, et tänase lubatud 20 kraadi asemel on akna taga endiselt 14 ning Hollandit teades võiks täna vabalt olla just see üks päev aastas, kus oma suvekingad tänavale jalutama saab viia. 

Pilt on siit.

Krokodillid ja eesti vanaema

Just täna kuu aega tagasi pakkisin ma end ühes linnas kokku ja laotasin teises lahti, homme täitub aga esimene kuu krokodillide seltsis. Haarlemis elamine ei tähenda muidugi seda, et ma Amsterdami enam üldse ei satu - härra Hispaanlasel ning kahel kassil tuleb endiselt külas käia ning samamoodi elab mitu head sõpra endiselt pealinnas. Ent samas on Haarlem piisavalt nunnu ja kompaktne ning kodu otse linna südames ei lase mul oma eelnevat elu üldse taga igatseda. Väikelinnaidüll, head päeva soovivad bussijuhid ning hubased nurgatagused kohvikud on just täpselt see rutiin, milles ma end hetkel suurepäraselt tunnen. Lisaks on vist Haarlemi külm õhk minu välimusele värskendavalt mõjunud, sest samal ajal kui ma vaikselt kolmekümne poole triivin, küsivad kõik poemüüjad minult järjepidevalt alkoholi ostes ID-kaarti. Ja ma siis annan - muiates - et mind pea kümme aastat nooremaks peetakse. Aga ma üldse ei kurda!

Crocs on samamoodi väga värskendav kogemus olnud - ja hirmutav samal ajal. Ma olin ennegi legende Ameerika firmade kohta kuulnud, ent nüüd tuleb tunnistada, et tõtt oli neis omajagu. Nimelt töötan ma firmas, kus mõnekuulised lepingud on tavaks (ka minul on praegu kolmekuuline leping) ning seda, et peale esimesi kuid uut lepingut ei anta, tuleb hirmutavalt tihti ette. Samamoodi tuleb ette ka vallandamisi, kus sind järgmisel päeval tööle enam ei oodata - jah, Ameerika stiil tähendab seda, et kui sa enda väärtust tõestada ei suuda, leitakse sinu asemele keegi, kes suudab. Samas on mul lausa suurepärane ülemus (kellel oli eestlasest vanaema) ning ka ülejäänud kolleegide üle ei saa kurta. Läbiva joonena on kõik direktoriteni välja ülimalt noored ning peale mõne erandi maksimaalselt 35-aastased. Ja nii nagu Ameerikas kombeks - kord kuus saab lõunaks tasuta kuumi koeri. Selle reegli üle ei kurda ma üldse. 

Muide, turundusspetsialist nagu ma nüüd olen (see ajab mind endiselt naerma, kuidas ma ilma mingi vastava taustata just selle koha peal maandusin), peaksin ma ilmselt varsti ka Crocsi jalanõude ülevaate tegema. Ma olen viimase kuu jooksul endale juba viis (!!!) paari soetanud, lisaks need, mis läksid härra Hispaanlasele, emale ning vennale. Ausalt ka, ma olen vist täiesti kroksifitseeritud, sest töötajate 50% allahindlus on pannud mu täiesti ebaadekvaatselt käituma. Õnneks on mu jalatsiostupiiranguks kümme paari kvartalis. Vastasel juhul ei mahuks ma oma korterisse varsti enam ära. 

PS. Ja nüüd nendele, kes mu Crocsi-jutu peale silmi pööritama hakkasid - Crocs ei tee ammu enam vaid kotasid (või clog'e, mis on nende inglisekeelne nimetus), nüüd teevad nad ka saapaid, sandaale, plätusid ja tenniseid. Ja ilusaid! Uurige ise kui ei usu.

Hollandi lepingud

Kunagi augustis sõlmisin ma oma toonase kodu juures asuva spordiklubiga kuuekuuse lepingu. Käisin oma viis kuud ära, kolisin kuuendal ning eeldasin, et selle asutusega on nüüd kõik. Kuni ma ühel hetkel avastasin, et minu pangaarvelt on läinud uus summa seitsmenda kuu ettemakseks. Kuna klubi mu telefonikõnedele ja e-mailidele ei vastanud, tormasin lõpuks sinna ise kohale, et oma nördimust avaldada. Ja mis siis selgus? Kuuekuuline leping tähendab Hollandis hoopis muud kui see Eestis tähendaks. Kui Eestis on kuus kuud kuus kuud, siis Hollandis on kuus kuud lõpmatu arv kuid, juhul kui sa unustad oma lepingu ära lõpetada. Kuna mulle keegi lepingu sõlmimisel mitte mingit hoiatust ei andnud, ei osanud ma sellist loogikavastast lahendust üldse oodata. Ja kuigi spordiklubi esindaja üritas seda kõike minu kaela ajada, selgitades, et lepingu taga oli see ju kõik väikeses kirjas hollandi keeles olemas, soostus ta siiski lepingu koha peal lõpetama. Ning mina marssisin minema soovitusega järgmine kord välismaalastega ettevaatlik olla ning neile kõik puust ja punasest selgeks teha, sest Hollandi loogika ei võrdu kohe kindlasti alati mitte ülejäänud Euroopa loogikaga. Edaspidi olen ma muidugi igasuguste lepingute sõlmimise koha pealt palju targem.

Uued algused

2013 on minu jaoks kindlasti uute alguste aasta, mis sai õige hoo sisse alles veebruaris. Kui ma jaanuaris tšillisin veel niisama ringi, teadmata, mis edasi saab - siis veebruari tulekuga hakkas kõik korraga paika loksuma ning seda hirmuäratava kiirusega. Niimoodi olengi ma viimase paari nädala jooksul jõudnud töötamise O'Connellis lõpetada, käia korra Eestis leiba söömas ja tarkusehambaid välja tõmbamas (peale mida ma muidugi enam eriti midagi ei söönud), kolinud Amsterdamist Haarlemi ning alustanud tööd Crocsis turunduskoordinaatorina. Haarlemis olin ma enne siiakolimist vaid korra käinud, ent kuna ma tegelikult ka jõuan siin stuudiot üürida ning korteri jagamine läks lõpuks küllaltki piinarikkaks, oli otsustamine lihtne. Lisaks asub Crocsi kontor hoopiski Hoofddorpis, nii et erilist põhjust pealinna jääda ei olnud. Crocsis olen ma praeguseks hetkeks töötanud tervelt kaks päeva ja ausalt ka - ma pole elu sest uut infot on lihtsalt niivõrd palju. Õnneks tunduvad kõik 50 inimest, keda ma siiani olen kohanud äärmiselt toredad ja abivalmid, ent viis kuidas kõik mulle edu soovivad, teeb mind veidi murelikuks. Milline see töö küll olema peab, kui mul NII palju edu on vaja? Lisaks sain ma täna ka endale oma esimese paari Crocse tellida - tasuta muide - ning mu valik langes rohelistele tennistele. Just nimelt, kuigi me peame kontoris kohustuslikus korras oma firma toodangut kandma, ei tähenda see üldse seda, et kõik nende kuulsate kotadega ringi jalutaks. Crocs teeb ka ballerinasid, saapaid, plätusid ja tenniseid - ning kuna ma olen juba terve selle aasta kollektsioonidega tutvunud, siis pean ma ilmselt endale varsti uue kingariiuli muretsema, sest ilusaid jalanõusid jagub. Ja kuigi iga järgnev paar hakkab raha maksma, saan ma aastas osta 40 paari 50% hinnaalandusega. Nii et sõbrad-tuttavad, andke aga märku, võin teidki varustada!

Mu ülemus, muide, AC, nagu teda kutsutakse, on 25% eestlane (ja 75% prantslane). See, kuidas see täpselt kõik juhtus ja mismoodi ta vanaema Prantsusmaale sattus, tuleb mul veel välja uurida. Ent rõõm on tõdeda, et meid jätkub ikka igale poole. 

Pilt on siit. 

PS. See kass ei ole kahjuks üks minu kolleegidest (aga võiks olla!).

Hollandi ilm ja Kreeka pirukas

Kohe kui päike vaba päeva hommikul oma nina pilve tagant välja pistab, tekib härra Hispaanlasel suur tahtmine Kreeka pop-up kohvikusse sõita. Kohvik on selle Waterloopleini vanakraamituru keskel asuva sara kohta küll palju öeldud, ent kuna neilt saab osta lausa suurepäraseid pirukaid, ei pea ta mind kunagi kaua paluma. Kui tema sõidab sinna eelkõige just autentse frappe ja kreeka õhustiku tõttu, siis minu suurteks lemmikuteks on spinati ja fetaga spanakopita ning keedukreemiga bougatsa. Viimasele raputatakse alati suures koguses kaneeli ja tuhksuhkrut peale, nii et pirukaga ühele poole saades katab mind alailma  lumelaadne kiht. Kuna eile hommikul ärgates siras sinises taevas päike ning olukord oli jäänud samaks ka peale hommikust joogat, tundus ratta selga istumine ning pirukate poole väntamine küllalt hea mõte. Peale paari minutit rattasõitu hakkas taevas kergelt hallikaks tõmbuma ning veel mõned minutid hiljem hakkas kergelt tibama. "Tüüpiline," kirusin ma mõttes toda anomaaliat, ent loobuda veel ei tahtnud, sest kõht muutus aina tühjemaks. Ent nagu Murphy seaduski ütleb - alati võib veel hullemaks minna - ning veel paar minutit hiljem hakkas taevast nagu pangedega rahet alla sadama ja seda nii kõvasti, et kogu maa oli valge. Härra Hispaanlase juurde jõudes olin ma muidugi kuri nagu porikärbes - näljane ja vettinud on minu puhul üks hullemaid kombinatsioone üldse. Ent sedagi ei jätkunud kauaks, sest veidi hiljem aknast välja vaadates paistis taaskord päike ning me julgesime tee turu poole taas ratta alla võtta. Kohale jõudes tegime esialgu kolm tiiru ümber turu, sest pop-up kohvik oli pilgeni rahvast täis ning need tundsid end väikeste ahjude kõrval nii hästi, et ei plaaninudki kuhugi liikuma hakata. Kui ma aga lõpuks pakkusin välja kõrvaloleva Bagels & Beansi külastamise, keeldus härra Hispaanlane kategooriliselt ning sukeldus kreeklaste massi, et endale küünarnukkidega letini teed teha. Vaevalt jõudsime oma pirukatesse haugata, kui saabus uus rahetorm ning telgis toimus hirmus rüsin, mis päädis sellega, et igas nurgas seisis üks mees, et kogu kaadervärki püsti hoida. Amsterdami tuulehood on lausa uskumatult tugevad ning ma olen kindel, et ilma lisajõuta oleks too katusealune lihtsalt lähedalasuvasse kanalisse lennanud. Kogu too kodukaitse toimus uskumatu melu saatel ning ma pidin härra Hispaanlast pidevalt varrukast sikutama, et teada saada, mis ümberringi toimub. Ma ei tea, kas härra Hispaanlane on ka mind oma Kreeka-vaimustusse nakatada suutnud, ent too vahemeresaareke oma temperamentsete ja sõbralike omanike ning külastajatega on siin vahel liialt otsekoheses ja külmas Hollandis üks väga väärt vaheldus.

Pilt on siit.