Gajane ja nõukogude nostalgia

Välismaal elades on mul tekkinud teatud oskus leida endale selliseid sõpru, kes oskavad minuga jagada nostalgilisi meenutusi lapsepõlveaegsetest lemmikutest. Ma ei saa öelda, et ma enda ümber olevad inimesi just selle järgi valiks, ent kuidagi on juhtunud nii, et paremini saan ma läbi ikka nendega, kellega mul on soovi korral võimalus tundide viisi ka vene hõrgutistest, nagu pelmeenidest ja kukekommidest, rääkida. Ja kuidas võikski keegi, kes on üles kasvanud vabas Läänes, mõista seda, kui maitsev oli Kosmose moos või miks mul on vahetevahel hirmsasti vaja keedetud pelmeene hapukoorega. Ignacio on mul juba tegelikult suhteliselt hästi välja koolitatud ja kuigi ta endiselt soustidest just eriti ei pea, löövad tal keefirit nähes silmad põlema. Gali läks korra lausa nii kaugele, et tegi mulle ise pelmeene, mida me siis hiljem kahekesi mõnust ägisedes sõime, pälvides nii ka Gali hollandlasest sõbra Brami arusaamatuid kommentaare teemal 'kuidas meile too jubedus maitseda saab'.
Siin uues korteris on mul nõukogudeaegsete naudingute jagamiseks Gajane, kelle vend omab juhtumisi ühte toredat veebipoodi, mis müüb nii Vene kui Ukraina tooteid. Isegi lätlaste Laima sefiirid olid end pelmeenide ja keeduvorsti vahele pookinud. Ja selle veebilehe vaatamine sisustas minu jaoks ühe toreda pooltunni, kus ma järjest kõiki artikligruppe läbi vaatasin ja mõttes nimekirja kokku panin, mida kõike mul sealt parasjagu vaja oleks. Doktorskaja! Kukekommid! Tatar! Marmelaad! Ja Gajane lihtsalt istus itsitades mu kõrval ja muudkui imestas, kuidas ma kõiki neid asju tean. Veidi hiljem kraamis ta oma toast ka ühe kotikese varandusega lagedale ning andis mulle umbes poole oma kommidest, mille ta mustadeks päevadeks kõrvale oli tõstnud. Ma pean ütlema, et too kukekomm maitses täpselt samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi. Tõeline nostalgia.

Esimene draama

Esimesel hetkel, kui ma oma uude koju sisse kolisin, tundus mulle, et siinsed inimesed on kõik sellised veidi eraklikku tüüpi, kes oma toast naljalt välja ei tule ja kellega elu ühe katuse all peaks suhteliselt probleemidevaba olema. Vähem kui nädal hiljem on õhk draamadest paks. Kõigepealt peaks ma ilmselt muidugi tutvustama inimesi, kellega ma koos elan. Alustame Gajanest, 21 aastasest KLM'i stjuuardessist, kes on algselt pärit Armeeniast, kuid kes pärast perekondlikke traagilisi sündmusi kolis algul Moskvasse ning paar aastat hiljem Hollandisse. Gajane peab end ise hollandlaseks ja tänu temale läigib siin majas kõik puhtusest. Veidi enne mind kolis siia 31 aastane disainer José Hispaaniast, kes on hetkel minuga sarnases staatuses, ehk siis töötu. Ja siis on siin veel umbes kahekümneaastane britt Danny, kes jagab tuba oma ekstüdruku Stinega, kes on parajasti Norras puhkusel ja keda mul siiani pole õnnestunud kohata. Nii palju kui Gajane mulle rääkinud on, on nii Danny kui Stine parajad põrsad, kes enda järelt koristada ei armasta ning seetõttu on Gajane see, kes siiani köögis, vannitoas ja wc's korda on hoidnud. Lisaks on ta siiani ka (eks)paarikese nõusid pesnud, kui need on päevadeks kraanikaussi ligunema jäetud (ning seda olevat siin pidevalt juhtunud). Seega pole midagi imestada, et Gajanel eile katus ära sõitis, kui ta kraanikausist järgmise mustade nõude kuhja leidis. Kuna Danny sattus parasjagu köögis olema, otsustas tüdruk talle täpselt öelda, mida ta kõigest sellest arvab ja draama oligi alanud. Vaidluse käigus ähvardas Gajane, et kui Danny järgmiseks hommikuks nõusid ära pesta suutnud pole, siis viskab ta need lihtsalt ära ja peale seda kui britt oli teda ägedas puhtusefriikluses süüdistanud, otsustas ta, et viib kõik endale ja Stinele kuuluva köögist ära. Nii igaks juhuks. Seega tassis Danny pool ööd kööki tühjaks, ise samal ajal Stinega arutades, mis kõik nende oma on. Välja tuli muidugi see, et tema enda kinnitusel on pea kõik köögiriistad Stine ostetud ja nüüd laiutab köögis tühjus. Britt seevastu istub ilmselt rahulikult käsi hõõrudes oma pottide-pannide otsas ja maja ülejäänud asukad ei suuda tema lapsikut käitumist ära imestada. Hommikuks oli ilmunud kööki ka Danny poolne selgitus, mis sisaldas luba kõigil teistel peale Gajane tema uksele koputada, et nõusid kasutada. Aga ma ei usu, et ma seda pakkumist kasutan, sest ma ei kujuta ette, et võtan oma kaks leivaviilu näppu ja lähen koputan poisi uksele, et tema toas rösterit kasutada. Õnneks selgus, et Gajane ema, tõelise nõukogude koguja musternäidis, ei ole oma elus ühtegi taldrikut, tassi ega lusikat ära visanud ning on nõus meie kööki uute tarvikutega varustama. Aga ma kardan, et see draama pole siin ammugi veel läbi. Ja kõige enam kardan ma seda, et Gajane viib oma ähvarduse teoks ja kolib siit välja, sest ei suuda tolle Dannyga enam koos elada. Siis pole minul siin ka vist enam pikka pidu, sest üksi ma seda korterit ka korras ei hakka hoidma. Samas, igava elu üle ei saa ma taaskord kurta.

Uus algus Amsterdamis

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski mitte seda, et midagi ei toimu. Pigem tähendab see hoopis seda, et ma:
a) puhkan Eestis ja mul ei ole mitte mingit tahtmist Internetis istuda;
b) kolin oma asju ümber, sest mul on ometi õnnestunud endale Amsterdamis tuba leida;
c) olen parasjagu šokeeritud sellest, kuidas mu eesti keele oskus ei ole eesti keele tõlgi ametikoha jaoks piisavalt hea.
Aga nüüd kõigest siis järjepanu.
Eesti kohta ei hakka ma pikemalt kirjutama, sest ilmselt on kõik sellega nagunii kursis. Siiski tuleb mainida, et too päevitus, mis mul õnnestus kahenädalase Eestis viibimise ajaga saavutada, on Amsterdami vihmas täiesti ära kulunud. Jajah, tänagi tuli siin paduvihma ja sooja oli vaid 15 kraadi. Hollandlased ise väidavad, et saja aasta kõige külmem ja vihmasem juuli. Story of my life, ütleksin ma selle kohta. Kui ma Portugalis elasin, siis sattus mulle viiekümne aasta kõige külmem ja vihmasem suvi ja saja aasta kõige vihmasem talv. Tundub, et mul on imeline anne endale suurepärase kliimaga elamispaiku otsida. Siiski tundub, et esialgu jään ma veel siia, sest kuigi ma olen endiselt töötu - ja lausa nii töötu, et ma mõtlen siin vaikselt lapsehoidmisega tegelema hakata - on mul nüüd ometi õnnestunud kõikidele Amsterdami petistele müts pähe tõmmata ja endale täiesti legaalne elupaik leida. Jaa, päris oma reaalselt eksisteeriv tuba koos reaalselt eksisteeriva rõduga. Viimasel, muide, ei ole sellises kliimavöötmes muidugi eriti palju kasutust, ent ma ikkagi loodan, et sel suvel tuleb siin veel õiget suveilma ka. Olgu, tegelikult sattusin ma oma korteriotsingutel petise asemel hoopis ühe ladinaverelise geelipeast ärimehe juurde, kes oma valgete hammaste välkudes lubas mulle, et kui ma olen valmis veidi rohkem üüri maksma, võime üürilepingule kohe alla kirjutada. Ja kuna ma olin tolleks hetkeks kõikvõimalike petistega niivõrd ära hirmutatud ning too tuba tundus täiesti usaldusväärne variant, jäin ma diiliga nõusse. Jah, ma pean mainima, et rõdul oli siin täiesti arvestusväärne osa mängida.
Seega on pool mu viisaastakuplaanist praeguseks hetkeks juba täidetud: tuba on olemas. Samas töö, see plaani olulisem osa, on endiselt täitmata. Võibolla olen ma töö otsimisega siiani tõesti veidi vähem tegelenud, ent nüüd on täiskäik sees ja töökuulutuste kammimine on saanud mu argipäeva lahutamatuks osaks. Tegelikult tegelen ma sellega ka nädalavahetusel, no nii igaks juhuks. Vahel kutsutakse mind isegi intervjuudele. Nagu näiteks üks suur hotellibroneerimisveeb, mis otsis oma tiimi eesti keele tõlki. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus, eks ole. Minagi mõtlesin nii ja olin täiesti kindel, et see töö on mul taskus, sest ma olen alati sõnadega hästi läbi saanud. Mulle meeldib kirjutada ja mu eesti keel on ka täiesti arvestataval tasemel. Oma suureks üllatuseks sain ma aga peale tõlketesti teada, et minu sooritus oli ebapiisav ja järgnevale intervjuule mind enam ei kutsutud. Kui ma sellest hiljem Ignaciole rääkisin, arvas ta esialgu, et nad pidid mingi vea tegema, sest mismõttes mina ei oska tõlkida. Ja seejärel pakkus, et äkki mõnel teisel kandidaadil olid suuremad rinnad. See oli muidugi nii naljaga pooleks öeldud, ent tõesti, miks ka mitte. Saatsin hiljem tolle firma hr-tšikile, kes sinnamaani minuga väga tihedat kontakti hoidis, ka kirja pärimaks, mis minu tõlkel siis viga oli. Vastust pole ma siiamaani saanud, aga kuidas sa seletadki mõnele kandidaadile, et vabandust, sinu b-korv ei ole meie firma nõuetega vastavuses.
Muide, lisatud pilt võiks vabalt kujutada minu toa õuepoolset külge. Minu tuba oleks sel juhul siis kõige ülemine vasakpoolne aken ja pool rõdu.

Petiste ära tundmise kiirkursus

Viimase nädala jooksul on minu postkasti maandunud ridamisi e-maile, mis minu äsjatekkinud petiste ära tundmise alarmi suure huilgega tööle panevad. Ma võiks öelda, et vähemalt iga kolmas e-mail on selline ja teoreetiliselt võiks olukord isegi päris naljakas olla, aga kui ma praktiliselt sellele mõtlen, et mul on sellises olukorras endale vaja elamine leida, siis see nii naljakas enam ei ole. Siiski, õnneks on petistel suhteliselt hästi ära tuntav käekiri ning inimeste ausust on tegelikult äärmiselt lihtne testida. Piisab vaid süütust küsimusest: "Millal ma korterit vaatama võiksin tulla?" ning enamusel kaob seepeale kohe igasugune huvi minuga suhelda.

Seega, iga kord, kui ma mõne e-maili avan, hakkab mu peas väike masin tööle, mis kontrollib järgmiste väidete paikapidavust e-mailis:

• Kas piltidel kujutatud ruumi eest võiks reaalsuses sellist hinda küsida? Petiste puhul on piltidel sageli päris ilmselgelt liiga luksuslik tuba, mida minu eelarvega juba rentida ei saa.
• Kas kirja saatjal on mõni kurb lugu oma korteri kohta rääkida? Nii kummaline, kui see ka pole, olen ma saanud mõned kirjad, kus kirjeldatakse, miks vastav inimene vastavas korteris elab. Et isa oli Tai aukonsul Hollandis ja kui ta ära suri, siis pidi tema siia kolima ja nüüd ma ongi siin üksi. Esialgu arvasin ma lihtsalt, et too inimene on kummaline, sest miks ta muidu oma surnud isast räägiks. Ent kui ma sain väikese vahega kaks täpselt samasugust kirja (ainult nimi oli teine), sain ma aru, et see küll õige asi pole.
  
• Kas on palutud helistada mõnele võõramaa numbrile? Mitmes mulle saadetud kirjas on palutud helistada mõnele Inglismaa numbrile. Ma ei saa küll kindlalt väita, et see on kõik vale värk, ent fakt on see, et mingi muu riigi suunakoodiga numbrile ma ei helista ja kõik. Sarnastest telefonipettustest, kus minutilise kõne eest tuleb maksta sadu kroone, olen ma ennegi kuulnud.
  
• Kas inimene väidab, et ta on hetkel välismaal ja seetõttu pole tal võimalik korterit näidata? Tõesõna, sellist inimest, kes nii kiiresti oma petturi-kaardi lagedale laob on lausa patt petturiks nimetada. Samas kuulu järgi pidavat see nipp siiani toimima. Müstika.
• Kas inimene palub endale suure huvi tõestuseks saata mõne dokumendi koopia? Just selline kiri saabus minu postkasti mõni hetk tagasi ja kuna kogu see e-mail äärmiselt kummaline mulle tundus (kirjutaja üritas oma ausust tõestada sellega, et kirjutas pikalt laialt oma jumalakartlikkusest ja sellest, kuidas ta seda oma üüriliseltki ootab), guugeldasin ma tolle inimese nime veidi. Ja mis välja tuli? Tolle nime taga peidab ennast üks internetiavarustes üpriski tuntud pettur, kes kasutab aliasena ühe õnnetu inimese nime, kes kunagi talle lolli peaga oma passikoopia saatis, sest tal oli Pariisis korter vaja leida.
  
• Kas inimene tundub metsikult paranoiline? Petturid armastavad oma e-mailides seda sama petturi-kaarti kasutada ning panevad korteriihalejad niiviisi igasuguseid rumalusi tegema. Nii mõnigi neist kirjutab, et on varem kõvasti petta saanud ja seetõttu tuleb terade sõkaldest eristamiseks ennast tõsise ja asjaliku inimesena tõestada. Ehk siis - näita mulle raha ja alles siis näitan ma sulle korterit. Ilmselge on see, et nood kergeusklikud inimesed, kes on soovinud end tõsise huvilisena näidata, on hetk hiljem ilma nii rahast kui korterist.
• Kas inimene mainib kirjas oma perekonna advokaati? Ma ei saa öelda, et see on alati ja alati põhjus alarmeeritud olemiseks, ent siiani on advokaati oma e-mailides maininud ainult need, kelle ma hiljem olen pidanud petturiks tembeldama.

Peale petturite olen ma saanud ka niisama kummalisi e-maile, kus öeldakse, et mul on sulle korter olemas ja küsitakse, et kas ma nendega kohvi jooma läheks (ja siis lisatakse, et äkki räägime siis diilist ka) või siis küsitud, et kui kiiresti ma mõnda teatud kohta jõuaksin (ja kui ma tollele kirjale ei vastanud, sest too nõue tundus lihtsalt totter, tuli viie minuti pärast vastus, et unusta ära, sa oled liiga aeglane). Ma olen päris kindel, et selliseid kurioosseid näiteid lisandub minu postkasti veelgi, sest praegusel hetkel pole minu korteriotsingud veel üldse mitte läbi. Oh, Issanda Loomaaed on üks imeline paik ikka küll.

Elukool

Elamine Amsterdamis on siiani olnud mulle päris suureks elukooliks, ent toa otsimine on muidugi juba järgmine tase. Seega hetkel on minu suurimaks õppetunniks petiste ära tundmine ja ma kardan, et viimaste päevade kogemused teevad mind ülimalt ettevaatlikuks ja väga paranoiliseks. Kuna ma olen praeguseks hetkeks juba päris suure hunniku e-maile välja saatnud, pidi sinna hulka ka ju mõni 'mädanenud õun' sattuma. Ja mõnega neist on mul olnud au ka juba suhelda.
Just mõni hetk tagasi rääkisin ma tüübiga, kes pakkus, et ta nimi on Yuan ja et tal on pakkuda tuba ilusas korteris Centraal Station'i lähedal. Kui ma küsisin, kas ma tuba ka vaadata saaks, ütles ta, et kuna ta on ise hetkel Prantsusmaal (ja lähiajal Hollandisse ei tule), siis võib ta mulle pilte saada. Ma ei teagi, mida ta lootis. Et ma olen nõus üürima toa ainult piltide järgi, teadmata, kas see tuba reaalsuses Amsterdamis üldse olemas on? Ja siis saatma oma raha talle Western Unioniga, lootes, et ta paneb mulle võtme posti? Tõesti, ettevaatust läheb mul muidugi suurel hulgal vaja... ja head õnne ka, et ma toredate inimeste otsa satuksin, lõpuks. Aga sinnamaani kuni see juhtub, sirvin ma kortereid edasi ja elan moto järgi 'kui mingi pakkumine tundub olevat liiga hea, et olla tõsi... siis suure tõenäosusega ta seda ka on'. Ja palun kannatust idiootidega tegelemisel.

Edasised sammud

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et mis siis edasi saab kui ma ühel päeval oma magistri ära lõpetan. Alguses olid ainult ideed, aga nüüdseks on need väikesed ideed üheks suureks plaaniks välja kasvanud: ma jään siia, vähemalt esialgu. Amsterdam ei ole kindlasti minu jaoks linn kuhu ma tahaksin elu lõpuni elama jääda, aga just praegusel hetkel tahan ma siin olla. Pealegi, kui siin ikka üldse ei suju, on mul alati võimalik Eestisse tagasi minna ja uuesti alustada. Aga ma usun, et sujub, sest miks ei peaks?
Esimesed sammud siia jäämise suunas tegin ma aprilli alguses kui UvA korraldas üliõpilastele tööturgu tutvustava seminari. Esialgu jättis see muidugi üpris masendava mulje, sest esineja põhiline sõnum meile oli, et ilma networkimiseta ei saa te Hollandis kohe kindlasti tööd. Ja et hollandi keelt peaks ikka ka oskama. Umbes sellel ajal kui kõik kuulajad šokist taastuda üritasid, tõstis inglane Aidan käe ja küsis küsimuse, mis meil ilmselt kõigil meeles mõlkus. "Ja kui ma Facebookis kõigilt oma viiekümnelt töötust tudengist sõbralt olen nõu küsinud, siis mis edasi?" Selleks hetkeks oli tolle presenteerija mõistus ka otsas ning ma kategoriseerisin selle tööturu-ürituse totaalseks läbikukkumiseks. Isegi mu enda guugeldamisoskused on mulle kasulikumad. Järgnevate kuude jooksul sain ma aru, et kuigi networking on tähtis, võib abi küsida ka kohalikest tööjõudu vahendavatest firmadest. Needki, tõsi, toimivad palju paremini, kui sul on seal kontakt olemas. Ja minul on - tuttava tuttava tuttav, või midagi sellist, ent isegi see on kontakt. Mõjuv kontakt. Ning esimesel korral kui ma tolle Danielle'ga rääkisin, pidi ta tingimata üle küsima, et kas ma ikka olen selle ja selle sõber. Ja alles siis tutvustas mulle oma pakkumist. Praeguseks hetkeks olen ma käinud ühel intervjuul ja kuigi nad olid 'lummatud mu iseloomust', sai pakkumise keegi, kellel oli juba vastav varasem kogemus. Minul jäi vaid üle end lohutada sellega, et ilmselt on minu jaoks veel midagi paremat kuskil ootamas (seda peale hetkelist masendust ja suurt Kalevi šokolaadi doosi muidugi). Ja nii ma siin siis ootan ja sirvin tööpakkumisi, tõdedes, et hollandi keelest oleks ehk tõesti veidi abi.
Teine suur ettevõtmine on elukoha leidmine ja kuigi ma olen siiani kuulnud, kui võimatu on Amsterdamis korteri leidmine, ei usu ma, et asi nii hull on. Pealegi, mida ma terve korteriga teen - üks ilus tuba jagatavas korteris on minu jaoks täiesti piisav. Seega, hetkel istun ma päris arvestatava osa oma päevast tubade- ja töökuulutuste lehekülgedel, aga peale oma magistritöö loodetavasti viimase versiooni esitamist härra Sakslasele ei olegi mul midagi muud paremat teha.
Palju edu mulle, eksole.

Härra Sakslane ja marurahvuslus

Tundub, et härra Sakslane on minusse peale kahte ülimahukat peatükki paremini suhtuma hakanud, sest tema viimasest kirjast ei kõlanud too 'jeerum, see tšikk ei saa jälle midagi aru' üldse mitte nii tugevalt läbi kui varasemalt. Ei, tegelikult tegi ta mulle lausa ühe komplimendi - või noh, ma kavatsen seda võtta kui komplimenti, sest ilmselt on see suurim tunnustus, mida ta mulle üldse iialgi annab. Igatahes, päris alguses oli ta äärmiselt kahtlev, et kas mina (ta oli selleks ajaks aru saanud, et ma olen suhteliselt natsionalistlikult meelestatud) suudan ikka seda Eesti-Vene teemat piisavalt objektiivselt kajastada. Ma lubasin, et suudan, ent sellest hoolimata oli mul vahel meie vestluste ajal tunne, et ta tahaks oma pead vastu lauda taguda, kui ma oma sõnu veidi mõtlematult välja paiskasin. (Ehk siis, selle asemel, et öelda poliitiliselt korrektselt: "Vene ajalehed interpreteerivad Pronksiööd hoopis teistmoodi, kui Eesti omad," ütlesin ma hoopis midagi seoses valedega, mida Pravda oma veergudel trükib. Ja see ei meeldinud talle üldse mitte.) Ent, tolles viimases kirjas, mis just minu postkasti potsatas, palus ta, et ma eestlastele liiga ei teeks. Ning lisas, et ma olen väga hästi suutnud oma magistritöös objektiivsust säilitada. Tõsi, tegelikult tean ma seda isegi. Veelgi enam - tegelikult saan ma nüüd päris hästi aru, miks venelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Loomulikult saan ma aru ka eestlastest, ent enam minus mingeid marurahvusluse jooni pole. Kummaline, ent too magistritöö on mind palju sallivamaks muutnud ja seda just eriti venelaste suhtes. Nagu Galinagi hiljuti märkis, et kuigi eestlastel on piisavalt põhjust venelasi mitte eriti armastada, teen ma talle pidevalt märkusi, kui ta oma rahvuskaaslaste suhtes liialt kriitiliseks peaks minema. Nojah, Gali on ju ainult etniliselt venelane, kultuuriliselt on ta puhas kanadalane, ent ikkagi. Vanematega suhtleb ta siiani peamiselt vene keeles.