Jõulud kontoris jätkuvad

Tegelikult pean ma sellest kõigest muidugi minevikus rääkima, sest härra ülemus suutis mu tol viimasel nädalal nii ära väsitada, et koju jõudes ei tahtnud ma mitte üht arvutit enam näha. Ent kui sünnipäevi meil eriti ei peeta, siis jõulud on seda suurem sündmus, mida tasub ikka mitu korda ja korralikult tähistada. Minu jaoks oleks tollest ekstravertide jõulupeost täitsa piisanud, ent tundub, et teiste jaoks mitte, sest paar päeva peale seda toimus meie kontoris jõululõuna. Seekord olid kulud igaühe enda katta, sest kaasa oli vaja võtta midagi söödavat ning üks väike kingitus 'secret santa' (salajõuluvana?) kingikoti jaoks. Aga ma üldse ei eita, et mulle süüa meeldib (fakt, mida ma ka eile üle poole aasta kaalule astudes tõdema pidin) ning lõppkokkuvõttes päädis too mõtlematu kaaluleastumine ühe üsna loogilise uue aasta tõotusega - uue aasta esimestel nädalatel söön ainult juurvilju! Kingitused olid ise muidugi täitsa toreda, kuid päeva kõige menukama kingituse sai üks Hispaania kolleeg, kellele kingiti pakitäis võltsvuntse. Kuus erinevat paari kõikides võimalikes toonides alates blondi viikingi vuntsidest, punaste morsavuntside ja Poirot uhkete karvadeni välja. Ja oi seda kilkamist, mis siis meil kontoris toimus. Proua ülemus oli ka välja läinud ning seega kasutasid kõik võimalust endale vuntse ette kleepida. Mina ei kasutanud, sest mul oli paar tähtsat kõnet kliendile vaja teha. Ma võin vaid ette kujutada, kui professionaalse mulje see neile jätta võis, kui mind terve see aeg metsik naer taustana saatis.

Ekstravertide jõulupidu

Kuigi sünnipäevad pole meie kontoris just eriti popid, siis peale oma esimest jõulupeo-kogemust võin ma väita, et no seda püha tähistatakse küll ühe eriti edeva pillerkaariga, kuhu isegi kaaslased on kutsutud. Minu pluss üks leidis esialgu küll, et hirmus imelik komme - neil INGs on alati vallaliste peod ning tööd ja eraelu naljalt miksima ei kiputa. Meie kontoris on aga kõik nii uudishimulikud, et ka suurima tahtmise juures oma eraelu varjata ei õnnestu ning kuna härra ülemus juba ammu nokkis mu 'fantoomhispaanlase' kallal, siis ei jäänud vaesel poisil tõesti muud üle, kui alla anda ja kohale ilmuda. Ning kulme kergitada, kui juba kolmas inimene talle peale esialgset tutvustamist teatas, et "ooo, ma olen sinust nii palju kuulnud!". Peale seda ta muidugi enam ei uskunud mu väiteid, et ausalt ka, tegelikult ma enamuse ajast kontoris olles ikka töötan, mitte ei räägi sinust. Nii et suur tänu kallid kolleegid!
Õhtu plaan oli muidu lihtne - saame kokku, jaguneme gruppideks, teeme süüa ja siis istume lauda. Selline kontsept oli minu külalisele samuti veidi võõras ning ajas teda esialgu veidi porisemagi - et mis kahtlasele üritusele ma ta vedanud olen ja talle sellised ekstravertide üritused ei istu. Õnneks leebus ta pea, kui avastas, et nurgas seisev külmkapp on ääreni Heinekeni täis ja et menüü sisaldab suures koguses liha. Menüü ise koosnes viiest erinevast käigust - mustad läätsed chorizo'ga, roheline salat carpaccioga, meriahven kartulipüreega, lammas risottoga ning panna cotta küpsetatud pirnide ja balsamicoga. Mina liitusin üsna vabatahtlikult panna cotta tiimiga ning härra hispaanlane valis loomulikult liha - sedakorda siis carpaccio. Peale küpsetamise ja söömise oli tol õhtul plaanis ka vabakava - mille käigus pidi igaüks endale kõigepealt kokamütsi disainima ning seda siis ka tutvustama, kui müts kolme parima sekka valiti. Minu mütsi ei valitud kuhugi, aga ega ma väga kurb ei olnudki, sest teistele nominentidele oleks ma sel juhul küll alla jäänud. Näiteks härra ülemus, kes oli endale Rapunzeli mütsikese disaininud, pidas oma kõne laual püsti seistes - ja mina veel mõtlesin, et ta on introvert!

Sinterklaas

5. detsember on Hollandis üks eriliselt tähtis päev, sest just siis toob Sinterklaas oma abilise Zwarte Piet'iga kõikidele tublidele hollandlastele kingitusi. Laste jaoks on tegelikult juba novembri teine pool eriti ootusärev, sest just siis jõuavad Sinterklaas ja must Peeter paadiga Hispaaniast Hollandisse. Musta Peetri kohta veel nii palju, et kui ta paar-kolmkümmend aastat tagasi oli must oma päritolu tõttu (Hollandil oli nimelt päris mitu asumaad), siis nüüd on ta must seetõttu, et Sinterklaas käsib temal mööda korstnaid tuulata. Poliitiline korrektsus ei suuda siinkohal muidugi varjata fakti, et mustast orjast sai lihtsalt valge, aga väga räpane ori. Kuigi ma eelmisel aastal üritasin toda paadiga saabumist vältida, et oma kõrvu laste kiljumisest säästa, siis sel aastal õnnestus mul seda kõike ikkagi vilksamisi trammiaknast näha. Aga homme (või siis ka täna õhtul) saavad kõik hollandi pered kokku, et šokolaadist tähti närida ja üksteisele pilkeluuletuste taustal kingitusi jagada. Pilkeluuletused on muideks just veidi vanemate hollandlaste jaoks päeva tähtsündmuseks, sest just siis saavad nad teistele läbi nalja teada anda, kuidas Koen'i nina nokkimine või Noortje öine külmkapi kallal käimine neile tegelikult närvidele käib. Peale šokolaadist nime esitähtede söövad nad täna ka martsipani, mandariine ja piparkoogilaadseid küpsiseid, aga sellest, kas nad ka midagi soolast söövad, pole ma siiani aru saanud. Igatahes kindel on see, et porgandeid nad küll ei söö - sest need on nad kõik juba eelnevate nädalate jooksul Sinterklaasi hobuse jaoks ahju kõrvale jätnud.

Thanksgiving

Tegelikult polnud sellenädalane Thanksgiving minu jaoks üldsegi mitte mingi uus elamus ja isegi mitte selle aasta esimene, sest minu kalkunisöömishooaja avas Gali juba oktoobri alguses Kanada tänupühaga. Neljapäeval toimus siis Ameerika vaste ja kuigi kanadalased ikka armastavad toonitada, kuidas nende oma on tohutult erinev sellest peost, mis Hollywoodi filmide kaudu kõigile tuttavaks on saanud - siis mina neil kahel nii suurt erinevust ei näe. Õnneks ei oska Gali eesti keelt ja seetõttu võin ma südamerahuga siin arvamust avaldada. Mõlema söögiorgiaga tähistatakse saagikoristust ning isegi menüü on minu jaoks suuresti sama ning aukohal troonivad kõrvitsad ja kalkunid. Ning ka õhtusöögi tulemus on mõlemas riigis sama - söögikooma, sest taaskord on sisse pressitud liigses koguses head ja paremat.

Too reedene tänupühaõhtusöök tähendas muidugi kõige räigemat traditsioonide rikkumist, sest tegelikult oleks see pidanud neljapäeval toimuma - aga eks eurooplased võivad endale sellist ignorantsust vahel ikka lubada. Vähemalt oli menüü suurejooneline ja Justini sõnul ka küllaltki autentne. Tõsimeelse ameeriklasena jäi tema kanda ka kogu õhtu vastutusrikkaim ülesanne - küpsetada valmis kalkun, kes veel mõned päevad tagasi oli rõõmsalt Prantsusmaa rohumaadel ringi silganud. Peale kalkuni troonisid laual veel igat sorti lisanditega kartulipudrud, juustuga makaronid, kastmed, salatid ning minu enda suur lemmik - bataadipüree vahukommidega. Kui ma esialgu sellest roast kuulsin, siis ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas see kõlab tohutult maitsvalt või äärmiselt kahtlaselt - ent igal juhul eriti intrigeerivalt. Ja oo kui hea see oli ning mingil kummalisel kombel sobis see magus kooslus kalkuniga justkui valatult.
Kuna mina olin seal peol seetõttu, et ma tundsin kedagi, kes tundis kedagi, siis jagus avastamisrõõmu küllaga. Minu tolle õhtu kõige põnevamaks vestluskaaslaseks osutus üks Briti preili, kes on veendunud taimetoitlane ning kes lahkelt jagas mulle teadmisi sellest, kuidas alkoholi läbi želatiini kurnatakse ning miks ta mett ei söö - sest ta lihtsalt ei usu, et neid väikesi armsaid mesilasi keegi orjatööle ei kihuta.
Õhtu lõpp kiskus üldse küllaltki morbiidseks, sest peale ühist tänupühaõhtusööki olevat ameeriklased indiaanlasi vahendeid valimata elimineerima ja deporteerima asunud. Kõige tõhusamaks vahendiks olevat olnud indiaanlastele 'humanitaarabi korras' tekkide jagamine. Valgete inimeste südameheadusest oli asi muidugi kaugel, sest tekid olid nakatatud igasuguste põnevate vana maailma haigustega. Nii palju siis tänulikkusest.

Nüüd oleks vist õige hetk bataadivormi retsepti jagamiseks?
Selleks on vaja:

• 5 tükeldatud bataati,
  
• 50g võid,
• 1o0g pruuni suhkrut,
  
• 50ml apelsinimahla,
  
• noaotsatäis kaneeli ja
  
• pakk vahukomme.

Keeda ja püreeri bataat ning sega kokku või, suhkru, apelsinimahla ja kaneeliga. Pane segu ahjuvormi, kata vahukommidega ning küpseta 175C juures kuni vahukommid on kuldpruunid. Ja kuigi see toit on algselt mõeldud lihatoitude kõrvale, siis minu arust sobiks see suurepäraselt magustoiduks ka.

Uued naabrid

Pidu ja pillerkaar - Norra ja UK kolisid välja, et ühele Portugali paarile ruumi teha. Esialgu olin ma ikka üsna elevil, sest et no - päris oma portugallased! Nüüdseks on mu vaimustus veidi vaibunud, sest sissekolinud eksemplarid meenutasid mulle väga hästi seda, miks ma end Palmelas elades kunagi päris kodus ei tundnud. Mitte, et neil midagi viga oleks - kindlasti on nad tegelikult hirmus toredad - aga vähemalt esialgu on nad üpris vaiksed ning hoiavad pigem omaette. Suured muudatused tähendasid ka seda, et härra UK ilmus paar päeva tagasi kahe suure kotiga kohale ning viis köögist ära kõik, mida ta kanda jõudis. Ja mul ei jäänud muud üle, kui oma toas hambaid kiristada ja paluda jumalat, et röster ja saumikser alles jäetaks. Aga jumal ei halastanud ning ära viidi kõik - isegi pikendusjuhtmed. Tõsi, teoreeriliselt oli tal selleks ka õigus, kuigi ise polnud ta neisse tarvikuisse sentigi panustanud. Aga preili Norra oli ning kuigi tema oleks need siia jätnud, otsustas ablas britt taldrikud-tassid mustal turul rahaks teha. Ja kuidas ma sellesse suhtusin - jalutasin järgmisel päeval poodi ja ostsin endale blenderi. Kellel ongi vaja traktorihäält tegevat kasutatud saumikserit, kui sul on uus ja ilus blender?

Aga portugallased - näis, mis saab. Igaks juhuks ma neile veel seda ei reetnud, et ma portugali keelt mõistan. Nii on mul hea võimalus spiooni mängida ja pealt kuulata, mida nad omavahel räägivad. Ah, ma tunnen end praegu peaaegu nagu kuri geenius, kes istub oma urus ja peab kihistades ja käsi hõõrudes plaani.

Networking*

Mulle tundub, et härra ülemus on minu sotsiaalelu oma südameasjaks võtnud, sest juba mitmendat nädalat järjest kutsub ta mind ühele või teisele üritusele. Ja kuigi ta on mu ülemus, siis ei ole need üritused mulle kohustuslikud - aga ma lähen hea meelega.
Eelmisel esmaspäeval vedas ta mu näiteks 'Toastmasters'i koosolekule. Esimest korda, kui ma tollest grupeeringust kuulsin, ei saanud ma päris hästi aru, mis on kõnede pidamisel tegemist röstsaiaga (inglise keeles tähendab 'toast' nii röstsaia kui ka toosti) - aga ilmselt oli tol hetkel tegemist lõunaeelse ajaga ja mul oli lihtsalt kõht tühi. Ühing ise on aga loodud inimestele, kes tahavad üle saada hirmust avaliku kõnelemise eest või lihtsalt arendada oma juhioskusi. Koosolek ise kestab koos vaheajaga umbes paar tundi ning selle aja jooksul esinevad nii eelneva ettevalmistusega kõnelejad kui ka 'üllatuskõnelejad', keda informeeritakse sellest paar minutit varem. Mina tol korral õnneks kõnega esinema ei pidanud, ent lõpuks paluti mul siiski püsti tõusta ja paari lausega oma tolleõhtune kogemus kokku võtta. Tuleb mainida, et inimesed olid seal tõesti kõik väga sõbralikud ja kutsusid mind ka järgmisel korral osa võtma, ent minu lemmikliikmeks osutus hoopis üks imearmas karvakera Ellie, kilpkonnavärvi paks kiisupreili, kes oli vaieldamatult tolle õhtu staar.
Täna õhtul liitusin ma aga kohalike portugallaste grupiga, et nende muidu nii tumedasilmsele seltskonnale veidi heledamaid värve sisse tuua. Ja loomulikult kergitasid nad kõik kulme, kui ma ütlesin, et ma polegi portugallane - ja vaatasid siis kahtlustavalt härra ülemuse poole, kes pidavat pidevalt võõrliikide sissetoomisega reegleid rikkuma. Paar nädalat tagasi olevat ta meie ühise kolleegi, hispaanlase, üritusele sisse nihverdanud. Lõppkokkuvõttes sulasid muidugi nende kõikide südamed kui nad mu suurepärast portugali keelt kuulsid (jah, ma olen harjunud kuulma komplimente oma portugali keele aadressil, ise alati kaheldes, kas nad ütlevad seda kõike vaid viisakusest või on nad tõesti üllatunud, et too põhjala tüdruk seda soojamaa keelt üldse räägib). Igatahes kutsuti mind ka järgmisel korral tagasi - ja ma ilmselt lähen ka, sest isegi kui ma Amsterdamis elades hollandi keelt selgeks ei saa, siis portugali keele võiks ju saada küll. Kurioosum jah, ent Hollandis elades pole ma üldsegi mitte hollandlastest ümbritsetud - ikka ja jälle suudan ma kohalikud hispaanlased ja portugallased üles leida. Mul oleks nagu radar küljes. Aga ma üldse ei kurda. Näis, millise ürituse härra ülemus järgmiseks välja pakub.

*Sest ma endiselt ei suuda öelda 'võrgustumine'.

Hüvasti geto

Tegelikult ei ole see hoopiski mitte mina, kes praegu "Hüvasti geto!" saaks hüüda, vaid hoopis Ignacio. Peale aastakest surinaamlastega vennastumist otsustas ta Amsterdami kesklinna kolida, et linna turistidevoolul paremini silma peal hoida. Uue korteri asukoht on muidugi suurepärane - astud uksest kaks sammu välja ning sul on valida suure hulga restoranide, baaride ja kohvikute vahel. Starbucksini jääb umbes viiskümmend sammu ning sama palju McDonaldsini ka, kui kuu lõpuks rahad on otsa saanud. Ja kui õhtul on igav, aga välja peole minna ei viitsi, siis teed vaid rõduuksed lahti ja lased kõrvalasuva Kreeka restorani vahemerelise muusika helid ning tänavalt kostuva melu tuppa - ja ongi nagu pidu. See sama pluss võib mingil hetkel muidugi ka miinuseks saada, sest vaikust ja rahu seal korteris küll ei leia. Teiseks suureks miinuseks on aga see, et kuna seal piirkonnas elavad üldjuhul vaid rikkurid ja turistid, ei leia sealt mingeid säästukettide poode nagu Lidl või Aldi. Valida on Albert Heijn'i ja mõne veel kallima 24h lahti oleva 'supermarketi' vahel. Aga kuna mina elan endiselt immigrantide linnaosas edasi ning saan nädala sees nautida rahu, vaikust ja türklaste poode, siis pole mul midagi selle vastu, et nädalavahetusel kesklinna peo ja pillerkaari sekka kolida. Lisaks sain ma paar päeva tagasi ka kahe hunnitu koogiraamatu omanikuks ning Ignacio uus suure köögiga elupaik pakub piisavalt häid võimalusi nii küpsetamiseks kui ka enda pärastiseks nuumamiseks. Jumal tänatud, et rannahooaeg on alles mägede taga.
PS. Pildil on üks Ignacio uutest naabritest, peale kellega kohtumist poiss kibekähku poodi tormas ja kiisupasteeti ostis. Naabritega tuleb ju hästi läbi saada, eriti kui nad on veel nii armsad ja karvased.