Zandvoort an Zee

Trummipõrin palun! Võttis aega, mis ta võttis (umbes täpselt kaks aastat) ja randa ma jõudsin. Kuna mina ei tea Hollandi randadest midagi, võttis härra hispaanlane juhtimise enda kätte ning viis mind kohta nimega Zandvoort an Zee. Paljude Amsterdammerite ja Haarlemlaste lemmikranda. Kuigi ma esialgu kartsin, et nii sinnaminevad rongid kui ka rand on nii paksult täis, et meie enam ei mahu, oli muretsemine asjatu. Rongis saime isegi istuma ning ka randa jõudes leidsime lõpuks koha, kuhu oma tagumik maha toetada. Ja kui suur inimmass ning ülimalt sogane vesi välja arvata, oli rannapäev igati edukas. Peale mudast ja karastavat suplust otsustasin ma veidi inimvaatlust teha ning materjali mul juba jätkus. Peale inimeste vaatlesin väikest viisi ka koeri, eriti ühte meie naabruses suvitavat preili chihuahuat (tal oli roosa kaelarihm, siit ka minu väga üldistavad järeldused), kes muudkui oma miniatuurse palli järel sibas ning klähvis. Ja kui koerast villand sai, vaatlesin mööda veepiiri sõitvaid traktoreid, heeringaputkad slepis. Hollandlased on teadupärast vanad heeringanautlejad ning isegi rannas olles tuleb oma päevane kalanorm täis süüa. Jäätiseauto käis vahepeal ka, ent see polnud pooltki nii populaarne. 

Ning kui meil lõpuks ka peesitamisest isu täis sai, vedasime end rannas asuvasse Kuuba baari, et veidi õlut juua ning kalmaarirõngaid kõrvale näksida. Igati edukas päev ma arvan, isegi päikesepõletust ei saanud. 

Tsirkus on linnas

Esialgu olin ma oma kontori külje alla kolinud tsikuse tõttu isegi veidi elevil - uhked tsirkusetelgid, öine tulevärk ja punane vaip sissepääsu ees. Igasugune elevus lahtus aga kohe, kui ma nägin telkide taga asuvaid tibatillukesi puure, kus lösutasid tiigrid, lõvid ja karud. Jah, kunagi oleks ma ehk tõesti tahtnud tsirkusesse minna. Kunagi oleksin ma vist isegi härjavõitluse üle elanud. Aga tundub, et koos kogunevate aastatega muutun ma loomade väärkohtlemise osas aina tundlikumaks ning tsirkusesse ma oma jalga enam kunagi tõsta ei taha. Pigem panustan edaspidi lõbustusparkidele. Samas ei suuda ma siiani ära otsustada, mida ma loomaaedadest arvan. 

Täna on muide Hollandis üks aasta kuumimaid päevi ning sooja lubatakse kuni 33 kraadi. Eile käisin ma Amsterdami külje all asuvas Haarlemis tšillimas ning täna satun ma loodetavasti mõne veekogu äärde (kui härra hispaanlane minu äärmiselt selgetest vihjetest ikka aru sai). Plaani selleks, kuidas ma seal koos 16 miljoni hollandlasega oma koha eest päikese all võitlema pean, mul veel ei ole.

Amsterdam on roosa

Sellel nädalavahetusel muutus Amsterdam korraga roosaks ja kuna ma pole elu sees ühelgi geiparaadil käinud, leidsin ma, et sel korral tuleks küll minna. Esialgu ei olnud härra hispaanlane mu ideest just erilises vaimustuses, kuid lõpuks soostus minuga ikkagi kaasa tulema, kui ma lubasin, et me võime eelnevalt tema lemmikust kreeka pop-up kohvikust läbi käia. Selleks ajaks kui me oma frappe ja bougatsadega ühele poole olime saanud, olid tänavad täitunud juba igat sorti roosat värvi karvaste ja sulelistega. Mõnel julgemal kujul lausa kannikad kostüümi alt välkumas. Härra hispaanlane sellist vaatepilti just eriti ei hinnanud ning iga järgnev (peaaegu) paljas tagumik tõi aina suurema valugrimassi ta näole. Vihma ja paljaste tagumike koosmõjul jalutasime me kesklinnas ringi vaid tunni ning seejärel otsustasin ma ta suureks rõõmuks, et mulle aitab küll. Kuigi me tegelikku paatide paraadi lõppkokkuvõttes ei näinudki, ei olnud mul sellest üldse kahju, sest kogu üritus meenutas suurel määral aprillikuist kuningannapäeva. Ainult et põhiliseks peovärviks oli oranži asemel roosa ning jah - ekstravagantseid kostüüme oli ka oluliselt rohkem. Ja kui meil melust ja möllust küllalt sai, hüppasime oma rataste selga ning sõitsime härra häärberisse, et klaasikest veini nautida. Seegi oli päevale kohaselt - roosa.

Eestist ja elust

Viimasel paaril nädalal õnnestus mul oma arvuti suurel määral kinni hoida ning selle asemel tšillisin ma ringi nii Tallinnas, Haapsalus kui Nelijärvel, jõin kohe päris mitu mustika mojitot C'est La Vie's (kuni mul oli tunne, et sealne klienditeenindaja peab mind alkohoolikuks), pugisin end kurguni täis Olde Hansa peosöömingust, käisin katusekinos, peesitasin rannas ning kohtusin suure hulga armsate inimeste ja paari kassiga. Eilse seisuga olen ma aga tagasi vihmases Amsterdamis ning vihun täie hooga tööd teha (sest mida muud sellise ilmaga ikka teha). Ja seda, millal mul järgmine puhkus on, ma ei teagi, sest nii mu ülemus kui ka paar kolleegi keelasid mu edaspidise kontorist eemal viibimise kategooriliselt ära. Tundub, et nad ei saa seal ilma minuta ikka üldse hakkama.

Surm sushi läbi

Gali rääkis mulle kunagi ammu-ammu ühest eriti ägedast sushikohast nimega Shabu Shabu. Kuna mulle tol hetkel toores kala veel eriti ei imponeerinud, lasin ma selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ent tuleb välja, et mingi mõttevirvendus jäi kuhugi ajusagarate vahele ikkagi pidama, sest eile otsustasin ma härra Hispaanlase just nimelt sinna restorani sööma viia. Mis mind selle koha juures eriti paelus, oli muidugi fakt, et hinna sees on piiramatus kogustes igasuguseid erinevaid Aasia toite alustades sushiga ning lõpetades Pekingi pardi, vetikate ning friteeritud lootoselehtedega. Ühe sõnaga - udupeen. Selleks, et õhtusöögist võimalikult suurt kasu lõigata, tahtsin ma muidugi kindlaks teha, et ma lähen sinna võimalikult tühja kõhuga ja läksin ka - eelneva päeva jooksul olin ma söönud ära vaid kausitäie hommikuputru. 

Süsteem ise töötab nii, et igal inimesel on ühe ringi peale võimalus tellida viit erinevat toitu ning kõik road saabuvad üsna väikestes kogustes. Võimalikke ringe on neli (ilmselt pole keegi kaugemale jõudnud) ning täpset arvestust tuleb pidada asjaolu üle, et kõik tellitud asjad tuleb ära süüa või lähevad need arvele lisaks. Esimene ring oli muidugi vaimustav - kõik maitses nii-nii hästi ja kõht oli ka kole tühi. Teine ring oleks minu pärast võinud ära ka jääda, juhul kui me oleksime tavalises restoranis olnud. Seal ei tulnud see muidugi kõne alla. Seega sai ka teine ring sisse pressitud. Enne kolmandat ringi tegime sügava inventuuri ning leidsime, et midagi veel natuke mahuks. Mahtus ka, aga ikka väga vaevaliselt ning mingit erilist mõnu tundmata. Sel hetkel sõime me juba suures osas pelgalt kohusetundest, sest taldrikutele ei tohtinud midagi jääda. Viimased ampsud pressisin ma juba suure vaevaga suhu ning nii viis minutit istusin ma oma kohal nagu hamster, üritades oma sushirulliga ühele poole saada. Täpselt tol hetkel sattus meist mööduma kelner, kes huvi tundis, kas me ka magustoitu sooviksime. Härra Hispaanlane pidi naerukrambid saama, kui ma oma täistuubitud põskedega ägedalt pead raputasin. 

Kolm ringi ja umbes 27 erinevat rooga hiljem asusime me vapralt tagasiteele ning tunne oli oi-kui-raske - nagu üritaks kive seedida. Ega ma tol õhtul midagi enamat ei teinudki, härra Hispaanlane söötis mulle sisse seedimist abistava rohu ning pani mu ilusasti teki alla, sest mu olemine ei olnud tolleks hetkeks enam eriti mõnus. Sellel aastal ma sinna restorani enam tagasi minna ei kavatse. 

Pilt on pärit siit.

Maksud

Oma esimesel Amsterdami-aastal ei osanud ma maksudest suurt midagi arvata, sest tudengina mind ükski kasumiahne Hollandi institutsioon ei kiusanud. Ka oma eelmises elukohas ei tulnud mul nende pärast eriti muretseda, sest kõik oli hinna sees ning ilmselt seetõttu ongi reaalsus ja päriselu minu jaoks küllalt šokeerivaks kujunenud. Ma ei kujutanud elades ette, et täiskasvanuks saamine sisaldab endas NII palju erinevaid makse, mida riik sinult sisse kasseerib. Esimese šoki sain ma vahetult peale praegusesse elukohta kolides, kui ma leidsin oma postkastist kirja mis küsis minu käest:"Kas sa ikka oled oma eelmise periood veemaksu summas €250 ära maksnud?". Ma pidin pikali kukkuma ning mõttes hakkasin ma juba kõikide oma elu mugavustega hüvasti jätma. Selline pauk eelarves tähendaks raudselt seda, et ma söön kuu lõpuni riisi ja makaroni. Samas jäi mulle lootus, et Ferdinand oli selle ise kinni maksnud, sest taks oli ju perioodi kohta, mille ma Sloterdijk'is veetnud olin. Kuna veemaksuamet tundus minu jaoks kindlam variant kui kõne Ferdinandile (sest ega mina ei tea, mida too oma rahahulluses peale hakkaks - äkki laseks mul maksta), helistasin neile ning valmistusin võitluseks. Minu suureks õnneks selgus, et võlgu mul ei ole ning kuna see veemaksuameti proua mul juba toru otsas oli, otsustasin ma uurida, mismoodi neid makse arvestatakse. Tema siis seletas mulle, et baassumma €89 maksavad kõik ning sinna otsa veel ekstrasumma olenevalt sellest, mitu inimest ühele aadressile registreeritud on. Kui üks inimene, siis lisandub sellele €54 ning kui kaks või rohkem, siis €150. Lisaks sain ma selgituse, et Hollandi ametivõimud saadavad kõik arved kõige vanemale inimesele, kes mingil aadressil registreeritud on. Meie aadressil olen mina ainuke (ja seega vanim) registreeritu ning šokeerivad saadetised saabuvad kõik mulle. Uurisin tolle proua käest veel, et millal ma uut arvet oodata võiksin ning tema vastas, et mitte enne uut aastat. See kõlas nagu muusika mu kõrvadele, ent vaid kuu aega hiljem istus minu postkastis uus värviline ümbrik (rohelised ja lillad ümbrikud toovad hukatust, sinised häid uudiseid, juhul kui keegi tahab sulle raha maksta). Rebisin selle värisevate kätega lahti ning leidsin sealt uue veearve. Seekord oli see küll vaid €32, kuid hambaid pani ikka kiristama. Arve väitis ka seda, et makse on perioodi juuni-detsember eest ning igaks juhuks panin ma selle kõrvale - et kui minult veel raha küsima hakatakse. Siis ma juba tean kuhu helistada, et skandaal korraldada. Vaid paar päeva läks mööda ning ma leidsin postkastist rohelise ümbriku. Oi ma olin kuri. Eriti kuri olin ma muidugi siis, kui ma ümbriku lahti tegin ja teada sain, et seekord tuleb mul mingil arusaamatul põhjusel (hollandlased olid selle kvalifitseerinud "ühendmaksuks") maksta €155. Kuna mina hollandlastega vaielda ei oska (neid on sünnist saati väitlema treenitud ning isegi kaheksa-aastane põnn teeks mulle ilmselt ära), siis otsustasime me lihtsalt ära maksta. Lisaks on Hollandi maksuametil (või kuidas neid kohti ka nimetatakse) õigus maksule trahv otsa panna, kui seda mingi kindla aja jooksul ei maksta ning too trahv muudab maksu tavaliselt mitmekordseks. Nii et nalja siin pole. Lisaks tuli maksuga kaasa ka voldik erinevate maksude kirjeldamiseks (mis lahti tehes rippus maani) ning võttis minult korraks igasuguse eluisu ära. Maksude arv, mida siin inimeste käest sisse kasseeritakse on lihtsalt metsik - aga ilmselt kõige idiootsem fakt, mille ma brošüürist leidsin, oli see, palju siin koera pidamine maksab. Üks koer läheb lisaks kõigele muule aastas maksma €103 kopikatega (mis minu jaoks seletab päris hästi ära selle, miks kassid Hollandis nii populaarsed on). Igaks juhuks küsisin ma oma kolleegi härra Hispaanlase käest, kas tema oma koera eest ka midagi maksab. Selgus, et tema rottweiler on illegaalne immigrant. I wonder why? 

Pilt on pärit siit

Sushiproff

Härra ülemus rääkis mulle kunagi, et mingi statistilise uurimuse kohaselt läheb parima tulemuse saavutamiseks vaja kahte keskpärast (et mitte öelda ebaõnnestunud) katset ning kui ma selle üle järele mõtlesin, siis tuli mul tõdeda, et kolm on tõesti päris tihti minu jaoks hea number olnud. Näiteks kui ma Amsterdamis tööd otsisin, oli kolmas intervjuu kolmandas firmas just see, mis mulle lõpuks töökoha andis. Samamoodi oli ka sushiga, sest esimesel korral ei suutnud ma ära imestada, mis rõvedus see on, teisel korral oli mul kõht hirmus tühi ja ma avastasin, et nii hull ei olegi ning kolmandal korral sattusin ma sööma ühe Bulgaaria poisi isetehtud sushit, mis maitses suisa taevalikult. Sellest ajast peale tekkis mul ajuti tohutu sushi-isu, millele ma pidin erinevate restoranide külastamisega rahuldust otsima. Kuni ma sattusin ühel härra ülemuse poolt korraldatud peol selle sama Bulgaaria poisiga kokku. Mingil hetkel läks meie jutt loomulikult sushile ning enne kui ma arugi sain, olime me kokku leppinud, et ta õpetab mu sushit rullima. Ja kuigi esialgu tundus kogu protsess alustades eriti räpsest riisikeetmisest selle rullimiseni hirmus ettevõtmine, siis koolituse lõppedes olin ma oma märkmetele tuginedes küllaltki kindel, et seda suudaksin ma ka ise järele teha. Esialgu ma muidugi oma uusi teadmisi väga kõva häälega ei reklaaminud, sest statistikat arvestades ei saanud minu teisest vasikast suurt midagi välja tulla. Seega otsustasin ma katsetuse volüüm kahe ette võtta turvaliste koduseinte vahel. Isegi härra hispaanlast ei kutsunud, sest ma ei uskunud, et minu rullid võiksid sellises kogemuse staadiumis talle erilist muljet avaldada. Algus oli paljutõotav, sest vähemalt riis tuli minu kogenematu silma järgi küll päris hea ja hirmus kleepuv (mida ta peabki olema). Rullimine ise ei olnud ka teab mis raske ning seega otsustasin ma katsetada ka tagurpidi-rullidega, kus riis on väljaspool ning vetikad ja muu tavaar sees. Ei saa kurta, youtube videol näpuga järge ajades rullusid päris ilusasti. Aia taha läks vasikas aga hoopiski seal, kus ma seda ei oodanud. Nimelt on rullide tükeldamiseks vaja hirmus teravat nuga ning kuigi ma seni olin arvanud, et meil on vähemalt üks terav nuga, sain ma lõikama asudes kiiresti aru, et ma olin eksinud. Kombinatsioon mitte-eriti-terav-nuga ja algaja rullija toob endaga kaasa veel ühe probleemi - olgu riis kui kleepuv tahes, piisava surve järel hakkab rull koost lagunema ning esteetikast ei jää enam midagi järele. Just sellel põhjusel ei teinud ma tänastest valmis rullidest ka mitte ühtegi pilti (kuigi nii kahekümne aasta pärast oleks ehk naljakas oma esimesi katsetusi vaadata). Õnneks oli maitse välimusest tunduvalt etem ning härra ülemuse statistikale tuginedes peaksid minu järgmised sushirullid juba oluliselt ilusamad välja nägema.