Uued algused

2013 on minu jaoks kindlasti uute alguste aasta, mis sai õige hoo sisse alles veebruaris. Kui ma jaanuaris tšillisin veel niisama ringi, teadmata, mis edasi saab - siis veebruari tulekuga hakkas kõik korraga paika loksuma ning seda hirmuäratava kiirusega. Niimoodi olengi ma viimase paari nädala jooksul jõudnud töötamise O'Connellis lõpetada, käia korra Eestis leiba söömas ja tarkusehambaid välja tõmbamas (peale mida ma muidugi enam eriti midagi ei söönud), kolinud Amsterdamist Haarlemi ning alustanud tööd Crocsis turunduskoordinaatorina. Haarlemis olin ma enne siiakolimist vaid korra käinud, ent kuna ma tegelikult ka jõuan siin stuudiot üürida ning korteri jagamine läks lõpuks küllaltki piinarikkaks, oli otsustamine lihtne. Lisaks asub Crocsi kontor hoopiski Hoofddorpis, nii et erilist põhjust pealinna jääda ei olnud. Crocsis olen ma praeguseks hetkeks töötanud tervelt kaks päeva ja ausalt ka - ma pole elu sest uut infot on lihtsalt niivõrd palju. Õnneks tunduvad kõik 50 inimest, keda ma siiani olen kohanud äärmiselt toredad ja abivalmid, ent viis kuidas kõik mulle edu soovivad, teeb mind veidi murelikuks. Milline see töö küll olema peab, kui mul NII palju edu on vaja? Lisaks sain ma täna ka endale oma esimese paari Crocse tellida - tasuta muide - ning mu valik langes rohelistele tennistele. Just nimelt, kuigi me peame kontoris kohustuslikus korras oma firma toodangut kandma, ei tähenda see üldse seda, et kõik nende kuulsate kotadega ringi jalutaks. Crocs teeb ka ballerinasid, saapaid, plätusid ja tenniseid - ning kuna ma olen juba terve selle aasta kollektsioonidega tutvunud, siis pean ma ilmselt endale varsti uue kingariiuli muretsema, sest ilusaid jalanõusid jagub. Ja kuigi iga järgnev paar hakkab raha maksma, saan ma aastas osta 40 paari 50% hinnaalandusega. Nii et sõbrad-tuttavad, andke aga märku, võin teidki varustada!

Mu ülemus, muide, AC, nagu teda kutsutakse, on 25% eestlane (ja 75% prantslane). See, kuidas see täpselt kõik juhtus ja mismoodi ta vanaema Prantsusmaale sattus, tuleb mul veel välja uurida. Ent rõõm on tõdeda, et meid jätkub ikka igale poole. 

Pilt on siit. 

PS. See kass ei ole kahjuks üks minu kolleegidest (aga võiks olla!).

Hollandi ilm ja Kreeka pirukas

Kohe kui päike vaba päeva hommikul oma nina pilve tagant välja pistab, tekib härra Hispaanlasel suur tahtmine Kreeka pop-up kohvikusse sõita. Kohvik on selle Waterloopleini vanakraamituru keskel asuva sara kohta küll palju öeldud, ent kuna neilt saab osta lausa suurepäraseid pirukaid, ei pea ta mind kunagi kaua paluma. Kui tema sõidab sinna eelkõige just autentse frappe ja kreeka õhustiku tõttu, siis minu suurteks lemmikuteks on spinati ja fetaga spanakopita ning keedukreemiga bougatsa. Viimasele raputatakse alati suures koguses kaneeli ja tuhksuhkrut peale, nii et pirukaga ühele poole saades katab mind alailma  lumelaadne kiht. Kuna eile hommikul ärgates siras sinises taevas päike ning olukord oli jäänud samaks ka peale hommikust joogat, tundus ratta selga istumine ning pirukate poole väntamine küllalt hea mõte. Peale paari minutit rattasõitu hakkas taevas kergelt hallikaks tõmbuma ning veel mõned minutid hiljem hakkas kergelt tibama. "Tüüpiline," kirusin ma mõttes toda anomaaliat, ent loobuda veel ei tahtnud, sest kõht muutus aina tühjemaks. Ent nagu Murphy seaduski ütleb - alati võib veel hullemaks minna - ning veel paar minutit hiljem hakkas taevast nagu pangedega rahet alla sadama ja seda nii kõvasti, et kogu maa oli valge. Härra Hispaanlase juurde jõudes olin ma muidugi kuri nagu porikärbes - näljane ja vettinud on minu puhul üks hullemaid kombinatsioone üldse. Ent sedagi ei jätkunud kauaks, sest veidi hiljem aknast välja vaadates paistis taaskord päike ning me julgesime tee turu poole taas ratta alla võtta. Kohale jõudes tegime esialgu kolm tiiru ümber turu, sest pop-up kohvik oli pilgeni rahvast täis ning need tundsid end väikeste ahjude kõrval nii hästi, et ei plaaninudki kuhugi liikuma hakata. Kui ma aga lõpuks pakkusin välja kõrvaloleva Bagels & Beansi külastamise, keeldus härra Hispaanlane kategooriliselt ning sukeldus kreeklaste massi, et endale küünarnukkidega letini teed teha. Vaevalt jõudsime oma pirukatesse haugata, kui saabus uus rahetorm ning telgis toimus hirmus rüsin, mis päädis sellega, et igas nurgas seisis üks mees, et kogu kaadervärki püsti hoida. Amsterdami tuulehood on lausa uskumatult tugevad ning ma olen kindel, et ilma lisajõuta oleks too katusealune lihtsalt lähedalasuvasse kanalisse lennanud. Kogu too kodukaitse toimus uskumatu melu saatel ning ma pidin härra Hispaanlast pidevalt varrukast sikutama, et teada saada, mis ümberringi toimub. Ma ei tea, kas härra Hispaanlane on ka mind oma Kreeka-vaimustusse nakatada suutnud, ent too vahemeresaareke oma temperamentsete ja sõbralike omanike ning külastajatega on siin vahel liialt otsekoheses ja külmas Hollandis üks väga väärt vaheldus.

Pilt on siit.

Minu uus müts

Jõulude ajal kodus käies sattus mulle Montonis kätte üks karunäoga müts, mille ma ka pikemalt mõtlemata ära ostsin. Kuigi sinnamaani oli Hollandis olnud pidevalt kuni 10 kraadi sooja, ei suutnud ma uskuda, et troopiline kliima terve talve püsib ning jaanuaris Amsterdami tagasi jõudes läkski siin veidi jahedamaks. Viis miinuskraadi oli just täpselt paras selleks, et mõmmik linna peale jalutama viia. Esimese komplimendi sain ma härra Hispaanlaselt, kes mainis, et selle mütsiga ei näegi ma välja nagu seeneke ning tema suust oli see tõeline kompliment, sest siiani on ta iga mu mütsi üle kõvasti naerda saanud. Teise komplimendi sain ma veidi ootamatult, kui mulle paar päeva tagasi üks poiss Amsterdami tänavatel järele jooksis. Jalutasin just parasjagu mööda Rokinit, kui korraga üks Aasialane minu ette seisma jäi. Sirutas minu poole oma kätt ja ma mõtlesin, et "Issand jumal, kas ma peaks teadma, kes see on? Äkki ma olen teda kusagil varem kohanud ja nüüd ei tunne ära! Appi kui piinlik!" Kahjuks olen mina üks neist inimestest, kes erinevatel pilusilmsetel indiviididel üldse vahet ei tee ning vaid mingi ime läbi olin ma sinnani piinlikest vahejuhtumistest Asiaatidega pääsenud. Seejärel mõtlesin ma muidugi läbi ka variandid, et tüüp on kas hull või tahab mulle midagi müüa - ning mitte ükski versioon ei mõjunud kuigi julgustavalt. Õnneks tegi too poiss varsti oma suu lahti ning kui ta midagi Barney'st rääkima hakkas (tegelane seriaalist nimega "How I Met Your Mother"), hingasin ma kergendatult. Ma ei olnud teda varem kohanud. Aegamisi sain ma ka aru, miks ma seisan keset tänavat ning vestlen võõra Asiaadiga. Nimelt olevat ta minust rattaga mööda sõitnud, ent mind nähes selle kõrvale heitnud, sest tal olevat tulnud kange tahtmine minuga lähemalt tuttavaks saada. Põhjus - minu müts. Ja see, et ma nägevat selle mütsiga eriti armas välja. Komplimendid tehtud, arvas ta, et me peaksime millalgi välja minema ning minu viisaka keeldumise peale jätsime me kenasti hüvasti ning kõndisime kumbki oma teed. Kuigi too tüüp ei olnud just minu ideaalmees, aplodeerisin ma talle mõttes siiski tema julguse eest - küll ta kunagi sellise taktikaga mõne tüdruku jalust rabab. Aga mu karumüts - jaa, see oli üks tõesti hea investeering. 

2013

Üksteist päeva uues aastas ning endiselt on kõik äärmiselt segane. Mul oli seekord hirmus raske Hollandisse tagasi tulla, eemale oma turvalisest Eesti-mullist, linna, kus ma tegelikult olen ikkagi võõras. Eestis oli kõik nii hea ja lihtne, et päev enne ärasõitu sattusin ma totaalsesse emotsionaalsesse kriisi ning lasin endale uue pileti osta, mis lubas mul mõned päevad kauemaks jääda. Äriklassi kusjuures, sest odavad piletid olid kõik otsas. Eestis olles jõudsin ma ka otsusele, et ma ei hakka liialt Hollandisse jäämise nimel pingutama. Jah, mul on põhjuseid, miks ma võiksin siia jääda - ent samamoodi on hulk faktoreid, mis mulle Amsterdami-elu juures üldse ei meeldi. Seega vaatan ma nii veebruari keskpaigani ringi ja kui midagi väga head silma ei hakka, pakin oma seitse asja kokku ja kolin tagasi Tallinna. Kuna vanust on ka omajagu juba kogunenud, siis mingit suvalist tööd ma enam vastu ei võta - seda võin ma Eestis ka teha. Pärast sellise otsuse tegemist läks natuke kergemaks, ent Hollandi pidevalt hall ja vihmane ilm ei aidanud eriliselt meeleolule tõusule kaasa.

Ma olin just Schipholi lennujaamas maandunud, kui mulle helistas üks värbaja. Kuna olukord oli intervjuuks kehv, palusin ma tal mulle hiljem tagasi helistada. Mida ta muidugi ei teinud, ent ma otsustasin tema kõne siiski hea endena võtta. Ju siis pakutav töö oleks lihtsalt vilets olnud. Tagasi kontoris, saime ka proua Ülemusega kokku, kellele ma andsin nimekirja firmadest, kus ma oleksin nõus töötama. Firmad, mis on seekord suuremad, kui kümme inimest ning kus mul oleks võimalik ka edasi areneda. Proua Ülemus asus nii suure entusiasmiga telefonikõnesid tegema, et üks teine sama saatusega kolleeg tuli lõpuks minu juurde, et küsida mida ma ometi talle ütlesin, et ta nüüd nii suure hooga mind kiitvaid vestlusi arendab. Mina vaid kehitasin õlgu. Aga ära too entusiasm end tasus, sest täna sain ma kõne ühelt küllaltki tuntud jalatsifirmalt (mu vanaema on suur fänn!) ning mind paluti järgmisel nädalal intervjuule. Ning seda veel alal, mida ma esialgu üldse ei kaalunudki - turunduses. Õnneks on mul veel ligi nädal aega määrava hetkeni ning kontoritäis spetsialiste, kes on kindlameelselt otsustanud mulle uue koha leida. 

Pilt on siit.

Nostradamus

Te võite mind nüüd Nostradamuseks kutsuma hakata, sest vaevalt peale seda kui minu uppuva laeva postitus üles läks, hakkasid minu töökohas toimuma kummalised asjad. Eriti palju planeerimata koosolekuid, kuhu kutsuti vaid valitud inimesed, pidevas stressis konsultandid ning kurvad pilgud, mida vahetevahel endalt leidsin. Ei, see kõik ei tõotanud mitte midagi head ning kui minu lepingu uuendamiseni oli jäänud vaid üks päev, küsisin ühe oma kolleegi käest otse, mis toimub. Tema õnneks keerutama ei hakanud ning andis mulle otse teada, et homsel on mulle ja veel paarile kolleegile varuks halvad uudised. Varusin siis heaga poest veini, et ka Galile oma avastusest teada anda ning end järgmiseks päevaks mentaalselt ette valmistada. Kuigi ma lootsin, et peale arvestavat kogust veini on magama kergem jääda, siis tol ööl magasin ma kokku ainult kolm tundi. Hommikul ei olnud mu olukord just kiita ning metsik pinge pani jalad kohutaval kombel värisema ja kõhu keerama. Õnneks pidi mu koosolek kohe hommikul olema, nii et oodata polnud palju ning sinnamaani jälgisime põnevusega kõikide teiste käitumist ning tegime nägu, et me ei tea toimuvast midagi. Ja tegime eriti iroonilisi ja kahemõttelisi nalju - et natukenegi kontoris valitsevast matusemeeleolust üle olla. Koosolek ise oli kiire ja valutu ning kõik eelmise õhtu kriisistsenaariumid osutusid ennatlikeks - veebruari keskpaigani on mul töökoht ikkagi olemas ning lisaks tehakse kõik võimalik, et mulle uus töökoht leida. See kõik kokku oli tegelikult rohkem, kui ma loota olin osanud, nii et paanika asendus kiiresti kergendustundega. Ja mõttega, kui kummaliselt asjad maailmas vahel toimuvad - ma olin juba pikalt töökuulutusi vaadanud ning CV'sid laiali saatnud, ent seda suurema eduta. Ent nüüd võisin ma seda kõike täiesti avalikult teha - veeta oma tööpäevi kuulutusi sirvides ning loota igakülgsele toetusele nii CV vormistamise kui tutvuste osas. Aga ma olin ka pettunud, ja seda eriti härra Ülemuse peale, sest ta oli mulle lubanud, et hoiatab mind ette. Tegelikult teadsid ju peaaegu kõik toimuvast, ent ainult ühel inimesel oli julgust mulle tõtt tunnistada. Kui mul ei oleks olnud aega end toimuvaks vaimselt ette valmistada, oleks kogu see päev minu jaoks veel palju painajalikumaks osutunud. 

Ent meie kolme koondamise/lepingu lõpetamisega ei olnud verevahetus meie firmas veel lõppenud. Härra Ülemus andis mulle juba varem vaikselt mõista, et ilmselt ei jää ka tema kauaks ning teda teades olin ma kindel, et ta läheb suure paugu ja advokaadi abiga. Nii ka läks ning paar päeva tagasi lahkus ta päevapealt. Seekord olin mina vist üks väheseid inimesi, kes eelneva hoiatuse oli saanud ning seega suutsin ma suhteliselt rahulikuks jääda. Ülejäänusid tabas too uudis täiesti ootamatult ning nii mõnigi mu kolleeg veetis suure osa tollest päevas salaja WCs pisaraid valades. 

Ja nüüd ei tea enam keegi, mis sellest ettevõttest saab. Ilmselt on lepingu lõpetamine ning antud ajavaru minu jaoks parim lahendus üldse, sest illusioone mul oma rutiinse ja mugava töö suhtes enam pole. Selle asemel saan ma täielikult uue töö otsingutele keskenduda ning vähemalt läinud nädala veetsin ma proua Ülemuse seltsis oma CVd ja motivatsioonikirja lihvides. Ja kuigi meie suhted pole alati väga ideaalsed olnud, olen ma nüüd talle südamest tänulik. Ning tema jaoks oleme me kolm põnevat projekti, millele keskendudes muu jama kasvõi korraks ära saab unustada.

Kuigi tulevik on praegusel hetkel veel täiesti segane, olen ma kindel, et sellest peab midagi head välja tulema. Mina igatahes ootan põnevusega (ja käin vahepeal Eestimaal kartulisalatit, hapukapsast ja seapraadi söömas). 

Pilt on pärit siit.

Amsterdamis juhtub

Minu ratta esituli on juba mitu kuud katki olnud ning kuna praegusel ajal on suur oht mitte töötavate tulede eest trahvi saada (jutud räägivad, et nii €30 ringis lausa), otsustasin ma lõpuks ratta parandusse veeretada. Kohale jõudes leidsin ennast salga punasekuueliste vanameeste seast, kes kätega vehkides mulle midagi selgeks üritasid teha. Minu tühja pilku nähes läksid nad mingil hetkel muidugi sujuvalt puu-inglise keele peale üle (siit ka põhjus, miks ma ENDISELT hollandi keelt ei räägi - mitte kusagil ei ole seda vaja) ning suutsid mulle selgeks teha, et nemad täna ei tööta. Põhjus, miks nad seda ei teinud, oli muidugi üpris proosaline - kõik nende tööriistad olid ühes lukustatud kapis, mille võti oli mehe käes, kes tol päeval oli otsustanud koju jääda. Mul aga soovitati kenasti järgmisel päeval tagasi tulla. "Põrgusse küll," mõtlesin mina ja sõitsin kohalikku pudi-padi poodi, et ühe euro eest endale  eemaldatavad rattatuled osta. Ja siis turistid veel imestavad, miks kõik hollandi rattad nii logud on - ilmselt on kapivõtmetega mehed pidevalt puhkusel.

Kriis ja laevad

Ilmselt on igaüks kuulnud Euroopas möllavast kriisist ning ka Hollandil pole ses suhtes oluliselt paremini läinud. Tõsi, kerjuseid Amsterdami tänavatel veel näha pole, ent murekortsusid näeb siingi üha rohkem. Ja kuna turul valitseb vaikus, on ka minu kontorit haaranud vaikus, segadus ja ebakindlus. Mis omakorda tähendab seda, et inimesed on närvilisemad ning probleemid kergemad tekkima. Härra Ülemus on võtnud enda pühaks kohuseks hoida mind igasuguste lolluste tegemisest ning kontrollib seega ikka ja jälle ega ma üle oma võimete ela ning ega ma ometi korteriostuplaane mõlguta. Selline ebakindlus mõjutab muidugi meid kõiki ning nii mõnigi mu kolleeg on hakanud üha avameelsemalt muudest võimalustest rääkima. Ning kui härra Ülemus minult paar päeva tagasi jälle küsis, kuidas mul läheb, rääkisin ma talle päris ausalt ära, et olen minagi hakanud töökuulutusi sirvima. See iseenesest ei tähenda muidugi midagi, sest uue ja parema koha leidmine nõuab praegusel ajal kannatust ning enesedistsipliini, ent tegevusetult istumine samal ajal kui laev igalt poolt lekib, ei tundu just ka päris õige tegevusena. Aga samas ma ei karda üldse, sest võlgu mul pole ning väikese summa järgmisesse sihtpunkti sõitmiseks leiab alati. Igal juhul üks on kindel - ees on põnevad ajad. 

Pilt on pärit siit.