Pühapäevahommikuses päikeses tekkis mul kange isu skoonide järele ja kuna Amsterdamis on Damil asuva kiriku taga üks tore 3 Kaelkirjaku Ameerika pagaripood, siis tundus ainult õiglane oma sammud sinna seada. Kohale jõudes tuli välja, et skoone tutkit (ja see ei olnud esimene kord kui nii juhtub - ma peaks välja uurima, kes see näljane skoonivaras on, kes minu nina eest kõik koogikesed muudkui ära ostab) ja nii lonkisin ma kurvalt Damile tagasi. Ooo ja kui ma sinna jõudsin, siis läksid mul kõik maailma maiustused meelest, sest tivoli oli uuesti linna jõudnud! Jaa - iga kord kõiki neid atraktsioone nähes olen ma endale lubanud, et järgmine kord. Ja seda nii poolteist aastat järjest, ent nüüd oli mul tingimata vaja oma skoonikaotusvalu kuidagi leevendada ning ma valisin välja kõige kõrgemale tõusva karusselli. Oh ja küll see oli vahva - vaade seal üleval oli superhea ning kõrvus vihisev tuul võttis südame alt mõnusasti külmaks. 
