Jalgrattast ja portugallasest, kes neid parandab / About my Bike and the Portuguese who Fixes Bikes

Ostsin endale eelmisel nädalal jalgratta. Ma ei ole küll maailma suurim rattafänn ja kuigi ma sageli eelistan hoopis jalutada, tundus see olevat asi, mis võiks igaks juhuks olemas olla. Ostsin siis ratta ühelt kohalikult portugallaselt, kes ise vanu rattaid üles putitab. Ma olen oma rohelisuses juba nii kaugele jõudnud, et isegi mu ratas on recycled. Igal juhul kõlas see esmapilgul hästi, ratas toimis nii nagu pidi ja laiali ei lagunenud. Vähemalt esimese kasutuskorra ajal. Kui ma siis tahtsin teist korda ratta välja tuua, et Central Stationisse (kohalik Balti Jaam, ent kordades korralikum!) sõita, et endale OV-Chipkaart (Kohalik transpordikaart, mida tuleb sõidukisse sisenemisel ja väljumisel vajalikus kohas näidata.) osta, tuli välja, et mu rattal on tagumine kumm tühi. Ega see esimene kumm ka enam esimeses nooruses polnud, aga tagumine oli tõeliselt omadega läbi. Seega viisin ratta vandudes (aga ainult mõttes, nagu viisakad tüdrukud kunagi) keldrisse, et see siis täna hommikul sealt suuri jõu- ja ilunumbreid kasutades jälle välja tarida. Kuna ma ratta peale istuda ei saanud, pidin selle igavese sunnikuga tegema pooletunnise romantilise jalutuskäigu läbi kesklinna. Kusjuures hommikupoole on läbi kesklinna jalutamine peaaegu et võimalik, seevastu peale lõunat poevad kõik punaste silmadega turistid oma urgudest välja ja ujutavad tänavad üle. Igatahes, kui ma oma rattaga siis lõpuks selle portugallase töökoja juurde jõudsin, oli uks kinni. Okei, midagi sellist olin ma eeldanud (kell oli 12, aga tundub, et mõne jaoks liiga varajane hommik, et pood lahti teha), seega parkisin oma ratta poe ette ja mõtlesin, et lähen avan vahepeal oma Hollandi pangakonto. Selleks otsisin üles ühe postkontori, kus muuseas oli ka ING (kohalik suur pank) lauake ja näitasin kõik vajalikud dokumendid ette. Konto avamiseks oli vaja ka mu aadressi ja kuna hollandlased kipuvad üldiselt mu häälduskatsetuste peale naerma, ütlesin ma ING’i tädile, et ta ootaks, ning koukisin oma kotist välja majutuslepingu. Ning samal ajal kui ta mingit ankeeti täitis, lõbustas tema kolleeg end sellega, et õpetas mind oma tänavanime ütlema. Plantage Muidergracht’i ei ole ausalt ka nii kerge öelda, kui esialgu saksa keele oskajaile tundub. Hollandi keeles kõlab see umbes nagu Plantaaže Möidegracht. Praeguseks oskan ma öelda veel ka tere, mis on Hallo ning aitäh, mis on Dank je wel.
Kui ma peale spontaanset hollandi keele tundi tagasi rattapoe ette jõudsin, ei olnud tüüp ikka välja ilmunud. Kuna asi tundus kahtlane, helistasin André’le, et küsida, kas too portugallane esmaspäeviti ikka töötab. Peale kontrollimist tuli välja, et ei. Ja taaskord ei saa ma öelda, et see mind just eriliselt üllatanud oleks. Aasta Portugalis oli minu jaoks piisav elukool portugallaste alal ja mind on juba suhteliselt raske üllatada. Jätsin ratta poe ette ning mõtlesin, et teen šopingutänaval ühe väikese tiiru, kuna too Vitor oli oma puhkepäevaga mu plaanid korralikult sassi löönud. Talvesaapaid oli mul nagunii vaja ning ühest ilusast jopest poleks ka ära öelnud. (Oma ema ja isa rahustuseks, kes siinkohal ilmselt kreepsu saavad, pean ma ütlema, et ei, ma ei ostnud midagi suurt ja kallist. Esialgu.) Peale umbes 10 jalatsipoe külastamist pidin ma alla vanduma ja endale tunnistama, et minu 39/40 suuruses jalg (olenevalt olukorrast) on Amsterdami standardite kohaselt liialt suur, sest kõik saapad, mis mulle meeldisid, lõppesid 38 juures ära.
Koduteel põikasin korraks sisse Van Haren’i nimelisse kingapoodi ning leidsin ühed täiesti ägedad kantavad saapad, mis maksid €24,99. Ja kui ma siis kõrvaltpoest endale veel pesukuivatusresti ka sain, olin ma juba suhteliselt rahul. Eriti rahul olin ma siis, kui lõpuks elusalt koju jõudsin, sest pesukuivatusrest üritas endale muudkui tuult alla võtta.

Last week I bought myself a bike. Even though I am not the biggest bike lover in the world and I tend to prefer walking, a bike sounded like something I could use here. So I bought it from a local portuguese guy, who fixes old bikes. It seems I am already so „green“ that even my bike is recycled. Anyway, at first it seemed like a nice idea: the bike worked well and didn’t fall apart. At least during the first time I used it. As I tried to use it the second time to go to the Central Station, to buy myself a OV-Chipkaart (local transport card), I found out that my bike has a flat tyre. So I took it back to the basement swearing. And I can tell you, getting this bike out of the basement always means some serious gymnastics!
This morning I had to take a romantic walk with my bike through the city centre. During the „early“ (around 12!) hours it is still quite possible to walk on the streets, but after lunch all the red-eyed tourists swarm out from their caves and flood the streets.
As I got to the bikeshop, the door was still closed. Alright, I actually knew something like this could happen (too early for the portuguese to work!), so I just parked my bike and went to find a place to open my Dutch bank account. I found an ING desk at one of the post offices and presented all the necessary documents. As the lady behind the desk asked for my address, I told her to wait a second and took out my accommodation agreement. I have tried pronouncing my street name (and a bunch of other words) so many times, but usually the Dutch just laugh at me, so I planned to avoid it this time. While the lady was filling up some documents for me, her colleague was having fun by trying to make me say my street name correctly. Really, it is not so easy to say Plantage Muidergracht as one with some knowledge of German would think. In Dutch it sounds something like Plantaaže Möidegracht. Until now I can also say Hallo and Dank je wel (which means thank you).
When I got back to the bike shop after my spontaneous Dutch class, the guy still hadn’t shown up. At this point I got a bit suspicious, so I called André to check if that dude works on Mondays at all. He called the guy and it appeared it was his day off. And again, I cannot say that I was too surprised. The year I spent in Portugal tought me a lot about those funny codfish-loving people and they really have to work hard if they want to surprise me now. I left my bike there where it was and figured I might as well walk along the shopping street a bit. I needed anyway some winterboots and I wouldn’t have said no to a nice warm jacket either. After checking about 10 shoestores I had to admit to myself that my 39/40 size (depending of the shoe) foot is too big for the Dutch standards as they just didn’t have such big numbers!
On my way home I decided to check a store that has really cheap shoes. Against all expectations I found a pair (yes, for my big feet!) that looked quite decent and costed only €24,99. I also found a rack for drying the clothes, so I was already quite pleased with my achievements for the day. And I was especially pleased when I finally got home as that rack was trying hard to catch some wind on the way back.

Asiaatidest, kanadalastest, sakslastest ja hollandlastest / About the Asians, Canadians, Germans and the Dutch

Kuna lõpuks ometi on ülikooli poolt korraldatavad üritused peale hakanud, pole mul viimase 3 päeva jooksul millekski muuks enam väga aega olnud. Ja see on tore, sest peale kuuekuulist puhkamist pole midagi paremat, kui eriti tihe graafik. Hetkel kuuluvad sellesse tihedasse graafikusse õnneks vaid toredad tegevused ja toredad inimesed. Kuigi, UvA Master's Introductioni nimeline üritus on algusest peale olnud üks suur kaos. Ilmselt ma ei tohiks viriseda, sest ma näen, et korraldajad tõesti püüavad. Aga viimaste päevade jooksul on selgeks saanud, et hollandlased ongi üldiselt päris püüdlikud, aga lõpuks läheb ikka nii nagu alati.

Viimase kolme päeva sisse on jäänud näiteks hollandi (sest nemad kutsuvad seda ikkagi Neederlands'iks, mitte flaami keeleks) keele tund, Hollandi filmi vaatamine ("Alles is Liefde", mis oli täielik "Love Actually koopia" ja kiskus ikka äärmiselt imalaks kätte... aga kes teab, ehk see oleks mulle rohkem meeldinud, kui ma oleks tol hetkel olnud romantiliselt meelestatud.), magistriõppe sümpoosium ja palju Hollandi võileibu. Mis omakorda tähendab seda, et kuigi ma pole Amsterdamis olnud veel nädalatki, ajab mõte mõnest võileivast mul südame pahaks. Erandi teen ma muidugi ainult meie suurepärasele mustale leivale. Seda mahub alati juurde.

Minu jaoks on siiani sotsiaalne pool siiski palju põnevam olnud. Vähe sellest, et ma elan koos Saksa ja Prantsuse tüdruku ning USA poisiga, eile kolis sisse ka Singapuri poiss ja riputas oma uksele kohe sildi "Sexy Boy". Ja kui me teda niimoodi kutsusime, oli ta kohe eriti meelitatud. Peale korterinaabrite olen ma kohanud ka palju teisi üliõpilasi ja kõik on eranditult olnud äärmiselt meeldivad. Või noh, mulle on jäänud mulje, et asiaatidele on omane veidi ülepingutatud pealetükkivus ja soov meeldida. Ma ei arva, et ma oleks maailma kinniseim inimene, ent kui mõni Hiina tüdruk peale teretamist ja enda tutvustamist oma Hello Kitty märkmiku välja kougib, et teada saada, milline on mu kasutajanimi Skype's ja MSN'is ning mis on mu telefoninumber, siis see teeb mu siiski veidi ettevaatlikuks. Ehk olen ma veel veidi liiga piiratud mõttemaailmaga, ent Aasiast pärit tudengid on minu jaoks hetkel veel üks suur mõistatus. Ja ma ei ole märganud, et need väikesed inimesed ka eriti suurte valgete tähelepanu otsiks. Hästi, mõned ehk üritavad sisse sulanduda, kuid üldjuhul hängivad nad ringi ikkagi omasugustega. Minu puhul on läinud kuidagi nii, et suhtlen rohkem sakslaste, ameeriklaste ja kanadalastega. Kusjuures, kanadalased on minu jaoks nädala avastus: ma olen siiani kohanud juba 4 neist ja nad on kõik ääretult toredad.

PS. Pilt on tehtud kuskil kesklinnas kus ma kogemata ülisuurt Eesti lippu lehvimas nägin. Olukord oli umbes samamoodi nagu filmides, kus inimesed ei usu seda, mida näevad. Võtsin prillid eest ära, pilgutasin silmi, kuid Eesti lipp lehvis ikka edasi. Siis müksasin kõrval kõndivat Gali't (Galina, kes on sündinud Moskvas, kuid peab end Kanadalaseks ja kellel on Eestis sugulased), et küsida, mis lippu ta näeb. Nüüd ma siis tean, kuhu ma minema pean, kui koduigatsus peale tuleb. Istun tänava äärekivile maha ja vaatan lippu (:

Finally the events organized by my university have started and this means that I haven’t had much time for anything else during these last 3 days. And I think it’s great, as I’m not sure there is anything better than a really tight schedule after my very long vacation. At the moment, this schedule consists only of nice activities and great people. Although, the event called UvA Master’s Introduction has been one big caos from the start. I guess I shouldn’t complain too much as I can see that the organizers are really trying. But those last days have shown me that the Dutch people try really hard to make something work, but in the end it still goes as usual.
During these last days I’ve had for example a Dutch class, watched a Dutch movie („Alles is Liefde“, which was a copy of „Love Actually“ and got really cheesy at times... but who knows, maybe I just say so as I wasn’t in such a romantic mood at the time.), attended a Master’s Symposium and ate way too many Dutch sandwiches. Which actually means that just after 6 days after arriving here the thought of a Dutch sandwich makes me sick. Surely I would make an exception for our amazing black bread, there’s never too much of that!
So, the social part of living here has been much more exciting for me. I already reported about living with girls from Germany and France and a guy from USA, but yesterday my last flatmate moved in as well. It’s a guy from Singapore whose first step after arriving was hanging a sing on his door saying „Sexy Boy“. And he was very pleased when we called him like that.
Besides my flatmates I’ve also met loads of other students and all of them have been really nice. Alright, there are always those Asian people who sometimes just seem to try too hard. I don’t think I’m the most reserved person ever, but if a Chinese girl grabs her Hello Kitty scrapbook from her bag to ask for my contacts after just saying hello, it slightly creeps me out.
Maybe it is that I’m not too openminded yet, but all the Asians are still a big mystery for me. And apart of those small attempts to blend in with their Hello Kitties, they still prefer the company of their own kind. In my case it somehow has happened that I talk more to the Germans, Americans and Canadians. And yes, Canadians are like the discovery of the week for me: until now I’ve met 4 of them and they’re all really nice.
PS. I took this picture somewhere in the city centre where I suddenly saw a big Estonian flag waving in the air. The situation was a bit like in a movie where the people cannot believe what they’re seeing. I took off my sunglasses, blinked the eyes, but the flag was still there. So I nudged Gali (A Canadian girl who was born in Moscow and has family in Estonia) to ask her if she sees what I see. So now I know where I have to go if homesickness hits me. I will just sit down on the street and watch my flag (:

Tänane päev piltides / Today in pictures

Kuna täna oli ometi ka päikest näha, tegin ma kesklinna kõndides mõned pildid:

As today the weather was nice, I took some pics on my way to the centre:

Amsterdamis kinnitatakse rataste külge igasugust träni ja üheks populaarseimaks näiteks on kastid. Üldjuhul on need küll igavast mustast plastmassist, kuid milleks massi sulanduda, kui võib erineda! Mõni ehib oma kasti lausa kunstlilledega.

In Amsterdam they like attach all kinds of stuff to their bikes. One of the most popular articles is the box. Usually they are boring, black and plastic, but why to follow the masses if you can be different! Some people even put plastic flowers there.

Imearmas väike pagaritöökoda, kust saab hommikuti endale sooje saiakesi osta.

Precious little bakery.

Blin, Blin, Blin - pood, kust saab Tarhuni, tatart, hapukoort ja vene keeles lobiseda.

Blin, Blin, Blin - the shop, where you can buy Russian lemonade, sour cream and have a little chat in Russian.

Majad Nieuwe Herengrachti ääres.

Houses at the Niuwe Herengracht.

Sint Antoniesbreestraat

Sint Antoniesbreestraat

Nieuw Markt

Kuskil Oude Hoogstraati peal.

Somewhere at the Oude Hoogstraat.

Kõige kesksem koht Amsterdamis, Dam. Hetkel tundub küll, et alati turistidest pungil. Vasakul pool asub kohe Madame Tussauds'i vahakujude muuseum.

The most centric place in Amsterdam, Dam. And it seems to be full of tourists all the time. On the left side (not on the picture though) is Madame Tussauds.

Amsterdamist ja amsterdammeritest / About Amsterdam and Amsterdammers

Eile hommikul üles ärgates pidin ma endale tunnistama, et enne ülikooli valimist oleks ikka pidanud veidi riigi üldise kliimaga tutvuma. Mina aga mõtlesin sellele, et oo, küll oleks tore elada kanali ääres (kusjuures ma ka elan kanali ääres, kuid aknast ta ikkagi ei paista) ja muudkui paadiga ringi sõita. Muidugi, ma ei saa eitada, et ka arvukad coffeeshop’id ja punaste laternate tänavad lisavad Amsterdamile veidi salapära, kuid see polnud minu jaoks linna valikul üldsegi otsustavaks faktoriks.
Igatahes sadas eile hommikul vihma nagu oavarrest ja esialgu tundus, et peame Heleniga oma suurejoonelised linnaavastusplaanid maha matma. Vihm üksi ei olegi ju suureks probleemiks, sest vihm ei ole ühele eestlasele midagi erilist, ent kombinatsioon vihm + metsik tuul ei ole ka Tallinnas liialt igapäevane. Ja kui ma räägin metsikust tuulest, siis ikka sellisest, mis vihmavarjudega inimesi lendu üritab tõsta. Vähe puudus sellest, et ma oleks Mary Poppinsiks hakanud.
Eilsete plaanide hulka kuulus muu seas ka ülikooli üles otsimine ja kuna kaardi järgi tundus vahemaa distantsil kodu-kool kõnnitav, ei hakanud me trammiga minema. Mitte, et me oleksime teadnud, millise trammi peale me kust minema peame. Samuti ei olnud meil mitte mingit tahtmist piletite eest hingehinda maksta. Õigluse huvides pean ma nüüd teatama, et võtan tagasi kõik oma eelnevad arvamused teemal „Tallinna ühistransport on nii-ii kallis“. Ei ole. See on odav, isegi väga odav. Kohalik portugallane André muidugi arvas, et me oleme ogarad, kui midagi sellist üritame, ent neid portugallasi ei maksa ses suhtes uskuda. Nemad sõidavad isegi naabrile autoga külla.
Kooli leidsime me muidugi üles, aga linna jõudes tuli meile meelde, et palju olulisem oleks esiteks kohaliku šopingukultuuriga tutvust teha. Seega, koolini jõudes olime me juba suhteliselt hästi varustatud. Ja ei, mitte riietega, vaid asjadega nagu nõudepesurest, käterätikud, arvutikõlarid ja väike banaanipuu. See banaanipuu maksis kõigest €1,99 nii et ma lihtsalt ei saanud teda ostmata jätta.
Meie Uva (Universiteit van Amsterdam) asub vägagi punaste laternate piirkonnas ja kannab ametlikku nimetust Faculteit der Geesteswetenschappen (ja ei, mul ei ole see peas, vähe sellest – ma ei oska seda isegi veel hääldada!). Igatahes saan ma edaspidi kooliteel ka tööl olevaid aluspesus näitsikuid piiluda. Jah, kogu see kohalik vabameelsus on hetkel minu jaoks veel veidi raskestimõistetav. Minu jaoks on kummaline, et mu ülikool asub pornopoe, geiklubi ja bordelli vahel. Et kui ma mõnikord tahan mõnest tunnist poppi teha, siis kuhu ma lähen? Vaatan tunnikese pornot? Tallinna variant kohvikute näol meeldib mulle hetkel siiski enam.
Peale kohalike vabameelsuse jääb hästi silma ka kohalike ülim ebaviisakus. Olgu, ilmselt teen ma nüüd amsterdammer’itele (nii kutsuvad nad end ise) veidi liiga, aga tänaval käies tuleb pidevalt ette vaadata, et mõne ratta või suure mammi alla ei jääks, sest ma kujutan ette, et nad sõidaks minust muidu üle ja ei paneks isegi tähele. Tänaval liigeldes lähevad amsterdammeritel sageli ka küünarnukid käiku ja eile Kalverstraatil (linna üks suuremaid šopingutänavaid) käies virutati mulle ikka päris mitu korda. Poemüüjad on siiani õnneks minusse hästi suhtunud ja erilist küünarnukkidega vehkimist pole ette tulnud.
Igatahes oli eile üheks suureks ülesandeks ära mõõta, kui pika jalutuskäigu kaugusel asub ülikool. Tulemuseks on umbes 35 minutit, ent me pidime kõva ümardamisega tegelema, sest suutsime teel olles paar korda totaalselt ära eksida ja teha ka ühe 10 minutise u-pöörde, millega me jõudsime lõpuks algustkohast umbes 20 meetri kaugusele. Lohutasime end sellega, et järgmisel korral me enam sama viga ehk ei tee.
Meie koduteel asub ka üks vene pood nimega „Blin, Blin, Blin“. See nimi meeldib mulle natuke rohkem, kui CCCP Amsterdam. Igatahes sain ma seal end varustada tatra, kaerahelveste, barankade ja ühe pudeli Baikaliga. Lisaks sellele otsustasin ma ka veidi oma üliroostetanud vene keelt meelde tuletada ja vene prouast müüjaga natuke juttu ajada. Ma küll ütlesin talle, et räägin ainult tšut-tšut, ent ilmselt oli ta nii õnnelik, et ometi keegi teda mõistab, et kukkus kohe latrama. Küsis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Ja ometi leidus keegi, kes ei kergitanud Estonia peale kulme. „Te seal räägite ju kõik vene keelt?“ Jah, kõik, aga mina küll mitte. Seega paar käiku veel sinna poodi ja ma võin südamerahus vene keele uuesti oma cv’sse lisada.

Yesterday morning when I woke up, I had to admit to myself that before choosing the university, I should’ve gotten more information about the climate here. But my mind was occupied by thoughts about how nice it would be to live next to a canal (and yes, I do live next to a canal, but I can’t see it from my window nevertheless!) and drive around with a boat. Sure, I cannot deny that the numerous coffeeshops and the red light district give that special oomph to the city, but those weren’t such important factors for me really.
Anyway, yesterday morning it was raining cats and dogs and at first it seemed that all those grandiose plans we had made with Helen have to wait for a better day. The rain itself is nothing special to an Estonian, but the combination of rain and crazy wind isn’t so common even in Tallinn. And when I talk about crazy wind, then I mean the kind that tries to get the feet of the ground of those with umbrellas. I was really close of becoming a Mary Poppins.
Among the plans we made for yesterday was also looking for our university and as from the map the route from home to school seemed walkable, we decided not to take the tram. Not that we actually would’ve known which tram to take. Nor that we actually were willing to pay as much as the tickets cost here. For justice, I have to say now that all the words I have EVER said about the topic „the local transport in Tallinn is sooo expensive“ have been wrong and unfair. It is cheap, it is really cheap. André, the local portuguese thought we’re absolutely insane for trying to walk the whole distance, but you cannot believe the portuguese. They’re used to visit even their neighbours with a car.
We found the school without too many problems but as we got to the centre, we remembered that it was more important to get to know the local shopping culture first. So, when we got to the university, we were already quite well equipped. And no, not with clothes, but things like towels, a plastic thing for putting the dishes to dry, speakers to my computer and a little banana tree. That tree costed me only €1,99 so I couldn’t leave it there.
Our UvA (Universiteit van Amsterdam) is located very much in the red light district and it’s official name is Faculteit der Geesteswetenschappen (and no, I don’t really remember the name. I actually can’t even pronounce it yet!). Anyway, from now on I can take a look at girls in their underwear as I walk (or bike) to the uni. Yes, all this „liberality“ is a bit hard to understand for me. For me it’s utterly strange that my university is located between a porn store, gay club and a brothel. So if I’ll decide to skip a class one day, I’ll go and watch some porn for an hour?
Besides the fact that the locals are so liberal, they are also very rude. Alright, maybe I am a bit mean with the amsterdammer’s (that’s how they call themselves) now, but while walking on the street you really need to be careful not to be run over by a bike or a big tank-like lady. I am sure they wouldn’t even blink an eye while they run over me.
While on the street, the amsterdammers also like to use their elbows a lot and I got quite many punches yesterday while walking along the Kalverstraat, which is one of the busiest shopping streets in Amsterdam.
One of those big tasks for yesterday was to measure how much time it takes from the university to our place on foot. It will take us about 35 minutes, but we had to calculate it over and over again as we managed to get totally lost a couple of times and did a totally pointless u-turn. Better luck next time, hopefully.
Next to our place there is also a russian store called „Blin, Blin, Blin“. I like this name a bit more then CCCP Amsterdam. Anyway I managed to get myself a lot of nice food and had a chance to take a bit of dust off my extremely rusty Russian. I told to the Russian lady behind the counter, that I only speak a little (tšut-tšut), but it seemed she was so happy that finally someone understands her, so she started to blab. Asked me where I am from and what I’m doing here. And finally there was someone who didn’t ask me where exactly Estonia is. „But you all speak very well Russian over there?“ she asked me. Yes, everyone, but not me. I guess it will take me a couple more visits to this shop and I can add Russian to my cv again.

Esimene päev Amsterdamis / My First Day in Amsterdam

Niisiis, ma olen ametlikult Amsterdamis. Kolisin oma tuppa sisse ja pakkisin asjad lahti, et oma suhteliselt suurele kuid veidi liiga kõledale toale veidi värvi anda. Ja ma oleks päris rahul, kui ma poleks kogemata oma uue naabri, sakslanna Heleni, tuppa piilunud. Tema sõitis kohale autoga, mis tähendab, et tal on olemas kõik, mida mul pole. Tal on telekas, mitme kuu jagu toitu, veekeetja, vaibad, kott-tool ja palju muud, mille üle kade olla. Eile pakkides mõtlesin tükk aega järele, kas mul on ikka mõtet oma lemmikkruus kodust kaasa võtta. Et äkki tundun liigne snoob või midagi.

Kuigi ma esimese reaktsioonina tahaks kurta, pole selleks tegelikult üldse põhjust. Või noh, vähemalt nii kaua, kuni ma poodi ei satu. Ilmselt peaks ma õnnega koos olema, et pühapäeval üldse ühe avatud poe leidsin, aga hinnatase võtab mõnel puhul ikka hinge kinni. Või on asi lihtsalt selles, et ma pole kunagi varem pidanud muretsema asju kategooriast pesupulber ja puhastusvahendid.

Amsterdamist ei oska ma veel suurt midagi arvata. Esialgne tiir linnas on tehtud ja tuleb tunnistada, et ma ikka üldse ei orienteeru siin. Ehk läheb homme paremini, sest ärkamine enne kella 4 ei ole ilmselt mu kontsentreerumisvõimele just eriti hästi mõjunud.

So, I am officially living in Amsterdam now. I moved into my room and unpacked my stuff trying to give a bit of a colour to my oh-so-plain room. And I would be quite happy with the result if I haven’t peaked into the room of my new neighbour, a German girl called Helen. She arrived by car, which means she has everything that I don’t. She has her own TV, food for months, a big chair and so much more to be envious about. Yesterday while packing I was really thinking if I shoul bring my favourite mug with me. That maybe arriving with my own mug is a snobby thing.
Even though I would like to complain a bit, I really don’t have the reason to. At least as long as I manage to keep myself out of the local supermarkets. I guess I should be happy that I actually managed to find a supermarket that was open on Sunday, but the price level just took my breath away. Or maybe it’s just that I have never had the reason to worry about things like washing powder or anything else in the cleaning category.
I can’t say much about Amsterdam yet. We had our first little walk in the city and I have to admit that I have completely lost the orientation skills that were very limited to begin with. Maybe tomorrow will be more successful, because waking up before 4am hasn’t had such a good effect on my concentration skills.