Eesti nädal

Kui ma terve esimese Hollandi-aasta ei tundnud mingisugust vajadust eestlaste otsimiseks, siis viimasel ajal olen ma nendega kuidagi väga tihti kokku juhtunud. Nojah, mida muud ongi oodata, kui külastada Ewert and the Two Dragons kontserti või minna kohalike eestlaste peole. Minu pikk Eesti-nädalavahetus algas juba neljapäeval, kui ühe indie festivali raames esines siin juba too eelpoolnimetatud Eesti bänd. Mitte, et ma nende suur fänn olnud oleks (just, ma pean sellest minevikus rääkima), aga ma vist läheks Nexust ka vaatama, kui nad juhuslikult uuesti kokku tuleks ja Amsterdamis esineksid. Igatahes sain ma €10 eest näha ja kuulata viit bändi ning minu absoluutselt erapooletu arvamuse põhjal olid eestlased kõige vingemad. Ei, teised olid ka head, välja arvatud üks Soome tüdruk, kes oli minu jaoks veidi liiga morbiidne. ("Selle loo nimi oli "Surm". Järgmiseks laulan ma oma uue loo "Ma Tahan Surra"".) Ja selleks ajaks kui kontsert läbi sai olin ma fänn valmis (ning ostsin nende plaadi igaks juhuks ka - autogrammidega ja puha). 

Eile aga sattusin ma ühele kohalike eestlaste tutvumisõhtule, kuhu ma end ühe korraliku külmetuse kiuste vedada otsustasin. Ja täna istun ma kodus, joon nõmmliivateed ja mõtlen, et äkki oleks pidanud ikka koju jääma.

Vahepealsed ajad

Uus kodu

Esimene postitus uuest kodust, kus tänasest päevast alates on ka täiesti korralik internetiühendus. Mille saamiseks, muide, peab Hollandis kõvasti kannatust varuma. Ma ei tea, kui kaua Eestis ootama peab (ma kahtlustan, et alla nädala), ent siin läheb esimesest tellimusest kuni selle täitmiseni 3-5 nädalat. Meil läks umbes neli ja siis oli ka mingi jama, millest ma oma tehnoloogiakauguse ja installija keskpärase inglise keele tõttu aru ei saanud. Samas oli installija ise täiesti tore poiss ja mul on kuri kahtlus, et tänu tema vastutulelikkusele ja teadmisele, kuhu helistada, sai too jama ühe päevaga lahendatud. Nii et juhhei! Ja uus kodu tähendab muidugi seda, et portugallased ja Ferdinand on ammu unustatud.. kuigi too viimane jõudis mind ka peale väljakolimist traumeerida ning minult veel ekstra €100 sisse nõuda elektri eest mida ma tegelikult ei kasutanud ja mille tarbimise üle mul igasugune kontroll puudus. Vaielda ka eriti ei saanud, sest deposiit oli endiselt tema käes. Uus korter on see-eest superäge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel töökohast ning isegi omanik on üle ootuste normaalne Hollandi proua, kelle punase kassi hävitustööd siin endiselt igal pool näha saab. Ja karvu.

Kanalitel paarutajad

Vahepeal toimus siin muidugi peale muude sündmuste ka kuningannapäev, mis iseenesest tähendab seda, et kõik panevad endale oranžid riided selga, kaunistavad end võimalikult tobedate apelsinivärvi prillide-sallide-mütsidega ning lähevad tänavale lällama. Amsterdami kesklinna vallutab tol päeval metsik rahvamass, kes pop-up dj'de muusika järgi puusi hööritab ning suures koguses Heinekeni tarbib. Ma ei ole just eriline suurte rahvamasside austaja ning seega ei pidanud ma tolles möllus ka eriti kaua vastu - aga piisavalt selleks, et endale Waterloopleinilt küünarnukkidega tee Leidsepleinile murda ning vahepeal üks jäätis osta (ma ei mõista seda hollandlaste õnne, mis toob just selleks üheks päevaks päikesepaiste 23 kraadiga, kui eelnevad ning järgnevad kaks nädalat sajab vihma ja soojakraade on 12). Ülejäänud päeva veetsin ma härra Hispaanlase rõdul ning jälgisin kogu saginat turvalisest kaugusest. Kui ma seda fakti hiljem ühele tuttavale hollandlasele kommenteerisin, siis vangutas ta ainult pead ja ütles, et nii jäin ma ju kogu lõbust ilma. Jaa. Tänavatel lainetavaisse kollastesse lompidesse ei õnnestunud mul tõesti kordagi astuda. Ja ei, ma ei räägi siin üldse mitte õlust.

Hirmsad inimesed

Jah, ma pean ausalt üles tunnistama, et minu praeguse elukoha omanikud on ühed hirmsad inimesed. Esialgu ei tundunud asi kuigi hull - kui välja arvata fakt, et ahned on nad algusest peale olnud. Käisid siin ainult üüri nõutamas ning muul ajal hoidsid end meie eludest heaga eemal. Viimasel ajal tundub aga, et neil on näpud eriliselt sügelema hakanud ning rahaahnus üle pea kokku löönud, sest kuidas muidu seletada viimase aja sündmusi. Holland ei ole teadupärast just maailma kõige troopilisem riik ning seetõttu on loogiline, et talveperioodil kasutatakse kütet. Meie korteri esipomo - nimetagem teda Ferdinandiks - leidis mõned ajad tagasi, et meil on korteris liiga soe ning ainuke võimalus meie priiskavale elustiilile piir panna on installida oma telefoni üks app millega meie korteri temperatuuri reguleerida saab. Kütte keeras ta muuhulgas maha ka meie omavahelistelt suhetelt ning alates tollest hetkest on need jääkülmad, sest ka peale korduvaid palveid, vingumisi, käske ja vihastamist püsivad meie radiaatorid vakka. Nädal aega tagasi sai Ferdinandil ilmselt meiepoolsest vingumisest küllalt, sest ta ilmus uhkelt kohale ühe tähtsa dokumendiga. Too nõudis meilt allkirju ning nõustumist sellega, et päval on meie korteris maksimaalselt 20 kraadi ning öösel 18. Pidu oleks meie õuel siis, kui meil tegelikult oleks ka siin nii soe. 

Ausalt ka, mul on tõeliselt hea meel siit välja kolida.