Thanksgiving

Tegelikult polnud sellenädalane Thanksgiving minu jaoks üldsegi mitte mingi uus elamus ja isegi mitte selle aasta esimene, sest minu kalkunisöömishooaja avas Gali juba oktoobri alguses Kanada tänupühaga. Neljapäeval toimus siis Ameerika vaste ja kuigi kanadalased ikka armastavad toonitada, kuidas nende oma on tohutult erinev sellest peost, mis Hollywoodi filmide kaudu kõigile tuttavaks on saanud - siis mina neil kahel nii suurt erinevust ei näe. Õnneks ei oska Gali eesti keelt ja seetõttu võin ma südamerahuga siin arvamust avaldada. Mõlema söögiorgiaga tähistatakse saagikoristust ning isegi menüü on minu jaoks suuresti sama ning aukohal troonivad kõrvitsad ja kalkunid. Ning ka õhtusöögi tulemus on mõlemas riigis sama - söögikooma, sest taaskord on sisse pressitud liigses koguses head ja paremat.

Too reedene tänupühaõhtusöök tähendas muidugi kõige räigemat traditsioonide rikkumist, sest tegelikult oleks see pidanud neljapäeval toimuma - aga eks eurooplased võivad endale sellist ignorantsust vahel ikka lubada. Vähemalt oli menüü suurejooneline ja Justini sõnul ka küllaltki autentne. Tõsimeelse ameeriklasena jäi tema kanda ka kogu õhtu vastutusrikkaim ülesanne - küpsetada valmis kalkun, kes veel mõned päevad tagasi oli rõõmsalt Prantsusmaa rohumaadel ringi silganud. Peale kalkuni troonisid laual veel igat sorti lisanditega kartulipudrud, juustuga makaronid, kastmed, salatid ning minu enda suur lemmik - bataadipüree vahukommidega. Kui ma esialgu sellest roast kuulsin, siis ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas see kõlab tohutult maitsvalt või äärmiselt kahtlaselt - ent igal juhul eriti intrigeerivalt. Ja oo kui hea see oli ning mingil kummalisel kombel sobis see magus kooslus kalkuniga justkui valatult.
Kuna mina olin seal peol seetõttu, et ma tundsin kedagi, kes tundis kedagi, siis jagus avastamisrõõmu küllaga. Minu tolle õhtu kõige põnevamaks vestluskaaslaseks osutus üks Briti preili, kes on veendunud taimetoitlane ning kes lahkelt jagas mulle teadmisi sellest, kuidas alkoholi läbi želatiini kurnatakse ning miks ta mett ei söö - sest ta lihtsalt ei usu, et neid väikesi armsaid mesilasi keegi orjatööle ei kihuta.
Õhtu lõpp kiskus üldse küllaltki morbiidseks, sest peale ühist tänupühaõhtusööki olevat ameeriklased indiaanlasi vahendeid valimata elimineerima ja deporteerima asunud. Kõige tõhusamaks vahendiks olevat olnud indiaanlastele 'humanitaarabi korras' tekkide jagamine. Valgete inimeste südameheadusest oli asi muidugi kaugel, sest tekid olid nakatatud igasuguste põnevate vana maailma haigustega. Nii palju siis tänulikkusest.

Nüüd oleks vist õige hetk bataadivormi retsepti jagamiseks?
Selleks on vaja:

• 5 tükeldatud bataati,
  
• 50g võid,
• 1o0g pruuni suhkrut,
  
• 50ml apelsinimahla,
  
• noaotsatäis kaneeli ja
  
• pakk vahukomme.

Keeda ja püreeri bataat ning sega kokku või, suhkru, apelsinimahla ja kaneeliga. Pane segu ahjuvormi, kata vahukommidega ning küpseta 175C juures kuni vahukommid on kuldpruunid. Ja kuigi see toit on algselt mõeldud lihatoitude kõrvale, siis minu arust sobiks see suurepäraselt magustoiduks ka.

Uued naabrid

Pidu ja pillerkaar - Norra ja UK kolisid välja, et ühele Portugali paarile ruumi teha. Esialgu olin ma ikka üsna elevil, sest et no - päris oma portugallased! Nüüdseks on mu vaimustus veidi vaibunud, sest sissekolinud eksemplarid meenutasid mulle väga hästi seda, miks ma end Palmelas elades kunagi päris kodus ei tundnud. Mitte, et neil midagi viga oleks - kindlasti on nad tegelikult hirmus toredad - aga vähemalt esialgu on nad üpris vaiksed ning hoiavad pigem omaette. Suured muudatused tähendasid ka seda, et härra UK ilmus paar päeva tagasi kahe suure kotiga kohale ning viis köögist ära kõik, mida ta kanda jõudis. Ja mul ei jäänud muud üle, kui oma toas hambaid kiristada ja paluda jumalat, et röster ja saumikser alles jäetaks. Aga jumal ei halastanud ning ära viidi kõik - isegi pikendusjuhtmed. Tõsi, teoreeriliselt oli tal selleks ka õigus, kuigi ise polnud ta neisse tarvikuisse sentigi panustanud. Aga preili Norra oli ning kuigi tema oleks need siia jätnud, otsustas ablas britt taldrikud-tassid mustal turul rahaks teha. Ja kuidas ma sellesse suhtusin - jalutasin järgmisel päeval poodi ja ostsin endale blenderi. Kellel ongi vaja traktorihäält tegevat kasutatud saumikserit, kui sul on uus ja ilus blender?

Aga portugallased - näis, mis saab. Igaks juhuks ma neile veel seda ei reetnud, et ma portugali keelt mõistan. Nii on mul hea võimalus spiooni mängida ja pealt kuulata, mida nad omavahel räägivad. Ah, ma tunnen end praegu peaaegu nagu kuri geenius, kes istub oma urus ja peab kihistades ja käsi hõõrudes plaani.

Networking*

Mulle tundub, et härra ülemus on minu sotsiaalelu oma südameasjaks võtnud, sest juba mitmendat nädalat järjest kutsub ta mind ühele või teisele üritusele. Ja kuigi ta on mu ülemus, siis ei ole need üritused mulle kohustuslikud - aga ma lähen hea meelega.
Eelmisel esmaspäeval vedas ta mu näiteks 'Toastmasters'i koosolekule. Esimest korda, kui ma tollest grupeeringust kuulsin, ei saanud ma päris hästi aru, mis on kõnede pidamisel tegemist röstsaiaga (inglise keeles tähendab 'toast' nii röstsaia kui ka toosti) - aga ilmselt oli tol hetkel tegemist lõunaeelse ajaga ja mul oli lihtsalt kõht tühi. Ühing ise on aga loodud inimestele, kes tahavad üle saada hirmust avaliku kõnelemise eest või lihtsalt arendada oma juhioskusi. Koosolek ise kestab koos vaheajaga umbes paar tundi ning selle aja jooksul esinevad nii eelneva ettevalmistusega kõnelejad kui ka 'üllatuskõnelejad', keda informeeritakse sellest paar minutit varem. Mina tol korral õnneks kõnega esinema ei pidanud, ent lõpuks paluti mul siiski püsti tõusta ja paari lausega oma tolleõhtune kogemus kokku võtta. Tuleb mainida, et inimesed olid seal tõesti kõik väga sõbralikud ja kutsusid mind ka järgmisel korral osa võtma, ent minu lemmikliikmeks osutus hoopis üks imearmas karvakera Ellie, kilpkonnavärvi paks kiisupreili, kes oli vaieldamatult tolle õhtu staar.
Täna õhtul liitusin ma aga kohalike portugallaste grupiga, et nende muidu nii tumedasilmsele seltskonnale veidi heledamaid värve sisse tuua. Ja loomulikult kergitasid nad kõik kulme, kui ma ütlesin, et ma polegi portugallane - ja vaatasid siis kahtlustavalt härra ülemuse poole, kes pidavat pidevalt võõrliikide sissetoomisega reegleid rikkuma. Paar nädalat tagasi olevat ta meie ühise kolleegi, hispaanlase, üritusele sisse nihverdanud. Lõppkokkuvõttes sulasid muidugi nende kõikide südamed kui nad mu suurepärast portugali keelt kuulsid (jah, ma olen harjunud kuulma komplimente oma portugali keele aadressil, ise alati kaheldes, kas nad ütlevad seda kõike vaid viisakusest või on nad tõesti üllatunud, et too põhjala tüdruk seda soojamaa keelt üldse räägib). Igatahes kutsuti mind ka järgmisel korral tagasi - ja ma ilmselt lähen ka, sest isegi kui ma Amsterdamis elades hollandi keelt selgeks ei saa, siis portugali keele võiks ju saada küll. Kurioosum jah, ent Hollandis elades pole ma üldsegi mitte hollandlastest ümbritsetud - ikka ja jälle suudan ma kohalikud hispaanlased ja portugallased üles leida. Mul oleks nagu radar küljes. Aga ma üldse ei kurda. Näis, millise ürituse härra ülemus järgmiseks välja pakub.

*Sest ma endiselt ei suuda öelda 'võrgustumine'.