Hüvasti geto

Tegelikult ei ole see hoopiski mitte mina, kes praegu "Hüvasti geto!" saaks hüüda, vaid hoopis Ignacio. Peale aastakest surinaamlastega vennastumist otsustas ta Amsterdami kesklinna kolida, et linna turistidevoolul paremini silma peal hoida. Uue korteri asukoht on muidugi suurepärane - astud uksest kaks sammu välja ning sul on valida suure hulga restoranide, baaride ja kohvikute vahel. Starbucksini jääb umbes viiskümmend sammu ning sama palju McDonaldsini ka, kui kuu lõpuks rahad on otsa saanud. Ja kui õhtul on igav, aga välja peole minna ei viitsi, siis teed vaid rõduuksed lahti ja lased kõrvalasuva Kreeka restorani vahemerelise muusika helid ning tänavalt kostuva melu tuppa - ja ongi nagu pidu. See sama pluss võib mingil hetkel muidugi ka miinuseks saada, sest vaikust ja rahu seal korteris küll ei leia. Teiseks suureks miinuseks on aga see, et kuna seal piirkonnas elavad üldjuhul vaid rikkurid ja turistid, ei leia sealt mingeid säästukettide poode nagu Lidl või Aldi. Valida on Albert Heijn'i ja mõne veel kallima 24h lahti oleva 'supermarketi' vahel. Aga kuna mina elan endiselt immigrantide linnaosas edasi ning saan nädala sees nautida rahu, vaikust ja türklaste poode, siis pole mul midagi selle vastu, et nädalavahetusel kesklinna peo ja pillerkaari sekka kolida. Lisaks sain ma paar päeva tagasi ka kahe hunnitu koogiraamatu omanikuks ning Ignacio uus suure köögiga elupaik pakub piisavalt häid võimalusi nii küpsetamiseks kui ka enda pärastiseks nuumamiseks. Jumal tänatud, et rannahooaeg on alles mägede taga.
PS. Pildil on üks Ignacio uutest naabritest, peale kellega kohtumist poiss kibekähku poodi tormas ja kiisupasteeti ostis. Naabritega tuleb ju hästi läbi saada, eriti kui nad on veel nii armsad ja karvased.

Sünnipäevad kontoris

Meie kontoris sünnipäevi eriti ei peeta. Tegelikult peetakse seda isegi veidi kummaliseks, kui sünnipäevalaps oma tähtsa päeva hommikul koogiga kontorisse ilmub, ent selle eest tähistatakse suurejooneliselt igasuguseid rahvuslikke tähtpäevi. Viimase kuu aja jooksul oleme me tähistanud näiteks Diwalit, mis on Indias üks väga tähtis püha tähistamaks pimeduse üleminekut valguseks ning Hispaania rahvuslikku päeva. Noh ja siis oli muidugi mu sünnipäev, millest keegi suurt midagi ei teadnud. Tegelikult olin ma sellega arvestanud ning meelega ei kõssanud kellelegi midagi - ma tahtsin lihtsalt näha, mis siis juhtub, kui see kõigile suure üllatusena tuleb. Ja kuna keegi sünnipäevi koogi toomisega eriti seostada ei oska, arvati esialgu, et ju meil seal Eestis mingi rahvuslik püha on, kui ma oma kirju koeraga sisse marssisin. Härra ülemus, kes oli parasjagu puhkusel, teadis küll - kust, sellest pole mul aimugi - ning oli mulle isegi väikese kingituse ja kaardi jätnud. Ning ülejäänud võtsid kohe laulu lahti, kui teada said. Terve ülejäänud päeva pidin ma jagama selgitusi kirju koera kohta ning võtma vastu tunnustavat mõminat - tuleb mainida, et see oli üks populaarne koer. Aga olgem nüüd ausad - tegemist on tõesti ühe geniaalse magustoiduga, kui välja arvata fakt, et mul olid sõrmed peale nelja paki küpsiste purustamist mitu päeva villis. Ja mis ma siis sünnipäevaks sain - suure hunniku häid soove ja kaarte, mõned raamatud (aitäh, amma), jooga kuukaardi (siinkohal tervitused emale) ning päikesevalguselambi (tänud, vanaema ja papi), mis jõudis alles eile kohale ning mida ma veel proovinud ei ole. Kuulujuttude kohaselt matkib see lamp tõusvat päikest ning teeb hommikuse ärkamise oluliselt lihtsamaks. Ja härra Hispaanlane viis mind Mehhiko restorani - tema tegelik kingitus on tegelikult endiselt saladus, nii et ma nüüd ootan põnevusega, mis tal plaanis on.
PS. Kuulu järgi hollandlased ise peavad kontoris sünnipäevi küll, ent kuna meil ühtegi hollandlast pole, ei oska ma asja pikemalt ka kommenteerida.

Nädalavahetus

Pühapäeva õhtuti on mul alati tunne, et nädalavahetuses on üks päev puudu. Tõsi, kahe päevaga jõuab päris palju korda saata (eriti kui ilmad on nii ilusad nagu nad seda praegu on olnud), aga õigesti puhkama hakata ei jõua. Nagu sellelegi nädalal - kodus olen ma olnud vaid loetud arv tunde ning kui ma eile õhtul nii 11 paiku õhtul koju jõudsin, leidsin oma naabrid minu akna tagant rõdult filmi vaatamas - ja seda nii 2C temperatuuri juures. Kuna kõigi ülejäänute suhted tolle kummalise paariga (britt kolis sisse tagasi) on viimasel ajal aina jäisemad, ei hakanud ma neile isegi midagi ütlema, vaid pakkisin oma asjad kokku ja sõitsin viimase metrooga Ignacio juurde. Milleks hakata oma närve rikkuma, kui vaikus ja rahu on vaid kahekümneminutilise metroosõidu kaugusel.

Burka

Tumedad hõlstid ja pearätikud pole mulle siin immigrantide linnaosas elades enam ammugi mingi uudis, ent päris ehtsa burkaga naist nägin ma täna esimest korda. Valisin endale parasjagu Türgi poe puuviljaletis ploome, kui minu kõrvale ilmus üks must kuju. Kui üles vaatasin, kohtusid mu silmad ühe teise silmapaariga - mis minust erinevalt olid peidetud riidevõre taha. Ma tunnistan, et jäin vist pisut jultunult teda vahtima, ent Islam koos kogu oma kaetusega on mulle alati tundunud põnev ja veidi müstiline. Ja nii ma siis jälgisin seda naist, kes koos oma abikaasaga oli tulnud sisseoste tegema ning kelle valvsa pilgu all ta viinamarju kilekotti laduma asus. Tol hetkel, kui ta oma käe esimese kobara järele sirutas, märkasin ma, et kogu tema keha oli hoolikalt musta riidega kaetud, nii et millimeetritki paljast pinda võõrale silmale näha ei oleks. Ja nii ta siis valis ja uuris oma viinamarju - saatjaks kaks paari silmi - mina ja abikaasa.
Mulle tundub, et iga minu toiduvarude täiendamiseks ette võetud retk on nagu ekspeditsioon teise maailma ning kultuuri. Ja nendel retkedel on küllaltki kerge unustada, et ma olen endiselt Amsterdamis, mitte kusagil palju soojemas paigas.

Edu töörindel

Kontoris on endiselt kiired ajad, ent tundub, et ma olen tolle 'peade jahtimise' ABC juba selgeks saanud, sest täna õnnestus mul 'paigutada' minu esimene inimene. Tõsi, tegelikult pole see hoopiski nii must ja valge, sest paigutatavaks osutuks Gali, kliendiks seesama firma, kus ma töötan ja pea tuli pigem taldrikul (jahtima ei pidanud üldse) - aga ikkagi. Heade inimeste leidmine ei ole kerge ja õnneks jagasid ka kõik need, kellega Gali rääkis, minu arvamust, et ta sobiks meie meeskonda (naiskond oleks vist õigem öelda) nagu rusikas silmaauku. Proua Austraallanna isegi ütles, et ta on äärmiselt armas. Aga sellega tolle proua, kelle juuresolekul ma siiani olen küll kikivarvukil käinud, komplimendid ei lõppenud. Gali sõnul oli ta intervjuu jooksul ka vägagi suuresõnaliselt mind kiitnud ja selgitanud, kui väärt töötaja ma nende firmale ikka olen. Mõtleks vaid - ja mina olin siiani arvamusel, et ega ma tollele prouale just eriti ei meeldi ja seda tolle järsu tooni tõttu, mida ta minuga rääkides sageli kasutab. Ja nüüd - vaat mis üllatus. Muidugi teeb too tunnustus mulle head meelt - kes siis kiita ei tahaks saada? Ent mul on kahju, et too Austraallanna mulle selliseid asju otse öelda ei taha. Kui Galit poleks, ei olekski ma äkki kunagi teada saanud, et tegelikult hindab ta mind oma tõredast toonist hoolimata kõrgelt.

Minu uus nunnu

Peale seda kui mu eelmine igivana nunnu otsad andis, oli kaasreisijate nihelemine ja kummaliste aktsentidega hollandi keel ainuke muusika, mis mu hommikusi metroosõitusid saatis. Aga peale seda kui ma suutsin tolle pöörase nädala üle elada, tundus mulle, et ilusat ilma ja septembrikuu palgatšekki peaks korralikult tähistama. Ja kuigi Ignacio soovitas mul esialgu valge iPodi võtta, leidsin ma, et roosa oleks hoopistükkis ägedam. Jah, ja snoob nagu ma olen, ei suutnud ma teiste mp3-mängijate poole mitte vaadatagi - tundub, et ka mina olen tollele õunafirmale sõrme andnud. Aga ainult sõrme, sest minu laptop on endiselt Dell.