Zandvoort an Zee

Trummipõrin palun! Võttis aega, mis ta võttis (umbes täpselt kaks aastat) ja randa ma jõudsin. Kuna mina ei tea Hollandi randadest midagi, võttis härra hispaanlane juhtimise enda kätte ning viis mind kohta nimega Zandvoort an Zee. Paljude Amsterdammerite ja Haarlemlaste lemmikranda. Kuigi ma esialgu kartsin, et nii sinnaminevad rongid kui ka rand on nii paksult täis, et meie enam ei mahu, oli muretsemine asjatu. Rongis saime isegi istuma ning ka randa jõudes leidsime lõpuks koha, kuhu oma tagumik maha toetada. Ja kui suur inimmass ning ülimalt sogane vesi välja arvata, oli rannapäev igati edukas. Peale mudast ja karastavat suplust otsustasin ma veidi inimvaatlust teha ning materjali mul juba jätkus. Peale inimeste vaatlesin väikest viisi ka koeri, eriti ühte meie naabruses suvitavat preili chihuahuat (tal oli roosa kaelarihm, siit ka minu väga üldistavad järeldused), kes muudkui oma miniatuurse palli järel sibas ning klähvis. Ja kui koerast villand sai, vaatlesin mööda veepiiri sõitvaid traktoreid, heeringaputkad slepis. Hollandlased on teadupärast vanad heeringanautlejad ning isegi rannas olles tuleb oma päevane kalanorm täis süüa. Jäätiseauto käis vahepeal ka, ent see polnud pooltki nii populaarne. 

Ning kui meil lõpuks ka peesitamisest isu täis sai, vedasime end rannas asuvasse Kuuba baari, et veidi õlut juua ning kalmaarirõngaid kõrvale näksida. Igati edukas päev ma arvan, isegi päikesepõletust ei saanud. 

Tsirkus on linnas

Esialgu olin ma oma kontori külje alla kolinud tsikuse tõttu isegi veidi elevil - uhked tsirkusetelgid, öine tulevärk ja punane vaip sissepääsu ees. Igasugune elevus lahtus aga kohe, kui ma nägin telkide taga asuvaid tibatillukesi puure, kus lösutasid tiigrid, lõvid ja karud. Jah, kunagi oleks ma ehk tõesti tahtnud tsirkusesse minna. Kunagi oleksin ma vist isegi härjavõitluse üle elanud. Aga tundub, et koos kogunevate aastatega muutun ma loomade väärkohtlemise osas aina tundlikumaks ning tsirkusesse ma oma jalga enam kunagi tõsta ei taha. Pigem panustan edaspidi lõbustusparkidele. Samas ei suuda ma siiani ära otsustada, mida ma loomaaedadest arvan. 

Täna on muide Hollandis üks aasta kuumimaid päevi ning sooja lubatakse kuni 33 kraadi. Eile käisin ma Amsterdami külje all asuvas Haarlemis tšillimas ning täna satun ma loodetavasti mõne veekogu äärde (kui härra hispaanlane minu äärmiselt selgetest vihjetest ikka aru sai). Plaani selleks, kuidas ma seal koos 16 miljoni hollandlasega oma koha eest päikese all võitlema pean, mul veel ei ole.

Amsterdam on roosa

Sellel nädalavahetusel muutus Amsterdam korraga roosaks ja kuna ma pole elu sees ühelgi geiparaadil käinud, leidsin ma, et sel korral tuleks küll minna. Esialgu ei olnud härra hispaanlane mu ideest just erilises vaimustuses, kuid lõpuks soostus minuga ikkagi kaasa tulema, kui ma lubasin, et me võime eelnevalt tema lemmikust kreeka pop-up kohvikust läbi käia. Selleks ajaks kui me oma frappe ja bougatsadega ühele poole olime saanud, olid tänavad täitunud juba igat sorti roosat värvi karvaste ja sulelistega. Mõnel julgemal kujul lausa kannikad kostüümi alt välkumas. Härra hispaanlane sellist vaatepilti just eriti ei hinnanud ning iga järgnev (peaaegu) paljas tagumik tõi aina suurema valugrimassi ta näole. Vihma ja paljaste tagumike koosmõjul jalutasime me kesklinnas ringi vaid tunni ning seejärel otsustasin ma ta suureks rõõmuks, et mulle aitab küll. Kuigi me tegelikku paatide paraadi lõppkokkuvõttes ei näinudki, ei olnud mul sellest üldse kahju, sest kogu üritus meenutas suurel määral aprillikuist kuningannapäeva. Ainult et põhiliseks peovärviks oli oranži asemel roosa ning jah - ekstravagantseid kostüüme oli ka oluliselt rohkem. Ja kui meil melust ja möllust küllalt sai, hüppasime oma rataste selga ning sõitsime härra häärberisse, et klaasikest veini nautida. Seegi oli päevale kohaselt - roosa.