Punakasblond / Strawberry Blonde

Juustega on mul alati üks igavene häda olnud: vahet pole, mis värv mulle pähe pannakse, kuu aja pärast olen ikka punane. Ja mitte mingi ilus punane, vaid kahtlane oranž. Seega loen ma uue juuksuri juurde minnes tollele alati epistlit, et ta mulle jumala eest mingeid sooje toone pähe ei määriks. Eestlased on sellest siiani suhteliselt hästi aru saanud, kuid minu esimene siinne juuksuriskäik tundub võrduvat pange astumisega. Korralikult. Mul ei hakanud mingid häirekellad lööma hetkel, kui tuli välja, et Poola tšikk, kes mu juukseid värvima asub, on alles õpilane ja peab kõik oma juhendajaga läbi rääkima. Juhendaja võiks ju teada ja Poola tšikk tundus ka teadvat, sest ta kinnitas mulle, et tema juustega on sama jama (tema juuste oranžikas blond ei jätnud vajadust kahtlemiseks). Et see pidavatki Ida-Eurooplaste mure olema (siinkohal ma ei parandanud teda, öeldes, et halloo, Põhja-Euroopa, või olgu, teeme kompromissi: Kirde-Euroopa). Teadis ta jah. Kohe juuksuritoolis vaatasin ma end peeglist ja mõtlesin: "Jeerum, ma olen blond!!" Päris blond ma siiski polnud, salongis oli hoopis kummaline valgus. Aga üks kena punakas toon säras küll läbi. "Hästi", mõtlesin ma, "hakkab nalja saama." Ja praegusel hetkel, umbes nii kolm nädalat hiljem, olen ma punakasblond. Või olgu, mitte just blond, aga selline segu kartulikoorest ja oranžist. Kui Gali mind nägi, siis ta esialgu irvitas natuke ja klassifitseeris mu Strawberry Blonde'ks. Ja väitis, et see sobib mulle. Aga ma vist olen juba varem maininud, et need Kanadalased on lihtsalt kohutavalt viisakad. Pole vist vaja mainida, et ma kavatsen hommepäev juuksuriaja kinni panna. Ja poolakad hoidku end mu juustest parem heaga eemal, isegi kui nad väidavad, et nende juuksed on samasugused.

I've always had trouble with my hair. It doesn't really matter which colour you paint my hair, after a month I'll be red anyway. And it's not a pretty red, but weird orange. So I already have a speech prepared for every time I see a new hairdresser asking them not to put any kinds of warm colours on my hair. Estonians have understood this pretty well, but my first visit to a local hairdresser here was rather a disaster. I did not hear any alarm bells when it appeared that the Polish chick who will colour my hair, is still a student and needs to get her teacher's approval for my colour. I assumed the teacher would know and it seemed the chick knew as well as she told me she has the same problem with her hair (and her orange blonde proved her point). She also said this is a common Eastern-European problem (and I didn't correct here here saying that, whoa, wait, Northern-Europe.. or at least North-Eastern Europe). Apparently they knew nothing. After drying my hair, I was staring at myself in the mirror and thinking "Oh My God. I am blonde!!" Nevertheless, I wasn't quite blonde, it's just that the salon had a weird lightning. But I saw a fine red tone shining through. 'Great,' I said to myself 'This is going to be funny.' And now, about three weeks later, I am redish blonde. Or well, not really blonde, but a mixture of potato peel and orange. As Gali saw me, she first grinned a bit and then classified me as Strawberry Blonde. And said it looks good on me. But I guess I have already mentioned before, that those Canadians are just polite as hell. And I guess it goes without further notice that I am going to book another time to a hairdresser first thing tomorrow. The Polish just better keep their hands off my hair, even when they tell me their hair is exactly like that.

Ouderkerk aan de Amstel

Samal ajal kui Eestis, oli koolivaheaeg ka siin. Siiski tundub, et õppejõud on meie aja võimalikult tiheda sisustamise oma südameasjaks võtnud, sest sujuvalt suutsid nad meie vaba nädala kahe eksamiga totaalselt okupeerida. Vabast nädalast sai seega minu jaoks äärmiselt kiire nädal, mille jooksul käisin ma majast väljas vaid selleks, et süüa osta või oma hollandi keele tundi vändata. Seega, reedel täpselt kell viis (sest see oli meie viimase kirjaliku interneti teel tehtava eksami tähtaeg) otsustasime Galiga end veidi väljas tuulutada. Gali pakkus, et võtame rattad, sõidame Ouderkerk'i ja sööme kooki. Suurepärane, ma olen alati nõus kooki sööma. Siiski, edaspidi tean ma, et kui Gali väidab, et "See on nii-ii lähedal, umbes 15 minutit rattaga," siis tuletan ma endale meelde, et kuna ta on pärit Kanadast, siis see, mis tema jaoks on lähedal, on minu jaoks ilmselt sama kaugel kui Leedu. Või Poola. Ouderkerk, või õigemini, Ouderkerk aan de Amstel ei olnud muidugi sama kaugel, kui Poola, ent kokku sõitsin ma sinna umbes tund aega. Siiski tuleb tunnistada, et Ouderkerk on tõeliselt armas väike küla keset põlde, mis on täis tuuleveskeid, lehmi ja lambaid. Lisaks nägime me teel olles ka paari jänest mööda kalpsamas - täielik maaidüll ühesõnaga. Siiski, 'maakohale' kohaselt oli kohta, kus teed juua ja kooki süüa, suhteliselt keeruline leida. Kõik kohad olid kas liiga uhked, liiga täis või liiga kõrtsid. Siiski leidsime me lõpuks ühe suhteliselt kena lounge, kus mu nööpnõelsuurune šokolaadi fondant jäätisega maksis 10€. Õnneks tõid nad meile ka tasuta kukleid koos mingi tuunikalapasteediga ja kuna minu magustoit kvantiteedi poolest just ei hiilanud (kvaliteedi poolest aga küll!), sõin ma kogu tasuta toidu ära ja olin lõpuks üsna rahul.
Pilte sellest külast, lammastest või jänestest mul näidata pole, sest ma eeldasin, et Gali ettepanek on umbes selline, et 'lähme sööme paar kooki siin samas nurga peal', mitte 'sõidame linnast välja ja läheme ühte eriti nunnusse kohta' ja seega fotikat ma kaasa ei võtnud. Enamuse ajast oli pildi tegemiseks liialt hämar ka ja jäneseid poleks nagunii fotodel näha olnud.

We had an official break from school. Still, it seems that our professors are really worried that we might be bored to death if we get a week off, so they managed to occupy that week with two exams. Therefore, my free week turned into an extremely busy week during which I managed to get out of the house only to buy some groceries or bike to my Dutch class. So, on Friday exactly at 5 (this was the deadline for our last take-home exam) we decided to have a little 'outing' with Gali. She offered that we should take our bikes, go to Ouderkerk and have some cake. Awesome, I'm always in for a cake! Nevertheless, now I know that if Gali tells me something like 'This place is so-o close, about 15 minutes by bike', I have to remind myself that as she's from Canada, her 'close' is for me as far as Lithuania is from Estonia. Or Poland. Ouderkerk, or rather Ouderkerk aan de Amstel, wasn't as far as Poland, true, but still it took me about an hour to get there. But indeed, it was a cute little village between green fields filled with windmills, cows and lambs. Besides that, we also saw a couple of bunnies hopping around - an idyllic countryside. Nevertheless, as we got there, it wasn't so easy to find a place to have a cake. All the places were either too fancy, too full or too taverns. We managed to find a quite nice lounge finally where I had one of my most expensive dessert ever. To make up for it, they also brought us some free buns with some tuna paté and as my dessert wasn't high on quantity (but quality!), I had to eat all the free food and felt pretty satisfied after that.
I don't have any pictures about this village, lambs or bunnies as I assumed Gali's suggestion was something like 'let's have some cakes here around the corner' not 'let's ride out of town and visit a cute little place' and therefore I didn't take my camera with me. Anyway, it was way too dim to take photos most of the time and I don't think you could've spotted the bunnies on the pictures either.

Politseist ja väljamõeldud korterist / About the Police and an Imaginary Apartment

Kummalisel kombel ei kirjuta ma seekord üldse mitte UvAst. Ja mitte seetõttu, et ma võiks võidukalt hõisata, et kõik on korras, vaid seetõttu, et mitmele järelepärimisele vaatamata on see 52€ makse endiselt arvestamata. Ja ilmselt pean ma järgmisel nädalal taas infokeskusesse minema, et end meelde tuletada.
Tänane teravate elamuste sektor sisaldab endas kohtumist Hollandi korrakaitsjatega. Olin parasjagu tagasiteel joogast koju ning ületasin Waterlooplein'i, kui kuulsin korraga hõiget. "Politsei, kurat!" mõtlesin endamisi ja lülitasin ühe murdosasekundi jooksul sisse oma ratta esitule, et siis juba seadusekuulekalt mundris meesteni jalutada. "Nii, kus su tagatuli on?" küsis üks meestest kurja näoga. "Eee.. kodus," ütlesin ma ja üritasin teha võimalikult süütut nägu. "Kus su kodu on?" küsis politseinik edasi. "Siin samas, kohe loomaaia kõrval." "Okei, kõnni natuke ja siis võid edasi sõita," ütles politsei ja lasi mu tulema. Koju jõudes sattusin ma kokku ääretult tusase Maud'iga kes oli parasjagu mittetöötavate jalgrattatulede eest 35€ trahvi saanud. Sel hetkel sain ma muidugi aru, kui väga minul vedas! Igaks juhuks küsisin ma Maud'ilt üle, kas ta politseinikega ka flirtida üritas, sest kuigi ma ei tea, miks mul vedas (äkki see oli lihtsalt üks sõbralik politseinik?), siis politseile naeratamine ei saa küll kunagi halb olla.
Ahjaa, ja päeva nali? Ühel mu tuttaval on tema ühikatoas radiaator katki ja kui ta majutusfirmasse kaebama läks vastati talle, et nad ei saa midagi teha, sest tema tuba lihtsalt ei eksisteeri nende süsteemis. "Väga hea," vastas too tüdruk, "Kui ma elan väljamõeldud korteris, siis ma ei pea selle eest teile ju raha ka maksma?"

Weirdly, I am not going to write much about UvA today. And not because I could yell victoriously that everything is finally great, but because that even after my repeated inquiries they still haven't managed to process my 52€. Apparently I have to go to the Information Centre again nect week to remind them of my existance.
Today the encounter with local law enforcement managed to made my day rather thrilling. I was just on my way back from the yoga and passing Waterlooplein when suddenly I heard a shout. "F***, police!" I said to myself, switched on my bike's front light in a millisecond and walked to the cops. "Where is your back light?" one of them asked me on a strict tone. "Emm... at home," I said and tried to look as innocent as possible. "Where's home?" continued the police with my cross-examining. "Oh, it's right here, next to the zoo!" "Alright, walk a bit and then you can sit on your bike again," he said and let me go. As I got home, I met a very grumpy Maud who had just gotten a 35€ fine because the lights on her bike weren't working. At this moment I realized how lucky I had been! For any case I asked Maud if she tried to flirt with the police as even though I can't be sure, why I was lucky (maybe the guy was just nice?), smiling to a police officer can't work for your disadvantage.
And the joke of the day? One girl I know has a broken radiator in her room and as she went to the accommodation company to complain about it, they replied that there is nothing they could do as her room doesn't exist in their system! "Very well," said the girl. "If I am living in an imaginary apartment, then surely I also don't need to pay for it?"

Sellest, kuidas UvA on jätkuvalt üks suur nali

Septembri lõpus ohkasin ma küll korra kergendatult, et mu õppemaksujamad ülikooliga on läbi, kuid selle nädala alguses otsustas UvA kõik kaardid taaskord segi lüüa. Nimelt saatis ülikool mulle ametliku kirja, et kuna ma oma õppemaksu ära pole maksnud, siis pole ma oma kursusele endiselt registreeritud ja et kuni kõik korras pole, ma eksameid teha ei saa. Sel hetkel sõitis mul vist küll katus ära ja vaene Ignacio, kes parasjagu juhtus siin olema, pidi kurja vaeva nägema, et mind jälle maha rahustada. Tõeliselt maha ei rahunenud ma muidugi enne, kui alles peale taaskordset käiku kooli infokeskusesse. Minuga tegeles seegi kord see sama šokolaadikarva preili, kes mulle eelmine kord kümme korda kinnitama pidi, et kõik on korras. Minu olukord ei tulnud talle üldse üllatusena ning peale paari telefonikõnet kinnitas ta mulle, et UvA ei ole endiselt suutnud minu makset üle vaadata ja kinnitada. Kummaline. Selle asemel, et oma makseid üle vaadata, kirjutavad nemad muudkui ähvardavaid kirju oma üliõpilastele, kes tegelikult on kõik maksed õigeaegselt ära tasunud. Igatahes järgisin ma Gali soovitust ja nõudsin endale ametlikku tõendit, pitsati ja allkirjaga, et ma olen kõik õigeaegselt ära maksnud ja et mul on õigus eksameid teha. Päris mugavalt on mul järgmisel nädalal kaks eksamit ja mul on absoluutselt plaanis need mõlemad ära teha. Igaks juhuks hoiatasin mõlemat oma professorit ette ka, et neile midagi üllatusena ei tuleks.
Siiski pean ma nüüd vist kogu sellel jamal tugevamalt silma peal hoidma ja kuna ma tänase päeva seisuga endiselt oma kursusele registreeritud pole, lähen ma homme infokeskusest oma tähtsa dokumendiga läbi ja tuletan end taaskord meelde. Nagu juba too šokolaadikarva preili ütles, on kogu see UvA asjaajamine üks suur nali (kõige kurvem selle juures on muidugi see, et mind ei aja see olukord hetkel üldse naerma!). Mind muidugi ärritab hetkel see, et saaksin ajaga, mis mul hetkel infokeskuses järjekorras istumisele kulub, midagi palju paremat ette võtta. Üks käik infokeskusesse teeb mu päeva tunnikese võrra lühemaks ja sessi ajal kasutaksin ma seda aega palju parema meelega õppimiseks. Aga mis teha, loodetavasti saan ma oma asjad jõuludeks korda.

Jooga / Yoga

Trenni suhtes olen ma viimasel ajal üsna laisk olnud. Või pigem olen ma end püüdnud välja vabandada sellega, et mul on koolis niiii palju teha, trenniminek on Amsterdamis kallis ja pealegi sõidan ma peaaegu iga päev rattaga.
Neljapäeval jõudis minuni lõpuks joogamatt, mille olin intenetist tellinud ja seega said ka mu vabandused teemal 'ma ei saa ilma matita joogasse minna' otsa. Joogastuudio, mille juba varem välja olin valinud, asub üsna Waterloopleini ligidal, ehk umbes 10 minuti rattasõidu kaugusel. Kuna Kundalini jooga pole mulle päris tundmatu maa, ei olnud tunnis minu jaoks suurt midagi uut. Kõik oli tuttav ja tore. Kusjuures, õpetaja osutus väga toredaks hollandlaseks, sest ma kahtlustan, et ta viis vaid minu tõttu tunni inglise keeles läbi. Keegi tunnisolijatest õnneks protesteerima ei hakanud ja seega võib ka nemad toredateks hollandlasteks lugeda. Igatahes, kolm päeva, üks massaaž ja hunnik spordikreemi hiljem tunnen ma end juba täiesti nagu inimene. Tundub, et ma pole siiski veel nii painduv, kui ma eeldasin.

I have been really lazy lately when working out is concerned. Or I have rather tried to find excuses like 'I am sooooo busy with the university', 'it is so expensive, I cannot afford it' or 'I am biking anyway almost every day'.
On Thursday I finally got my hands on the yoga mat I ordered from the Internet, so I couldn't even tell myself any more that I cannot possibly do yoga without a mat. The Yoga studio I had picked out previously is located very close to the Waterlooplein, so about 10 minutes from my place by bike. As I have done Kundalini yoga before, the class itself wasn't anything too crazy for me. Everything was usual and nice. The teacher turned out to be a lovely Dutch woman who decided to hold the class in English (all because of me, I suspect). None of the Dutch people who joined the class protested either, so I considered them lovely as well.
Anyway, three days, one massage and a lot of sports cream later I almost feel like a human again. I guess I am not as flexible as I suspected yet.

Ülikoolist ja kiipkaartidest / About the University and Chipcards

Kuigi ma enamuse aja veedan kirudes, kuidas mitte miski UvAs ei tööta, siis vahel ikka juhtub nii, et töötab ka. Kui päris aus olla, siis kogu registreerimisbürokraatiat kõrvale jättes toimib kõik ülejäänu täitsa hästi.
Nagu eelnevalt mainitud, on mul sellel poolaastal kaks ainet ning mõlemat igal nädalal kaks korda. Seega, minu jaoks on koolipäevad esmaspäev, teisipäev ja reede, kusjuures reedel on kaks loengut. Või tegelikult, loenguteks on neid muidugi raske pidada, sest Eesti koolikorraldusest erineb siinne ikka tohutult. Kui Eestis on loeng koht, kus õppejõud räägib ja õpilane on vait, siis siin on olukord pigem vastupidi. Tundi minnes pole siin küll mõtet loota, et saab oma lühikeseks jäänud ööunele pool tunnikest otsa näpistada. Ei, siin tuleb kaasa mõelda ja rääkida. Paljud õppejõud annavad tunnis kaasa tegemise eest ka eraldi hinde, seega eestlaslik tagasihoidlikkus tuleks küll klassiukse taha maha jätta. Siiski, 20 aastat Eesti koolikorda on minusse oma jälje jätta suutnud ning klassis rääkimine on minu jaoks esialgu siiski väga harjumatu. Lisaks antakse siin ka metsikutes kogustes koduseid töid, mille peamine eesmärk näib olevat iseseisva mõtlemise stimuleerimine. Just praegugi murran ma pead teemal, kas demokraatia on Euroopa Liidus defitsiit või mitte ja kuidas seda tõestada nii institutsionalismi kui konstruktivismi vaatenurgast. Võin öelda, et vähemalt hetkel pole mul halli aimugi, mida selle ülesandega peale hakata. Õnneks on mul reedeni aega midagi 500 sõna ulatuses kokku kirjutada. Palju koduseid ülesandeid antakse ka teises aines, minu paljumainitud orientalismis. Õnneks on seal vaja tavaliselt loetud artikli kohta oma arvamus kirjutada. Mida kriitilisem, seda parem. Ja kriitiline oskan ma olla küll – eriti, kui juttu tuleb Venemaast. Ma olen juba umbes kolmes raportis sujuvalt Venemaa teema sisse tuua suutnud ja ootan iga kord, et õppejõud ütleks mulle: „Tead, see sinu Venemaa vaimustus on muidugi tore, aga katsu vahepeal ka millestki muust kirjutada!“. Siiani pole ta seda teinud. Ilmselt meeldib talle ka Venemaad kritiseerida.
Tunnid on siin struktureeritud umbes nii, et kolmveerand tundi loengut, veerand tundi suitsupausi ja veel kolmveerand tundi loengut. Mõni õppejõud peab sellest reeglist minutilise täpsusega kinni ja võib kasvõi poolelt lauselt tunni lõpetada, kui ta kella vaadates näeb, et aeg on otsas. Mõni teine pigistab meile antud teoreerilisest kahest tunnist viimasegi välja ja laseb meid vahepeal suure kurvastusohkega viieminutilisele pausile. See sama õppejõud on ka see, kes küsimuste puhul tavatseb öelda: „Ma ei saa sellele vastata, sest minu päevakavas pole seda ette nähtud. Meil ei ole aega!“ Samas räägib ta sageli äärmiselt aeglaselt kõiki sõnu eraldi rõhutades ja tema lemmiklauseteks on: „Kuulake nüüd väga tähelepanelikult...“ (millele mina lisan tavaliselt mõttes Allo, Allo’st tuntud jätku:“ ...ma ütlen seda ainult ühe korra!“) ja „Kas see on nüüd kristallselge?“ Selle peale me tavaliselt noogutame ja pärast kirume, et selles tunnis suudame me end alles tõeliselt rumalalt tunda. Aga mida sa küsid, kui kõik on selgusetu? Minu üks kunagine õppejõud ütles sellise olukorra peale, et kõik on kas nii selge, et küsimusi pole või on kõik nii segane, et ei oskagi midagi küsida. Kristalsest selgusest on seal asi tavaliselt suhteliselt kaugel.
Kuna me peame pidevalt igasuguseid pabereid kirjutama (ja need siis välja printima), läheb mul igal kuul päris hea summa printimisele. Õnneks on UvAl suur arvutiklass ja printimiseks on Hollandis üks põnev süsteem nimega chipknip välja mõeldud. Nimelt kasutatakse siin pangakaardil asuvat kiipi hoopis sellisel otstarbel ja poes maksmisel läheb üldjuhul käiku kaardi magnetriba. Chipknipi kasutamiseks tuleb esiteks sinna raha peale laadida ning selleks on Amsterdamis spetsiaalsed laadimismasinad. Topid sinna oma pangakaardi sisse ja ütled, palju raha sa oma chipknipile kanda tahad. Printides tuleb seesama pangakaart vajalikku „auku“ sisestada ning raha läheb chipknipi pealt maha, kusjuures kaardi PIN koodi selleks vaja ei lähe. Esialgu tundus kogu see süsteem mulle nagu kõrgem matemaatika ja ma ei saanud aru, miks see kõik nii mõttetult keeruliseks aetud on. Nüüd tuleb muidugi tunnistada, et süsteem on päris tore ja mugav. Veel üks koht, kus sularaha vaja ei lähe.
Hollandlased on üldse väga armunud sellesse kiipkaardiloogikasse, sest ka trammiga sõitmiseks on siin sellised, seekord on süsteemi nimeks ov-chipkaart. Loogika on umbes sama, ent kaart tuleb eraldi osta. Seejärel tuleb kaardile raha laadida ning iga kord ühistransporti sisenedes sellega mingi masina ees vehkida. Masin broneerib kaardil umbes 4€ ja kui maha minnes unustad kaarti uuesti masina ees vehkida, oled kogu sellest rahast ilma. Kui ei unusta, arvutab masin kokku, mitu kilomeetrit sa ühistranspordis läbisid ja võtab kaardilt ainult vastava summa maha. Süsteem missugune.

Even though I spend most of the time whining about how nothing works in UvA, then sometimes something actually also works. To be honest, if I could forget all the crap I had to go through with the registration and paperwork, everything else works pretty well.
As I have mentioned previously, I’m taking two courses this semester. This means that I only have to go to the university 3 times per week: on Mondays, Tuesdays and Fridays. I have one lecture on Mondays and Tuesdays and 2 lectures on Fridays. Still, comparing to the system in Estonia, everything here concerning the lectures is so different. In Estonia a lecture means that the professor is speaking and the student is quiet, here it’s rather the opposite. When going to a class here, you cannot really expect to be able to extend your oh-so-short night sleep by half an hour like in Estonia. No, here you actually have to think and speak along. Most of the professors give a separate grade for the work at the class, so it means I should leave my Estonian modesty behind the class door when going to a lecture. Still, 20 years of studying ’the Estonian way’ has managed to leave its mark on me and until now talking in class has been really strange for me. Besides that, they also give a lot of homework here with the aim of stimulating students’ independent thinking. Even now I should actually occupy myself with solving the question, if democracy is a deficit in the European Union and how to prove my point according to institutionalism and constructivism (but I’m writing a blog instead). I can say that at least I have absolutely no idea, what to do with this assignment. Luckily I still have a bit of time to bullshit my way out of it using about 500 words.
We also get many assignments in the other class called Orientalism. Fortunately we usually have to write a report about the article that was assigned for the class. The more critical, the better. And I can do critical – especially when I can write about Russia. I have managed to ’smoothly’ bring in Russia already in three reports and every time I’m almost expecting the teacher to tell me something like ’You know, it’s great that you’re so fond of Russia, but please try to write about something else as well... just for a change!’ Until now I haven’t gotten such a comment. Maybe he also likes to criticize Russia?
Every lecture is divided in two 45 minute classes with a break of 15 minutes in between. Some of the professors follow this rule with great accuracy and can end the class without even finishing the sentence when they notice that the time is up. Some others squeeze the last out of the theoretical two hours that was given to them and allow us (with a great gasp of sorrow) have a 5 minute break in between. We have one professor of that kind and her classes are usually so packed with information, that she sometimes answers the questions by saying ’I can’t answer this as I don’t have time for this in my schedule now!’ Then again, she talks really slowly stressing all the words and her favourite sentences seem to be: ’Listen very carefully...’ (to what I always add in my mind ’...I will say it only once.’ as known in Allo Allo) and ’Is this crystal clear?’. We usually nod and complain afterwards how we really manage to feel ourselves stupid in this class. But what can you ask if everything is unclear? One of my professors once said about this situation that either everything is so clear that there are no questions or everything is so messed up, that you have no idea where to start. Usually everything is pretty far from being crystal clear.
As we need to submit lots of papers (and this includes printing them out), it takes quite a nice amount of money every month. Luckily UvA has a big computer class and for printing the Dutch have figured out a system called Chipknip. Namely, the chip on the bank card is used for this purpose while for paying in the shop the magnetic strip is usually being used. To be able to use the Chipknip, you first have to put some money on it by using special uploading machines. You put your bankcard in that machine and say how much money you want to put on the Chipknip. For printing you have to insert the card to a special ’hole’ and the money is taken from the Chipknip. And you don’t need to type in your PIN code for that. At first the whole system seemed to me like higher mathematics and I didn’t understand why they had to make it so unnecessarily complicated. Right now I have to admit that the system is actually quite nice and convenient. And you don’t need cash.
The Dutch seem to be completely in love with this chipcard logic. They also use this for the public transport, but with a different name: OV-chipkaart. The logic is basically the same, but here you need to buy a special transport card. Then you have to put some money on the card and every time when you step into a tram, you need to wave this card in front of a special machine. The machine books 4€ on the card and when you forget to wave the card in front of the machine again while going off, you’ll lose all those 4€. If you don’t forget the waving part, the machine calculates how many kilometres you spent in the public transport and takes only the appropriate amount off the card. What a system!

Üllatunud, kuid seekord positiivselt / Surprised, Positively This Time

Niisiis, vahel tunduvad asjad isegi Hollandis toimivat nii nagu nad peaksid. Nimelt läksin ma täna linnavalitsusse tagasi, et oma BSN number lõpuks kätte saada. Varustasin end nii üürilepingu kui ID-kaardiga ja lootsin, et pääsen kergelt.

Pääsesingi! Oma järjekorda pidin ma ootama vaid viis minutit ja umbes 10 minutiga oli mul vajalik number käes. Ja ma siiani ei mõista, kuidas nad ei suutnud sellega esimesel korral hakkama saada. See ei tundu just eriline tuumafüüsika olevat. Igatahes, nüüd olen ma ametlikult olemas, ametlikult Amsterdammer ja mulle võib ametlikult igasuguste kahtlaste maksude kviitungeid saata. Näiteks automaks ja keskkonnamaks. Seda ma veel ei tea, kuidas ma neile siin tõestama hakkan, et mul autot ei ole.

Sometimes it seems that even in the Netherlands things can actually function as they should. This morning I went back to the city hall to get my BSN number. I took my lease agreement and my ID card and hoped that it will be a piece of cake.

And it was! I had to wait in the queue about 5 minutes and then after 10 more minutes I had my BSN number. And I still don't get it, how it could have been so difficult for them the first time. After all, it doesn't seem anything like nuclearphysics. So, now I exist for the city, I am officially an Amsterdammer and they can start sending me receipts about all kinds of weird taxes. Like car tax and environment tax. I still have no idea, how I will prove to them that I do not own a car.

Uus päev, uued üllatused / New Day Brings New Surprises

Nagu ma olen ilmselt eelnevalt juba maininud, suudavad hollandlased mind ikka ja jälle üllatada. Ja kuigi ma võiks sellega juba harjunud olla, ootan ma siiski vahel naiivselt, et asjad käivad nii nagu nad käima peaksid. Läksime täna Galiga kontrollima, mis on saanud meie BSN (Burgerservicenummer, sotsiaalkindlustuse ja maksude jaoks vajalik number) numbrist. Nimelt peaks iga Amsterdammer end linna sissekirjutamisel umbes nädala jooksul sellise numbri saama. Meie puhul oli möödas juba rohkem kui kuu, kuid numbrist polnud endiselt ei kippu ega kõppu. Suutsin tee peal olles juba paar stsenaariumit ka välja mõelda, et ilmselt on meid ära unustatud ja kindlasti on neil vaja näiteks rendilepingut, et oma olemasolu Amsterdamis tõestada. Tundub, et ma olen selle kuu ajaga suhteliselt ettenägelikuks muutunud, sest linnavalitsusse jõudes tuli välja, et minunimelist isikut Amsterdamis registreeritud pole ja üleüldse pole neil mitte ühtegi dokumenti, mis minu olemasolu tõestaks. Kuna mul ka üürilepingut kaasas polnud (pole siiani suutnud endale selgeks teha, et peaksin seda igaks juhuks kaasas tassima), ei jäänud mul muud üle, kui homseks minuga tegelenud tüübiga aeg kokku leppida. Kõige põnevam kogu asja juures oli muidugi see, et see tüüp, kellega ma rääkisin, oli see sama, kes mind eelmine kord Amsterdammeriks registreeris. Küll mitte linnavalitsuses, vaid hoopis majutusfirmas, mille kaudu ma endale Amsterdami elamise sain. Igatahes loodan ma, et mitte kolm ei ole hetkel kohtu seadus, vaid et ma saan ametlikult Amsterdami sisse registreeritud vaid kahe katsega.
Lisatud pilt on inspireeritud minu viimase aja ülimast Talibanihuvist (küll tänu Orientalismi nimelisele ainele).

As I have previously mentioned already, the Dutch don't seize to surprise me. And even though I should already be used to it, I still seem to think naively, that things will work as they should.

Today me and Gali went to see what's going on with our BSN numbers (Burgerservicenummer, social insurance and tax number). Namely every Amsterdammer should get such a number within a week after registrating himself as a citizen. In our case, it's already more than a month, but we haven't received anything yet. I managed to invent a couple of scenarios while on the way that they have probably forgotten about us and that we probably need our lease agreement to prove that we indeed live in Amsterdam (but we were told before that we only need our ID's).

I guess I've gotten quite farsighted during this month, because as we got to the city council it appeared that noone with my name has been registered in Amsterdam and that actually they don't have a single document that would prove my existance. As I didn't have my lease agreement with me, I had to agree for meeting the guy again the next day. Most curious about the whole story is that the guy who I was talking to today is the same guy who registered me as an Amsterdammer a month ago. Not in the city council though, but at the accommodation company which leases my room to me.

The added picture is inspired by my recent great interest in Taliban (thanks to a class called Orientalism where I need to present the topic).

Saaga läheb edasi / And the Saga Continues

Viimasel ajal olen ma juba enam-vähem kohaliku elukorraldusega harjuda suutnud, ent kui hollandlased mulle pidevalt kaikaid kodaratesse loobivad, läheb neil vahel ikka korda mind rööpast välja viia. Neljapäev tõi endaga kaasa paar head näidet.
Päev algas sellega, et istusin kell 9 arvuti ees valmis sooritama eksamit Euroopa integratsiooni erinevatel teemadel. Pool tundi peale üheksat ei olnud eksam veel nähtavale ilmunud. Kui eksam polnud ka kaks tundi hiljem netis avalikustatud, mõtlesin ma, et ohhoo, vaba päev. Päris oli. Umbes sellel hetkel teatas Margus mulle, et Uva oli mulle järjekordse kirja saatnud. Hoiatusega, et kui ma neile panga väljavõtet hiljemalt 30. septembril ei saada, siis head aega ülikool. Kiire pilk kalendrisse näitas, et parajasti oli käes 30. september. Esialgu lootsin ma asja telefoni teel korda ajada, kuid kõik telefoninumbrid, mis kirjas mainitud, olid parasjagu automaatvastaja peal.
Kogemus ütles mulle, et e-maili saatmine pole ka eriti mõttekas, sest eelmised e-mailid said vastuse a la “Ära muretse, oota järgmist kirja.” seega ei jäänud mul muud üle kui UvA infopunkti kimada. Seal oli muidugi metsik järjekord, aga nähes kuidas mu ülikool oma asju ajab, ei üllatanud see mind karvavõrdki. Kui ma lõpuks leti äärde jõudsin, võttis mu probleemi lahendamine ühel šokolaadivärvi preilil umbes 10 minutit ja enamuse sellest ajast rippus ta telefoni otsas. Selgeks sai muidugi ka probleem, miks UvA mu peale vimma kannab. Õppemaksu üle kandes olin ma mingil kummalisel kombel suutnud umbes 50€ vähem maksta. (Tegelikult, ei ole siin midagi kummalist, kui UvA oma kodulehel ütleb, et Euroopa tudengid maksavad sellise summa, siis ma ka kannan üle sellise summa, mitte “igaks juhuks veel 50€”.) Maksin siis oma raha ära ja küsisin umbes kümme korda üle, et kas nüüd on kõik korras. Tundub et on, sest siiani mind veel välja visatud ei ole.
Siiski ei saa ma kogu selle korralageduse mõttekusest aru ja tuleb tunnistada, et need hollandlased ikka teavad, kuidas mind närvi ajada. Selle asemel, et mulle öelda: “Halloo, tule maksa oma 50€ ära”, saadavad nad mulle Eestisse ähvardavaid kirju ja igaks juhuks ei maini ka, milles probleem on.
Eksamist rääkides veel nii palju, et netti pandi see üles alles kell 16 ning tänu sellele anti meile terve nädalavahetus aega selle kallal päid murda.
Enne siia kolimist olin ma muidugi kursis kõikide uue kultuuriga kohanemise staadiumitega. Et kõigepealt on mesinädalad, kus ma armastan kõike hollandipärast ja seejärel tuleb kultuurišokk, kus ma hakkan kõike hollandipärast vihkama. Mulle tundub, et selleks, et kukkumine liiga karm ei oleks, eelistavad hollandlased mesinädalad ära jätta ja sind kohe šokeerida. Kolmas staadium on kohanemine, kus hollandlaste imelik käitumine mind teooria järgi enam ei üllata. Mõistma ma neid ilmselt ei hakka, aga ma loodan, et mingil hetkel olen ma nii treenitud, et ei kergita enam kulmugi, kui nad mind näiteks maalt lahkuma sunnivad. Olemas on ka neljas ja viies staadium, ent mind ei üllataks, kui hollandlased otsustaks need vahele jätta.

I would say that I have almost adjusted to the Dutch way of living, but as the locals are continuously trying to sidetrack me, they must succeed at some point. And they were extremely successful this Thursday.
The day started with me sitting in front of my laptop at 9 am ready to write my exam about the theories of European integration. If the exam hadn't been published in the Internet 2 hours later, I thought: wohoo, someone's having a free day. Boy I was wrong.
Around that time my brother told me that UvA had sent me another letter with a warning that if I don't send them the proof of bank transfer on the 30th September the latest, I will be expelled. A quick look at the calendar confirmed my suspicions: it was indeed the 30th of September. At first I hoped that a couple of phone calls would fix the problem, but quite conveniently the numbers marked in the letter weren't working.
As I am already quite experienced in dealing with UvA, I knew that sending an e-mail wouldn't do much good either as in the best case I would just get a reply saying “Don't worry, let us know when you get another letter!” So I jumped on my bike to go to the UvA information centre. The queue there was quite impressive, but seeing how the university manages it's documents, I wasn't surprised at all. When it was finally my turn to complain, it took the girl about 10 minutes to fix my problem. So finally after all the suffering I fould out, why UvA didn't like me. Namely, I managed to pay 50€ less while transferring my tuition fee. (Actually, I would still blame UvA in this as if they state in their webpage, that European students pay this amount, then I will pay this amount, not “50€ more to be sure”.) So I paid and asked the girl about 10 times if everything's alright now. I guess it is, as they haven't expelled me yet.
Nevertheless, I really have to admit that the Dutch know how to push my buttons. Instead of telling me “Come on, pay your 50€”, they keep sending some threatening letters to Estonia and to be totally sure, never really say what is the problem.
About the exam – it was uploaded in the Internet only at 4 pm and therefore we got some extra time to work on it.
Before moving here I knew about the different stages of getting acquainted with the new culture. That first I will be in the honeymoon phase, where I love everything Dutch and then the culture shock arrives where I'll start hating everything Dutch. I guess the Dutch are really worried that the shock might be too big after the initial 'perfectness', so they prefer to skip the honeymoon and start with shocking straight away. The third phase should be getting used to the culture and their weird behaviour shouldn't surprise me much any more. I don't think I will ever get them, but I hope that at some point I am so trained that I won't even raise an eyebrow when they're trying to make me leave the country. Surely there are also the 4th and the 5th stages, but I wouldn't be surprised if the Dutch would just decide to skip them.