Restoraninädal

Paar nädalat tagasi kuulsin ma võimalusest restoraninädala raames 10€ eest süüa saada ja kuna süüa mulle meeldib ja restoranis käia ka, otsustasin olukorra kohe ära kasutada. Restoranide valikul hispaanlane erilist sõnaõigust ei saanud, samamoodi nagu ei tulnud kõne alla ka restorani külastusest keeldumine. Ega ta tegelikult väga ei protesteerinud ka, sest igasuguse vastupanu elimineerimiseks otsustasin ma seekord suuremeelne olla ja ise arve kinni maksta. Kuna ma Amsterdami restorane eriti ei tunne, valisin ma nimekirjast esimese, mille kirjelduses seisid sõnad õdus ja romantiline. Ja kuigi härra lõunamaalane otsustas mind valikukriteeriumide tõttu esiteks veidi narrida, jäi tal suu kohe lukku, kui ta menüüst jaanalinnu leidis. Seega oli asi otsustatud. Neljapäeval peale tööd seadsimegi sammud de Struisvogel'isse, et restoraninädalat ikka korralikul kombel nautida. Ent juba ukse peal kõõludes ja oma järge oodates sain ma aru, et vähemalt tolle restorani puhul oleks õdusa asemel palju paremini sobinud imetilluke ja kitsas. Veidi hiljem kui too ruum juba inimesi puupüsti täis oli ja me suhtlemiseks teineteise peale peaaegu et karjuma pidime, sain ma ka romantilise nimekirjast maha tõmmata. Üllatusi jagus sellesse õhtusse muidugi rohkem, sest restoraninädala menüüd uurides tuli välja, et odavam pakkumine jaanalindu ei sisaldagi. Üritasime kurvastusest üle olla ning tellisime selle asemel carpacciot, paté'd, metsloomaguljašši ja trühvlipastat. Magustoiduks otsustas härra pankur endale juustuvaliku tellida - ning seda vaid põhjusel, et too olla tavamenüüs kõige kallima hinnaga. Hiljem arvet makstes pidin ma tõdema, et 53€ lõppsumma on kaugel sellest 'soodukast', mida ma sinna otsima olin läinud, ent samas tundus ka tobe koonerdama hakata ja veini asemel kraanivett küsida. Nojah, ja kokkuvõttes hoidsin ma kokku umbes 13€, sest tavalise 23,5€se kolmekäigulise menüü eest maksin ma 17€ ning vein oli loomulikult oma tavapärases hinnas. Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et toit oli tegelikult hea - ent järgmisel korral peaksin ma oma entusiasmi veidi vaos hoidma ja kontrollima, mis selles suurepärasena kõlavas pakkumises ikka sees on.

Vahel ikka juhtub

Käisin eile poes, Albert Heijnis nagu ikka ja ajasin sõrmega nimekirjas järge, mida mul kõike ühe India korma jaoks vaja läheb. Nimekiri ühes käes, küünitasin ma jogurti järele, kuid peale paari äärmiselt aegluubis kulgeva sekundi avastasin ma end juba keset jogurtilompi, riided valgeid pritsmeid täis. Jogurt, mida ma võtta tahtnud olin, seisis endiselt riiulil. Samamoodi ei olnud õnnestunud mu meeleheitlik katse kahte lenduvat topsi kinni püüda. Kimbatusest päästis mind üks AH poiss, kes kohale tormas ja mind kohe rahustama hakkas, ise mulle külmkapist soovitut ulatades. Tõsi, ma poleks ka end enam sinna riiulite lähedale usaldanud. Küsisin veel arglikult, et kas ma peaksin selle nüüd kinni maksma, kuid tundub, et seal poes võib vahel ikka veidi asju lõhkuda - maksma ei pea midagi ning isegi harja ei anta tekitatud kaose likvideerimiseks kätte. Samas ei tundnud ma end just eriti süüdi ka - sest väga suur hulk minu kuupalgast läheb nagunii neile.

***
Ka teine õnnetusjuhtum on seotud selle sama India kormaga, nii et ilmselt tõmban ma homme tööl seda süües endale kanalihatüki õnnetult kurku. Vähemalt siiani on see roog mulle küll häda ja viletsust toonud. Õnnetus number kaks oli minu jaoks muidugi hoopis valulikum, sest kastmepotti tulelt tõstes õnnestus mul paar sõrme korralikult ära põletada (meeldetuletus endale - tulevikus osta endale pott, mille sangad EI LÄHE kasutamise ajal tulikuumaks). Õnneks oli Gajanel üks põnev lahendus varuks - ta riivis kiiresti kartulit ning tegi mu kahele sõrmele korraliku kompressi. Ilmselt on tegemist mõne Armeenia vanarahvatarkusega, ent sel viisil pidi olema võimalik nii villide kui ka hilisemate armide tekkimist ära hoida. On nende armidega kuidas on, aga sõrmejälgi ei saa ma oma vasaku käega vist enam tükk aega anda. Praeguseks on olukord juba täiesti talutav, eriti peale seda kui ma tegin endale lohutuseks plaaditäie skoone. Tuleb vaid mainida, et ühe käega taigna sõtkumine on ikka päris tüütu tegevus.
***
Tegelikult juhtus nädalavahetusel peale skoonide muid toredaid asju ka. Näiteks toimus eile Dam'il tulbipäev ning maniakaalselt tunglevale rahvamassile jagati ära virnade viisi tasuta lilli. Kuigi mina oleks eelistanud tollest kaosest ringiga mööda käia, otsustas hispaanlane - keda viimasel ajal on aiandus väga huvitama hakanud - endale ka paar sibulaga tulpi haarata, et need hiljem kodus maha istutada. Üheksa kollast tulpi hiljem tundis ta muidugi muret, et kuidas me need omavahel ära jagame, sest lilli ei tohi ju paaris arv olla (ja mul oli muidugi hea meel tõdeda, et ta vahel ikka kuulab mind!), ent ma lubasin armulikult, et tema saab seitse ja ma võtan kaks. Koju jõudes istutas ta lilled ilusasti pottidesse ning jäi minu lahkudes uhkusest särades oma tulbipeenart imetlema.

Mida ma siis ikkagi oma tervisekindlustuse eest saan

Ma olen vist korduvalt maininud, et tervisekindlustus Hollandis on ikka julmalt kallis. Mitte, et ta Eestiski odav oleks, ent kunagi varem pole nii palju raha minu taskust veel arstide kätte läinud. Olgu, kuigi ma maksan igal kuul 92€ kindlustust, tuleb mulle kui madalapalgalisele 69€ valitsusepoolse annetusena arvele tagasi. Seega, vinguda küll võib, aga ainult nii moe pärast. Seda, kui palju mu tööandja maksab, ma ei tea. Aga ilmselt midagi nad ikka maksavad.
Kuigi ma üldiselt ei arva, et Hollandis oleks rohi rohelisem kui Eestis, siis oma tervise eest hoolitseda on Hollandis ikkagi kergem. Seda muidugi juhul, kui sul raha on (aga kuuldavasti pidavat ka Eestis järjekordades ette saama, kui rahakott puuga seljas on). Ma olen alati oma tervise suhtes pisut paranoiline olnud ning peale esimeste tervisekindlustuse arvete saamist otsustasin ma mulle antud võimalusi täiel hingel nautida. Kuna hambaarsti minul hinnas pole, tuleb kasutada teisi võimalusi, ehk siis naha- ja naistearstid. Selleks, et nende juurde saada, tuleb esmalt perearsti juurest läbi käia, kes siis vajadusel eriarsti juurde suunab. Perearsti juurde saamine on iseenesest kerge - helistad hommikul ja aegu pakutakse juba samaks päevaks. Samas on hea kohe hommikul kõik oma hädad sekretärile ette lugeda, sest kui sa seda ei tee, siis tõstetakse sind lihtsalt peale kümmet minutit arsti kabinetist välja ja palutakse edasiste murede jaoks uus aeg kinni panna. Mina, kui staažikas arstilkäija, olen juba ka eriarstidega kokku puutunud ja kui ma esimest korda naistearsti kabinetti sisse jalutasin, jäi mul suu lahti. Kui minu Eesti protseduurideks on siiani kasutatud ajast ja arust metallikolakaid, mida on käsitsemas eriti kurja näoga nõukogude kooliga proua (okei, tegelikult juhtus seda vaid üks kord, peale mida ma tegin oma arstile selgeks, et järgmine kord peab ta mu sinna lohistama ning uue arsti määramine oleks tunduvalt lihtsam mõlemale), siis Hollandi arstikabinet nägi ikka oluliselt uuenduslikum välja. Isegi nii uuenduslik, et mul hakkas korraks hirm ning ma pidin tollelt naistearstilt küsima, et ega nad mind kohe opereerima ei hakka, sest see ruum nägi tõesti välja nagu operatsioonisaal. Suur naljakas aparaat keset tuba, laudadel rohelised paberkatted nagu Hollywoodi operatsioonides ikka ning seinal telekad, mille kaudu seiklusejanused patsiendid oma sisemusega lähemat tutvust saavad teha. Operatsioonist ma küll tookord pääsesin, ent ma vean kihla, et Eesti ametivendadel ja -õdedel oleks kindlasti selle vaatepildi peale käed sügelema hakanud ja nad oleks kasvõi nii katsetamise mõttes tahtnud minuga mingeid suuremaid protseduure teha.
PS. Ja ma ütlesin 'ametivennad' päris meelega enne õdesid, sest vähemalt siiani olen ma Hollandis kohtunud ainult meessoost naistearstidega ja kuigi esimene kord oli natuke.. veider, siis praegu silm ka enam ei pilgu. Ilmselt seepärast, et ma olen sattunud kokku eranditult väga meeldivate ja sõbralike arstidega.

Juhtumisi jaanuarist

Kui ma oma koduselt jõulupuhkuselt tagasi kontorisse jõudsin, ootas mind minu laual pakike härra ülemuselt, Apple kilekoti sees. Aga ei, ei olnud see üldsegi mingi arvutijubin, vaid hoopis kõrvits. Just, mu ülemus kinkis mulle jõuludeks KÕRVITSA! Lisana juures ka paberitäis erinevaid soovitusi, mida ma tolle naljaka kingitusega peale peaks hakkama. Lugesin läbi ning otsustasin, et võiks suppi teha, ingveriga. Peaks ju väga hästi Hollandi praegusesse kliimasse sobima. Sobis ka, kuigi Gajane narris mind, et miks ma sellist beebitoitu söön. Härra hispaanlane selle eest ei narrinud üldse, sõi hoopis oma kausi kiiduavalduste saatel tühjaks. Mina olin muidugi meelitatud, sest minu eelnevad kogemused olid mulle näidanud, et tolle lõunariikide asuka jaoks pole supp mingi õige toit.
***
Paar päeva tagasi tuli üks kolleeg minu juurde, et mulle minu kaasmaalase surma puhul kaastunnet avaldada. Esialgu ei saanud ma üldse aru, miks ta mulle tollest surnud Läti tüdrukust Inglise kuninganna lossi juures räägib ja mõtlesin, et nojah, ehk teda kui ameeriklast liigutaks surnud kanadalased ka. Aga siis tuli mulle muidugi meelde, et detsembris, kui me enne pikki pühi nägemiseni jätsime, käskis ta mul tagasi tulles "neid häid Läti komme tuua". Ilmselt on Baltimaad Ameerikast vaadates tõesti üksainus riik - Balti Ühendriik. Aga Laima komme ei toonud ma talle sellest hoolimata, otsigu endale mõni teine lätlane, kui häid Läti komme vaja on. Mina propageerin meie kontoris ainult Kalevit.
***
Härra ülemus leidis täna enda klaviatuurilt ringi sibamas väikese ämbliku, kellega ta esiotsa midagi peale hakata ei osanud. Minu esimene reaktsioon oli muidugi meeleheitlik:"Ära teda ära tapa!" Mille peale too vaatas mulle äärmiselt etteheitvalt otsa, "loomulikult mitte!" Aga kuna ta nägi, et ämblike päästmine on mulle küllaltki südamelähedane, delegeeris ta ülesande mulle sõnadega, et äkki peaks ta õue viima. Mida ma muidugi ei teinud, sest hull peast - väljas on märg ja külm ning väike ämblik saab paremal juhul külmetuse ning halvemal juhul viskab üldse sussid püsti. Seega komandeerisin ma ta ühe paberihunniku otsa kontori tagaosas, kus tal peaks olema päris hea ja rahulik võrku punuda. Hiljem selle intsidendi üle järele mõeldes pidin ma muidugi tõdema, et me oleme ka paar parajaid kokku sattunud.