Monday, November 29, 2010

Amsterdam is wit*

Jaa, Amsterdam on valge. Vähemalt hetkeks, sest sellist lumelaadungit nagu Eestis, siin oodata pole. Ja ongi vist parem, nad sureks siia kõik ära ja rattaga ei ole ilmselt ka eriti hea sõita, kui hanged on põlvini. Tegelikult sadas siin esimest korda lund juba laupäeval, aga see oli selline võltslumi, sest maapinnani see kunagi ei jõudnudki. Tänase lumega on veidi edusamme tehtud, sest ta on juba oma mitu tundi maas vastu pidanud. Kuigi ma ei pea sedagi varianti just 'päris' lumeks, pean ma endale siiski tunnistama, et kuigi ma suudan lumega ellu jääda, siis kombinatsioon ratas + lumi on ka minu jaoks uus. Ilmselt tähedab see seda, et KUI ma ratta sellise ilmaga üldse välja viin, siis hoidun ma nii küngastest kui pidurdamisest nii palju, kui vähegi saan. Naljakas on vaadata, kuidas hulljulged rattur-hollandlased on esimese lumega niivõrd ettevaatlikuks muutunud, aga kardetavasti harjuvad nad selle olukorraga peagi ja jalgratturite metsik liikluskorrald(amat)us taastub.
Ma olen ka oma esimesed ratas + lumi ristsed kätte saanud ja tuleb tunnistada, et kui ettevaatlik olla, pole viga midagi. Siiski, lumi võib liiklemise muus mõttes veidi ohtlikuks teha. Nimelt olin ma just tagasiteel joogast, väga zen oli olla ja korraga viskas mingi jobu mind lumepalliga otse vastu pead!! Kahjuks ei tulnud mulle kohe midagi vürtsikat meelde, sellistel hetkedel tavaliselt ju ei tule, ja ma pidin piirduma suvalise ja suhteliselt viisaka sõimuga. Nojah, tuju oli sel hetkel muidugi rikutud, aga nüüd on mul temast juba isegi veidi kahju. Päris jube, kui sa ikka selline jobu oled.

UvA Studieweb

Täna kell 11 avas UvA oma Studieweb süsteemi, mille abil üliõpilased end järgmise aasta valikaineteks registreerida saavad. Wikipedia andmetel õpib Amsterdami Ülikoolis üle 30,000 üliõpilase ja kombineerides selle teadmise faktiga, et Hollandi infosüsteemid ei ole just maailma parimad, oli oodata, et ilmselt see registreerimine väga valutult ei lähe. Nagu arvata oli, oli Studieweb paar minutit peale 11 totaalselt panges. Peale tunnikest pidevat 'refresh' nuppu vajutamist sain ma end lõpuks oma valikainele registreeritud. Siiski, kuna ma 'Euroopa Mälu' nimelise aine inglisekeelset varianti üles ei leidnud, registreerisin end hollandikeelsesse gruppi, lootes, et niimoodi olen ma vähemalt kuidagi kursuse nimekirjas olemas ja et mind on hiljem kerge inglisekeelsesse gruppi üle tõsta. Nimelt pidi sinna kursusele olema ainult 20 kohta ja ma tahtsin kindel olla, et ma välja ei jää.
Peale registreerimist läksin paari kursusekaaslasega sekretariaati, et asi korda ajada. Valmistasime end ette pikaks ootamiseks, kuid vastupidiselt kardetule, sai asi korda umbes 5 minutiga ja meid kõiki tõsteti õigesse gruppi. Arvestades seniseid kogemusi UvAga käis see küll hämmastavalt valutult. Siiski ei suutnud ma vältida mõtet, et sellise registreerimissüsteemi suudaks eestlased küll palju kasutajasõbralikumaks teha.

Amsterdami Metroo

Ma arvasin, et Amsterdami metroo on üks väheseid asju Amsterdamis, mille peale saab kindel olla. Käib kui kellavärk ja sellega saab igal ajal igale poole kuhu vaja. Streikimine pole siin kombeks ja lund ka eriti pole, mis metroo (piltlikult) rööpast välja võiks ajada. Seega pole mul aimugi, miks minu eelmine metroosõit nii keeruliseks osutus.
Jõudsin perroonile täpselt siis, kui metroo number 54 oma uksed kinni pani. Jama küll, aga kuna järgmine pidi 10 minuti pärast tulema, mõtlesin ma, et pole hullu. Amsterdami metroodes on olemas ka tablood, mis teatavad, mis kell järgmine rong tuleb. Minutid muudkui venisid, aga metrood ei tulnud. Ei tulnud 10 ega ka 20 minuti pärast. Kannatliku eestlasena ootasin edasi ja nägin korraga, et vastasperrooni äärde sõitis rong, millel olev silt teatas: "54,Gein". Omaette vandudes jooksin ma trepist üles, ajasin oma teel paar tädikest alla ja vabandusi pomisedes jõudsin ma vastasperroonile siis, kui rong oli juba läinud. Jaamatöötajate omavahelisest jutust sain aru, et rööpad on kuidagimoodi ümber vahetatud ja seega sõidavad rongid jaama sisse täpselt vastupidises suunas. Hästi, ootan siis seal. Veidi aja pärast sõitis rong sildiga "54,Gein" juba teiselt poolt läbi ja ma pidin uuesti metsiku jooksuga pooli vahetama. Kui ma perroonile jõudsin, seisis seal rong, uksed lahti. Ma ei teadnud, kas see oli õige rong, kuid igaks juhuks ronisin sisse. Sel hetkel ei huvitanud mind enam, kuhu see rong viib. Ma lihtsalt tahtsin sellest jaamast edasi sõita. Istusin 5 minutit rongis ja kui see ei suvatsenudki liikuda, ronisin sealt uuesti välja, et mõni jaamatöötaja üles otsida. "Wie kan ik naar Gein gaan?" ("Kuidas ma Gein'i saan?") uurisin ma temalt ja ta suunas mu sinna, kust ma alles tulnud olin. Vahepeal oli seisev rong juba jaamast lahkunud. Õnneks tuli mõne aja pärast siiski ka õige numbriga rong, mis sõitis õiges suunas ja mille peale ma ka jõudsin. Igatahes võib praegu vist ka Amsterdami metroo lisada nimekirja asjadest, mille peale Hollandis kindel ei saa olla.

Wednesday, November 24, 2010

Meeste jooga

Siiani olen ma käinud joogas neljapäeviti, kuid kuna mu hollandi keele tunnid hakkavad nüüd teisipäeviti ja neljapäeviti olema, mõtlesin, et vaatan, kuidas esmaspäevased tunnid välja näevad. Stuudio kodulehel on väljas ka õpetajate pildid ning minu õpetaja pidi olema üks päris kena välimusega noormees. Kui ma kohale jõudsin, leidsin eest ühe tüübi, kes pildil olijat mitte millegi poolest ei meenutanud. Tõsi, meessoost oli ta küll, kuid ta nägi oma turbani ja poolde rinda ulatuva habemega päris hirmus välja. Tõeline joogi, või siis Islami terrorist - oleneb, kuidas asjale läheneda. Otsustasin siiski paigale jääda ning vaadata, mis saama hakkab. Esialgu ei saanud tükk aega midagi. Joogi istus oma mati peal ja mediteeris ning ma hakkasin juba mõtlema, et ei tea, kas mul tuleb temaga privaattund, sest ühtegi teist inimest ei tulnud. Lõpuks läks uks lahti ja sisse tuli neli meest. Sel hetkel hakkas mul veidi imelik ja ma otsustasin joogi käest küsida, kas ma olen kogemata mingisse meestejoogasse sattunud. Õnneks tuli välja, et ei olnud ja joogi isegi imestas, et sellesse tundi ainult mehed olid sattunud. Temaga rääkides kadus temast kõik see esialgne tõredus ja ta ei tundunud korraga enam üldse nii hirmus. Tunni pidas ta jällegi minu tõttu inglise keeles ja mitte üks mees ruumis ei hakanud torisema, et Hollandis peaks ikka hollandi keeles rääkima. Vähe sellest, peale tundi toimus isegi nende omavaheline vestlus inglise keeles! Ja ma pean mainima, et tegelikult ei ole hollandlased üldiselt nii teisi arvestavad. Ilmselt on joogaga tegelevad inimesed lihtsalt veidi teistsugused.

Thursday, November 18, 2010

Ühest ja teisest

Loomulikult ilmus professor kohe peale minu vingumist blogist välja ning teatas, et tulgu ma kolmapäeval, siis tal on aega. Minu esialgne idee kirjutada midagi islamofoobiast teda eriti ei paelunud - pigem tahtis ta mind ära kasutada mõne riigi puhul, mille kohta tal senimaani eriti infot pole. Kuna Eestis on meil moslemitega (hetkel veel?) kehvasti, tuleb võtta ette rahvus, keda meile on külluslikult antud: venelased. Nimelt olla keegi õpilane talle just teinud võrdleva uurimuse teemal, millises Balti riigis on venelaste integreerimine kõige edukamalt läinud ja tulemuseks oli - üllatus, üllatus - et Eestis! Ma muidugi vangutasin selle peale pead ja ütlesin, et noh, selles ma nüüd nii kindel ei oleks. Vähemalt Eesti meedia pole küll siiani kirjutanud selle programmi edukusest - pigem on juttu ikka ja alati sellest, kuidas kõik on valesti ja Eesti on venelaste kodustamisega lihtsalt hiljaks jäänud. Aga härra professori sõnul näitab integratsiooni juba ainuüksi fakt, et Eestis ei ole ühtegi populaarset venekeelset parteid. Fakt, et Savisaar on venelaste seas tunduvalt populaarsem kui eestlaste hulgas, ei tähenda midagi. Ikkagi eestlane (kuigi ma vahel tema sõnavõtte lugedes kahtlen selles kõvasti). Igatahes pakkus ta mulle välja, et ma võiksin kirjutada Eesti rahvusliku identiteedi loomisest ja kuidas see kõik on Venemaa ja venelastega seotud. Teiseks variandiks pakkus ta mulle Portugali islamikultuuri uurimist, sest väidetavalt tuleb Portugali kuurortpiirkonna Algarve nimi mingist araabiakeelsest sõnast ja on tihedalt Hispaania Islami juurtega seotud. Nendest kahest valikust tundus mulle Eesti kergema võimalusena, lisaks on mul jõulude ajal niimoodi piisavalt aega Rahvusraamatukogus ringi tuhnida. Kõigele lisaks on mu eesti keel päris hea ja ma saan oma uuringus kasutada dokumente, mis siiani teistele keele tõttu pole kättesaadavad olnud.
Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et Lissaboni sõita ning sealsetes raamatukogudes ringi vaadata, aga ajaloolised portugalikeelsed tekstid hirmutavad mind veidi.
Seega, üleskutse mu andunud lugejaskonnale: kui te leiate midagi, mis on seotud eestluse, eestlaste identiteedi, eestivenelaste, Venemaa mõju (ka majandusliku) jms kohta, hoidke need materjalid mulle alles. Samamoodi sobivad kõik materjalid igasuguste kahe riigi vaheliste kriiside kohta a la Pronkssõdur või piirilepe.

Tegelikult teen ma vahel peale õppimise muid asju ka, näiteks üritan ma endiselt korra nädalas joogas käia. Sealsed inimesed turgutavad alati positiivselt mu hinnangut hollandlastest. Esiteks muidugi see, et joogaga tegelevad inimesed on üldjuhul meeldivamad: päris raske on kuri olla, kui sa oled parasjagu end poolteist tundi lõdvestanud. Lisaks sellele veel tohutu leplikkus, mis mind pidevalt üllatab. Tänases klassis oli peale minu veel 7 hollandlast, sealhulgas ka üks vanem proua ja mitte üks neist ei hakanud protesteerima, kui õpetaja tunni inglise keeles otsustas pidada. Nad võtsid kõik seda väga loomulikult ja mingeid kurje kõõrdpilke ma endal ei tundnud. Hiljem tuli muidugi välja, et too proua oskas täiesti heal tasemel inglise keelt, sest ta tuli minuga ebahollandlaslikult tutvust sobitama. Tema geograafilised ja poliitilised teadmised tundusid olevat siiski jäänud keskkooliaega, sest kuigi ta Eestit küll teadis, pidi ta ikka üle küsima, et kas meie olime Venemaa osa (täpsustasin, et Nõukogude Liidu) ja kas me praeguseks oleme juba vabad.

Tuesday, November 16, 2010

Magistritööst

Vaevalt saab üks probleem lahendatud, kui asemele kerkib teine ja minu kõige uuemaks murelapseks on hetkel magistritöö. Mõtlesin küll, et alustasin juba varakult, sest juba kuu aega tagasi olin ma oma Orientalismi professorilt kinnituse saanud, et ta on mu juhendaja. Tol hetkel leppisime kokku, et räägime asjast peale minu ettekannet. Eelmisel reedel haarasin tal kohe nööbist (see on ainult väljend siinkohal, nii isiklikuks ma muidugi ei läinud) ja küsisin, millal tal aega on minuga rääkida. Tema vastas, et teisipäeval kell 13, saatku ma talle meeldetuletav e-mail. Reedel saatsin talle koju jõudes kohe e-maili, ent vastust ei tulnud. Järgmise loengu ajal, ehk siis eile, küsisin temalt, kas ta mu e-maili nägi. Ta ei öelnud mulle selle peale suurt midagi, nii et ma eeldan, et mitte. Igal juhul saatsin talle eile veel ühe e-maili, täpsustades omakorda ka teemat, millest ma kirjutada tahaks. Täna on teisipäev, kell on pool 3 ja mingit kohtumist loomulikult ei toimunud. Vähe sellest, ma ei saanud isegi ühtegi e-maili ja mulle tundub, et äkki ma üritan lihtsalt põllul tuult püüda, kui teda oma juhendajaks tahan. Lisaks sellele, et tal pole hetkel aega, on ta järgmisel poolaastal ka mitu kuud Aasias ja seega ei oleks mul temalt igal ajal võimalik nõu küsida. Mitte, et mul oleks vaja kedagi, kes mu kätt hoiaks, aga kui mul juba vaid teema kokkuleppimiseks nii palju energiat kulub, tekitab see kahtlusi, et äkki pole asi päris õige. Lisaks on mul hetkel ka väike ajalimiit, sest hiljemalt 15. detsembriks pean ma esitama oma magistritöö kava ja ilmselgelt pole see asi, mille ma päevaga valmis tahaks kirjutada. Igatahes otsisin ma koju jõudes võimalike juhendajate nimekirja läbi ja kuigi seal ei ole kedagi teist, kelle huvid mu võimaliku teemaga nii hästi kokku sobiks, leidsin ometigi paar võimalikku varianti. Annan tollele põllutuulele veel paar päeva vastamiseks aega, kuid kui sellest midagi ei tule, võtan kasutusele plaan B ja palun kedagi teist. Ülikool tekitab nagunii piisavalt stressi ja mingit mõttetut professori poolt tekitatud lisastressi mul küll vaja ei ole.

Saturday, November 13, 2010

Probleem lahendatud? / Problem Solved?

Jah, esialgu tundub, et minu kuudepikkune õppemaksujama on lõpuks läbi. Eelmisel reedel sain ma UvAst e-maili, et nad on mu 52€ suutnud lõpuks oma süsteemi sisse kanda ning kõikide kinnituste kohaselt tähendab uue õpilaspileti leidmine oma postkastist seda, et ma olen oma kursusele lõpuks registreeritud ning kõik on korras. Brüsselist tagasi tulles ma tõepoolest leidsin tolle õpilaspileti oma postkastist (mis muide on identne sellega, mis mul juba olemas on ja seega jääb see uue kaardi saatmise mõte mulle veidi segaseks, aga noh, Holland), kuid veebis kontrollides oli mu kursusele registreerimine endiselt 'tagasilükatud' seisundis. Seega loodan ma, et asi on lihtsalt selles, et hollandlased on aeglased ja et veebis selle seisundi muutmine on hirmkeeruline tegevus, mille tegemiseks tuleb kõigepealt nädalakese hoogu võtta.

Yes, right now it seems that my problems with the tuition fee are finally over. Last Friday I got an e-mail from UvA that said that they have finally managed to check my 52€ payment and when I'll find a new student card in my mail, then it means that everything is alright. As I got back from Brussels, I found indeed a student card in my mail (and it was identical to the one I already have, so I am not sure why they needed to send it to my at all, but then again, it's the Netherlands). Still, as I checked my status in the Internet, it still said that my enrollment is withdrawn. So right now I hope that the Dutch are just slow and that changing the status in the Internet is just horribly difficult and they need to build up their spirit to do it.

Brüsselis

Arvasin juba, et kõik minu klassiekskursioonid on maha jäänud keskkooliaega, kuid ei. Selle nädala keskel käisime kursusega koos Brüsselis, et Euroopa Liidu ja selle kodanike nimelise aine käigus Euroopa Parlamendi ja Komisjoniga tutvuda. Ma vist ei pea mainima, et mul oli päris hea meel Amsterdamist pääseda. No ikka päris hea meel, kusjuures Brüssel ei kuulu kohe kindlasti mu lemmiklinnade hulka. Nojah, Belgia šokolaadist ma muidugi ära ei ütle, aga sellega minu Belgiavaimustus ka piirdub.
Sõit rongiga Amsterdamist Belgiasse võtab umbes 3 tundi aega ja edasi-tagasi pilet maksab üle 25 aastastele kuskil 70€ ringis. Sõit Euroopa Liidu tähtsaimasse linna ei ole seega üldse mitte odav, kuid elu seal tundub olevat odavam kui Amsterdamis.
Brüsselisse jõudsime kohale kolmapäeva lõunaks ja esimeseks käiguks oli Euroopa Komisjoni söökla. Kõlab udupeenelt, kas pole? Siiski, välja ei tehtud meile midagi – nõuti hoopis 7,5€ mingi niru võileivaeine eest. Nojah, võileivad olid muidugi hiigelsuured ja neid oli lausa kaks tükki, kuid sellest hoolimata oli paljudel meist tunne, et meile on veidi hinnaga liiga tehtud. Esiteks ei suuda ükski mittehollandlane sellises koguses võileibu süüa ja teiseks – sellise hinnaga võileiva vahel oleks pidanud vähemalt lõhe olema ja mitte vorst. Hinnalisele lõunale järgnesid loengud komisjoniruumides ning umbes 4 tunni vältel räägiti meile Komisjoni tööst, CAP’ist (Common Agricultural Policy ehk Ühine Põllumajanduspoliitika) ja EL’i liikmesriikide vahelisest integratsioonist. Osa sellest kõigest oli päris põnev... ning osa ajas hirmsasti une peale ja mitte ainult üliõpilastele, vaid ka kaasas olnud professoritele.
Õhtu oli meil vaba ja kuna Brüsselis elab üks tore Kreeka poiss Christos, keda ma polnud juba kuus aastat näinud, siis läksime temaga välja, et veidi Kriek’i (Belgia kirsiõlu) juua ja Belgia vahvleid (maasikate ja Belgia šokolaadiga!) süüa. Loomulikult tegime väikese tiiru ka keskväljakul, vaatasime üle pissiva poisi, kes oli minu arust veel väiksemaks jäänud ning katsusime kuldset tädi, kes pidi õnne tooma.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis külastus Euroopa Parlamenti kus peale väikest sissejuhatust lubati meid suurde saali, kus Euroopa Parlament parasjagu mingeid seadusi hääletas. Leidsin, et mul on suurepärane võimalus välja uurida, kas Eesti saadikud ka ilusasti tööl on või tegelevad millegi muu põnevaga. Kelam ja Oviir istusid ilusasti saalis (Oviir on ka selja tagant 50 meetri kauguselt ilusasti eristatav), kuid tundus, et Ojulandil oli parasjagu midagi muud põnevat käsil. Ülejäänud kolme saadiku kohad olid märgitud kuhugi rõdude alla, kuhu ma vaatama ei ulatunud. Seega pole mul aimugi, kas proua Savisaar-Toomast oli kohal või lõhkus parasjagu Nõmmel oma kultuuriväärtusega maja maha. Pildi tegemine oli publikule muidugi rangelt keelatud ja niipea kui mõni turvamees kaamerat nägi, kästi see kohe ära panna. Mina oma suure Canoni-kolakaga alguses isegi ei üritanud pilti teha, kuid kui istung lõppes ja saadikud juba lahkuma hakkasid, sai kiusatus minust võitu. Turvamehed olid sel ajal ilmselt seljaga, sest mingeid hoiatusi ma ei saanud.
Sellega oli ametlik osa läbi ja kuigi me alguses olime Galiga plaaninud veidi šopata ja linnas ringi jalutada, tõmbasid suur torm ja riigipüha mõlemale plaanile kriipsu peale. Siiski ei plaaninud me nii kergesti alla anda ning jalutasime metsiku tuule ja vihma kiuste uuesti keskväljakule, vaatasime üle pissiva poisi ka päevavalguses ning astusime seekordse vahvlivalikuga totaalselt ämbrisse. Isegi Belgia šokolaad ei suutnud seda vastikut vana rasva maitset peita. Õnneks olid riigipühast hoolimata šokolaadipoed kõik lahti ning rongijaama jalutades ostsime veel ka kohustusliku karbi Belgia šokolaadi kaasa. Umbes poolteist tundi peale ametliku programmi lõppu oli meil jaks ilmaga võitlemiseks otsas, eriti, kuna me olime kandnud juba ka piisavalt kahjusid. Gali vihmavari keeldus tohutus tuules edasisest koostööst ja leidis oma otsa prügikastis ning minu talvesaapad otsustasid metsiku veetulvaga mitte võidelda ning rongijaama jõudes lirtsus mu varvaste vahel juba vesi.
Kogu see viltuvedamine ei mõjunud ka tujule eriti hästi ja seega oli ainukeseks võimaluseks rongijaama poest veidi Kriek’i kaasa osta, et Belgia reis veidi positiivsema noodiga lõpetada. Ilmselt pole just õlu see, mida läbivettinud ja –külmunud inimestele pakkuda, ent rummitee puudumisel leidsime, et see peab asja ära ajama. Lisaks leidsin ma poest ka kodujuustu! Hollandis pole ma midagi sellist veel leidnud, ka vene poodidest mitte, ja seega ootab see kodujuust hetkel külmkapis koos sibula ja tilliga oma aega (mis ilmselt saabub siis, kui mul kõht tühjaks läheb).
Ma poleks seda iial arvata osanud, ent mul oli tõsiselt hea meel Amsterdami tagasi jõuda. Siin oli ilm muidugi sama kohutav, ent kogu jamast hoolimata on Amsterdam hetkel siiski mu kodu ja mul on siin oma väike nurk, kus ma saan oma märjad sokid kuivade vastu vahetada ja end pleedi sisse mähkida, et arvutist filme vaadata. Tegelikult pidin ma filmide vaatamise asemel hoopis õppima hakkama, sest mul oli järgmisel päeval vaja Talibanist ettekanne teha. Ja ettekande tegemine on üks neist asjadest, mida ma eriti kirglikult just ei armasta. Siiski, sel korral läks kõik suhteliselt hästi: mul ei läinud klassi ees oma nimi meelest, mu käed ei värisenud väga märgatavalt ja mu professor ütles ettekande lõpus, et see oli väga hea. Ilmselt oli asi selles, et ma lisasin oma ettkandesse ka paar naljakat pilti Talibani kohta.

PS. Piltidest nii palju, et kõik need on tehtud Euroopa Parlamendi juures/ sees.

Monday, November 1, 2010

Uus kuu, vanad probleemid / New Month, Old Problems

Iga kord, kui ma UvA infokeskusesse lähen, leiavad nad seal uusi võimalusi, mida minu probleemiga veel tegema peaks. Preili šokolaad eriti innovatiivne ei olnud ja eelistas helistamist, tänane tüdruk leidis aga, et ta peaks mu 52€ maksmist tõendava tšeki sisse skännima ja edasi saatma. Nagu ta ise seletas, siis selleks, et need finantsteenuse töötajad ikka usuks, et ma olen tõesti maksnud. Miks preili šokolaad selle peale ei tulnud või miks tema märke mu maksmise kohta süsteemist üles leidis, selle kohta mul selgitus puudub. Igatahes lubas see tüdruk, kellega ma täna rääkisin, mind e-maili saatmisel bcc'sse panna. Ja kiri, mis pidi koosnema umbes paarist reast ja ühest attachment'ist ei ole siiani mu postkasti potsatanud. Ma ei tea, kas see on veel üks näide teemast 'palju kisa, vähe villa'. Ma loodan, et mitte. Vastasel juhul pean ma sel nädalal veelkord infokeskusesse minema ja kui päris aus olla, olen ma sellest kõigest ammu surmani tüdinenud.
PS. Veidi peale selle postituse kirjutamist sain ma selle lubatud kirja oma postkasti. Seega on infokeskuse poolt asi käima lükatud ja jääb üle vaid oodata ja loota, et äkki nüüd saab kõik lahendatud. Mind ennast ka üllatab, kuidas ma pole ikka veel lootust kaotanud!

Every time when I go to the information centre of Uva, they found new ways to deal with my problem. Miss chocolate wasn't too innovative and preferred phoning, but the girl I spoke with today, decided to scan in the check that proves that I've paid my 52€ and forward it. And explained that otherwise those finance people might not know that I have paid. Why miss chocolate didn't do it or how she found the proof of my payment in the system, I have no idea. Anyway, today's girl promised to add me to bcc when sending the e-mail, but I still haven't received anything to my inbox. I am still wondering how long can it take to compose an e-mail that's consisting of a couple of lines and an attachment. Maybe this is just another example of the Dutch, who like to talk a lot and do nothing, but I really hope it's not. Otherwise I have to go back to the information centre this week and I to be totally honest, I am already so tired of doing this.
PS. About half an hour after writing this post, I received that e-mail in my inbox. It seems, that the Information Centre has made its move and now I just have to wait for the reply of the finance people and hope it will be fixed this time. I am quite surprised how I still have a bit of hope left that everything will work out eventually!