Arvasin juba, et kõik minu klassiekskursioonid on maha jäänud keskkooliaega, kuid ei.
Selle nädala keskel käisime kursusega koos Brüsselis, et Euroopa Liidu ja selle kodanike nimelise aine käigus Euroopa Parlamendi ja Komisjoniga tutvuda. Ma vist ei pea mainima, et mul oli päris hea meel Amsterdamist pääseda. No ikka päris hea meel, kusjuures Brüssel ei kuulu kohe kindlasti mu lemmiklinnade hulka. Nojah, Belgia šokolaadist ma muidugi ära ei ütle, aga sellega minu Belgiavaimustus ka piirdub.
Sõit rongiga Amsterdamist Belgiasse võtab umbes 3 tundi aega ja edasi-tagasi pilet maksab üle 25 aastastele kuskil 70€ ringis. Sõit Euroopa Liidu tähtsaimasse linna ei ole seega üldse mitte odav, kuid elu seal tundub olevat odavam kui Amsterdamis.
Brüsselisse jõudsime kohale kolmapäeva lõunaks ja esimeseks käiguks oli Euroopa Komisjoni söökla. Kõlab udupeenelt, kas pole? Siiski, välja ei tehtud meile midagi – nõuti hoopis 7,5€ mingi niru võileivaeine eest. Nojah, võileivad olid muidugi hiigelsuured ja neid oli lausa kaks tükki, kuid sellest hoolimata oli paljudel meist tunne, et meile on veidi hinnaga liiga tehtud. Esiteks ei suuda ükski mittehollandlane sellises koguses võileibu süüa ja teiseks – sellise hinnaga võileiva vahel oleks pidanud vähemalt lõhe olema ja mitte vorst. Hinnalisele lõunale järgnesid loengud komisjoniruumides ning umbes 4 tunni vältel räägiti meile Komisjoni tööst, CAP’ist (Common Agricultural Policy ehk Ühine Põllumajanduspoliitika) ja EL’i liikmesriikide vahelisest integratsioonist. Osa sellest kõigest oli päris põnev... ning osa ajas hirmsasti une peale ja mitte ainult üliõpilastele, vaid ka kaasas olnud professoritele.
Õhtu oli meil vaba ja kuna Brüsselis elab üks tore Kreeka poiss Christos, keda ma polnud juba kuus aastat näinud, siis läksime temaga välja, et veidi Kriek’i (Belgia kirsiõlu) juua ja Belgia vahvleid (maasikate ja Belgia šokolaadiga!) süüa. Loomulikult tegime väikese tiiru ka keskväljakul, vaatasime üle pissiva poisi, kes oli minu arust veel väiksemaks jäänud ning katsusime kuldset tädi, kes pidi õnne tooma.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis külastus Euroopa Parlamenti kus peale väikest sissejuhatust lubati meid suurde saali, kus Euroopa Parlament parasjagu mingeid seadusi hääletas. Leidsin, et mul on suurepärane võimalus välja uurida, kas Eesti saadikud ka ilusasti tööl on või tegelevad millegi muu põnevaga. Kelam ja Oviir istusid ilusasti saalis (Oviir on ka selja tagant 50 meetri kauguselt ilusasti eristatav), kuid tundus, et Ojulandil oli parasjagu midagi muud põnevat käsil. Ülejäänud kolme saadiku kohad olid märgitud kuhugi rõdude alla, kuhu ma vaatama ei ulatunud. Seega pole mul aimugi, kas proua Savisaar-Toomast oli kohal või lõhkus parasjagu Nõmmel oma kultuuriväärtusega maja maha. Pildi tegemine oli publikule muidugi rangelt keelatud ja niipea kui mõni turvamees kaamerat nägi, kästi see kohe ära panna. Mina oma suure Canoni-kolakaga alguses isegi ei üritanud pilti teha, kuid kui istung lõppes ja saadikud juba lahkuma hakkasid, sai kiusatus minust võitu. Turvamehed olid sel ajal ilmselt seljaga, sest mingeid hoiatusi ma ei saanud.
Sellega oli ametlik osa läbi ja kuigi me alguses olime Galiga plaaninud veidi šopata ja linnas ringi jalutada, tõmbasid suur torm ja riigipüha mõlemale plaanile kriipsu peale. Siiski ei plaaninud me nii kergesti alla anda ning jalutasime metsiku tuule ja vihma kiuste uuesti keskväljakule, vaatasime üle pissiva poisi ka päevavalguses ning astusime seekordse vahvlivalikuga totaalselt ämbrisse. Isegi Belgia šokolaad ei suutnud seda vastikut vana rasva maitset peita. Õnneks olid riigipühast hoolimata šokolaadipoed kõik lahti ning rongijaama jalutades ostsime veel ka kohustusliku karbi Belgia šokolaadi kaasa. Umbes poolteist tundi peale ametliku programmi lõppu oli meil jaks ilmaga võitlemiseks otsas, eriti, kuna me olime kandnud juba ka piisavalt kahjusid. Gali vihmavari keeldus tohutus tuules edasisest koostööst ja leidis oma otsa prügikastis ning minu talvesaapad otsustasid metsiku veetulvaga mitte võidelda ning rongijaama jõudes lirtsus mu varvaste vahel juba vesi.
Kogu see viltuvedamine ei mõjunud ka tujule eriti hästi ja seega oli ainukeseks võimaluseks rongijaama poest veidi Kriek’i kaasa osta, et Belgia reis veidi positiivsema noodiga lõpetada. Ilmselt pole just õlu see, mida läbivettinud ja –külmunud inimestele pakkuda, ent rummitee puudumisel leidsime, et see peab asja ära ajama. Lisaks leidsin ma poest ka kodujuustu! Hollandis pole ma midagi sellist veel leidnud, ka vene poodidest mitte, ja seega ootab see kodujuust hetkel külmkapis koos sibula ja tilliga oma aega (mis ilmselt saabub siis, kui mul kõht tühjaks läheb).
Ma poleks seda iial arvata osanud, ent mul oli tõsiselt hea meel Amsterdami tagasi jõuda. Siin oli ilm muidugi sama kohutav, ent kogu jamast hoolimata on Amsterdam hetkel siiski mu kodu ja mul on siin oma väike nurk, kus ma saan oma märjad sokid kuivade vastu vahetada ja end pleedi sisse mähkida, et arvutist filme vaadata. Tegelikult pidin ma filmide vaatamise asemel hoopis õppima hakkama, sest mul oli järgmisel päeval vaja Talibanist ettekanne teha. Ja ettekande tegemine on üks neist asjadest, mida ma eriti kirglikult just ei armasta. Siiski, sel korral läks kõik suhteliselt hästi: mul ei läinud klassi ees oma nimi meelest, mu käed ei värisenud väga märgatavalt ja mu professor ütles ettekande lõpus, et see oli väga hea. Ilmselt oli asi selles, et ma lisasin oma ettkandesse ka paar naljakat pilti Talibani kohta.
PS. Piltidest nii palju, et kõik need on tehtud Euroopa Parlamendi juures/ sees.
