Hollandlastest ja Hollandi talvest

Täna hommikul umbes kella nelja ajal kuulsin ma tänavalt korraga hirmsat klirinat. Üritasin esialgu edasi magada, kuid kuna müra ei lakanud, läksin akna alla uurima, milles asi. Tänav oli täis prahti ja katkisi esemeid ning neid lendas kusagilt minu pea kohalt aina juurde. Veidi hiljem hakkasid meid ümbritsevates majades tuled süttima ning tigedad hollandlased pistsid oma pead välja, et öörahu rikkujale täpselt selgeks teha, mida nad asjast arvavad. Hollandlased on üldiselt alati väga valmis oma arvamust avaldama ja vähemalt mulle tundub, et juba mõte kellegiga vaidlemisest ajab neil põnevusest silmad põlema. Ja vaidluse puhul võivad nad täitsa vabalt võtta täpselt vastupidise arvamuse (kuigi tegelikkuses võivad nad sinuga absoluutselt nõustuda) lihtsalt selleks, et kõik pooled oleks esindatud ja et saaks vaielda. Siiani ei ole ma õnneks ühegi hollandlasega mõnda suurde vaidlusse sattunud, aga mul on tunne, et ma saaks haledalt tappa, sest ma ei pea end just eriliseks vaidlejaks.

Mõned minutit peale hollandlaste pahameelepuhangut tuli meie majast välja üks harjaga tüüp ja asus tänavat puhastama. Tundus, et ta oli oma pahameelepuhangust võitu saanud ning peale harjatõmmete ei olnud tänavalt hommikuni enam midagi kuulda.
Hommikul aknast välja vaadates tabas mind uus üllatus: suur lumi, mida sadas aina juurde. Tõsi, tegelikult see ei ole ju endiselt päris lumi, sest ega ta kauaks maha jää. See on see lumi, mis on nii kaua ilus vaadata, kuni seal peal ei käida. Kohe, kui sinna peale astutakse, muutub see koledaks pruuniks lögaks, mis mitte kellelegi ei meeldi. Siiski, Amsterdam tundub selle lumekoorma all lausa ägavat: rongid ja trammid jäävad hiljaks või ei liigu üldse ning paljud lennud on ära jäetud. Ainuke liiklusvahend, millele saab endiselt kindel olla, on jalgratas. Minu jaoks on muidugi kummaline see, kuivõrd üllatunud Amsterdammerid ise kogu selle lume üle on. "Holland ei ole lumemaa, Holland on vihmamaa," ütlevad nad ja keelduvad oma autole talvekumme ostmast. No olgu, ehk saab siin talvekummideta hakkama, aga korraliku lumetõrjetehnika lennujaama jaoks võiks ju ikka osta. Samamoodi imelik oli see, kui Pariisi lennujaam paar nädalat tagasi lume tõttu suleti. Küsisin Maud'i käest, et kas teil siis tõesti seal lund ei saja ja ta vastas, et sajab küll, igal aastal ikka, aga inimesed ikka mõtlevad, et no sel aastal küll ei tule. Ja kui tuleb, siis on šokeeritud, selle asemel et loogiliselt järeldada, et kui eelmisel kümnel talvel on lund sadanud, siis ilmselt võib nii juhtuda ka sellel.

Muide, just praegu sajab õues tihedat lund ja linnukesed laulavad täpselt nii nagu nad meil kevadeti laulavad. Tõelised hollandlased, kes hoolimata faktist, et on talv ja kohe tulevad jõulud, kujutavad endale ette, et on kevad. Lihtsalt sellepärast, et kõik erinevad arvamused oleks esindatud.

Internetist ja ühikaelust

Meil on juba viimased nädal aega väga imelik Internetiühendus olnud. Vahepeal on äärmiselt kiire ja järgmisel hetkel kaob täitsa ära. Seetõttu oleme me siin viimasel ajal kõik suht närvis olnud, sest ajal, kui on vaja tegeleda eksamite ja igasuguste viimaste tööde kirjutamisega, on Internet hädavajalik. Õnneks ei olnud seekord probleem ainult minul, vaid kannatasid kõik, kes selles majas elavad ning igaühel oli võimalik põhjendus olukorrale välja mõeldud. Kõige populaarsemad tundusid olevat põhjendused, et a) keegi mängib pidevalt Internetis arvutimänge ja b)keegi laeb metsikutes kogustes midagi Internetist alla. Mina, kui suur arvutiekspert, ei uskunud neist kumbagi. Isegi lund ega Monika-nimelist tormi ei saanud süüdistada, sest lund ei ole meil juba ammugi ja torm pole ka siia jõudnud. Igatahes peale nädalast piinlemist ja arvutifirmasse helistamist, tuli täna hommikul mingi arvutiekspert olukorda kontrollima ja avastas, et keegi 'keenjus' oli oma arvuti serverina tööle pannud ning selle asemel, et kõikide teiste arvutid end endiselt ühika serveriga ühendaks, ühendasid nad end nüüd selle 'keenjuse' arvuti aka serveri külge (vähemalt mina sain tollest kirjast nii aru, minust suuremad arvutispetsid võivad kommentaaridesse parandusettepanekuid jätta). Selline suhtumine ajab muidugi närvi, sest nii paljude inimestega koos elades võiks natuke ikka teistega ka arvestada. Kahjuks on see arvutijama ainult üks näide paljudest. Näiteks on meil prügiauto-päevad kolmapäev ja laupäev. Seega võib kõige varemalt teisipäeva ja reede õhtul prügikotid tänavale laduda. Kuigi seda reeglit on meile pähe taotud juba omajagu ning isegi sildid selle kohta on igal pool väljas, paneb mõni tropp oma prügikoti tänavale näiteks esmaspäeva hommikul. Kui eriti 'veab', pole ta kotti isegi korralikult kinni sidunud. Igal juhul on hiljemalt esmaspäeva pärastlõunaks keegi koti lahti harutanud ja kogu selle sisu tänavale laiali puistanud nii et koju jõudes tuleb üle suure prügimäe hüpata. Teine probleem on meil pesuruumiga, sest terve maja peale on meil kokku kaks pesumasinat ja üks kuivati. Eile hommikul, kui ma endale parasjagu köögis putru keetsin, tormas Justin sisse ja oli üsna kuri. Tuli välja, et ta oli oma riided kuivatisse toppinud ja kui ta neid siis tund aega hiljem välja võtma läks, leidis ta enda riided märjana kuivati pealt ja kellegi teise omad just parasjagu kuivatist programmi lõpetamas. Aga Justinit tsiteerides:"Te ei taha minuga mängida mängu, kes suudab olla suurem sitapea, sest mul ei ole absoluutselt mingeid moraale ja ma võidan alati! Ma panen ta riided põlema, kui vaja on!" Selle eilse tüübi riietel läks muidugi veel hästi, sest Justin lihtsalt korjas riided kuivatist välja ja pani enda omad asemele. Ühikaelu on lihtsalt vaimustav, kas pole?

Amsterdam is wit*

Jaa, Amsterdam on valge. Vähemalt hetkeks, sest sellist lumelaadungit nagu Eestis, siin oodata pole. Ja ongi vist parem, nad sureks siia kõik ära ja rattaga ei ole ilmselt ka eriti hea sõita, kui hanged on põlvini. Tegelikult sadas siin esimest korda lund juba laupäeval, aga see oli selline võltslumi, sest maapinnani see kunagi ei jõudnudki. Tänase lumega on veidi edusamme tehtud, sest ta on juba oma mitu tundi maas vastu pidanud. Kuigi ma ei pea sedagi varianti just 'päris' lumeks, pean ma endale siiski tunnistama, et kuigi ma suudan lumega ellu jääda, siis kombinatsioon ratas + lumi on ka minu jaoks uus. Ilmselt tähedab see seda, et KUI ma ratta sellise ilmaga üldse välja viin, siis hoidun ma nii küngastest kui pidurdamisest nii palju, kui vähegi saan. Naljakas on vaadata, kuidas hulljulged rattur-hollandlased on esimese lumega niivõrd ettevaatlikuks muutunud, aga kardetavasti harjuvad nad selle olukorraga peagi ja jalgratturite metsik liikluskorrald(amat)us taastub.
Ma olen ka oma esimesed ratas + lumi ristsed kätte saanud ja tuleb tunnistada, et kui ettevaatlik olla, pole viga midagi. Siiski, lumi võib liiklemise muus mõttes veidi ohtlikuks teha. Nimelt olin ma just tagasiteel joogast, väga zen oli olla ja korraga viskas mingi jobu mind lumepalliga otse vastu pead!! Kahjuks ei tulnud mulle kohe midagi vürtsikat meelde, sellistel hetkedel tavaliselt ju ei tule, ja ma pidin piirduma suvalise ja suhteliselt viisaka sõimuga. Nojah, tuju oli sel hetkel muidugi rikutud, aga nüüd on mul temast juba isegi veidi kahju. Päris jube, kui sa ikka selline jobu oled.

UvA Studieweb

Täna kell 11 avas UvA oma Studieweb süsteemi, mille abil üliõpilased end järgmise aasta valikaineteks registreerida saavad. Wikipedia andmetel õpib Amsterdami Ülikoolis üle 30,000 üliõpilase ja kombineerides selle teadmise faktiga, et Hollandi infosüsteemid ei ole just maailma parimad, oli oodata, et ilmselt see registreerimine väga valutult ei lähe. Nagu arvata oli, oli Studieweb paar minutit peale 11 totaalselt panges. Peale tunnikest pidevat 'refresh' nuppu vajutamist sain ma end lõpuks oma valikainele registreeritud. Siiski, kuna ma 'Euroopa Mälu' nimelise aine inglisekeelset varianti üles ei leidnud, registreerisin end hollandikeelsesse gruppi, lootes, et niimoodi olen ma vähemalt kuidagi kursuse nimekirjas olemas ja et mind on hiljem kerge inglisekeelsesse gruppi üle tõsta. Nimelt pidi sinna kursusele olema ainult 20 kohta ja ma tahtsin kindel olla, et ma välja ei jää.

Peale registreerimist läksin paari kursusekaaslasega sekretariaati, et asi korda ajada. Valmistasime end ette pikaks ootamiseks, kuid vastupidiselt kardetule, sai asi korda umbes 5 minutiga ja meid kõiki tõsteti õigesse gruppi. Arvestades seniseid kogemusi UvAga käis see küll hämmastavalt valutult. Siiski ei suutnud ma vältida mõtet, et sellise registreerimissüsteemi suudaks eestlased küll palju kasutajasõbralikumaks teha.

Amsterdami Metroo

Ma arvasin, et Amsterdami metroo on üks väheseid asju Amsterdamis, mille peale saab kindel olla. Käib kui kellavärk ja sellega saab igal ajal igale poole kuhu vaja. Streikimine pole siin kombeks ja lund ka eriti pole, mis metroo (piltlikult) rööpast välja võiks ajada. Seega pole mul aimugi, miks minu eelmine metroosõit nii keeruliseks osutus.

Jõudsin perroonile täpselt siis, kui metroo number 54 oma uksed kinni pani. Jama küll, aga kuna järgmine pidi 10 minuti pärast tulema, mõtlesin ma, et pole hullu. Amsterdami metroodes on olemas ka tablood, mis teatavad, mis kell järgmine rong tuleb. Minutid muudkui venisid, aga metrood ei tulnud. Ei tulnud 10 ega ka 20 minuti pärast. Kannatliku eestlasena ootasin edasi ja nägin korraga, et vastasperrooni äärde sõitis rong, millel olev silt teatas: "54,Gein". Omaette vandudes jooksin ma trepist üles, ajasin oma teel paar tädikest alla ja vabandusi pomisedes jõudsin ma vastasperroonile siis, kui rong oli juba läinud. Jaamatöötajate omavahelisest jutust sain aru, et rööpad on kuidagimoodi ümber vahetatud ja seega sõidavad rongid jaama sisse täpselt vastupidises suunas. Hästi, ootan siis seal. Veidi aja pärast sõitis rong sildiga "54,Gein" juba teiselt poolt läbi ja ma pidin uuesti metsiku jooksuga pooli vahetama. Kui ma perroonile jõudsin, seisis seal rong, uksed lahti. Ma ei teadnud, kas see oli õige rong, kuid igaks juhuks ronisin sisse. Sel hetkel ei huvitanud mind enam, kuhu see rong viib. Ma lihtsalt tahtsin sellest jaamast edasi sõita. Istusin 5 minutit rongis ja kui see ei suvatsenudki liikuda, ronisin sealt uuesti välja, et mõni jaamatöötaja üles otsida. "Wie kan ik naar Gein gaan?" ("Kuidas ma Gein'i saan?") uurisin ma temalt ja ta suunas mu sinna, kust ma alles tulnud olin. Vahepeal oli seisev rong juba jaamast lahkunud. Õnneks tuli mõne aja pärast siiski ka õige numbriga rong, mis sõitis õiges suunas ja mille peale ma ka jõudsin. Igatahes võib praegu vist ka Amsterdami metroo lisada nimekirja asjadest, mille peale Hollandis kindel ei saa olla.

Meeste jooga

Siiani olen ma käinud joogas neljapäeviti, kuid kuna mu hollandi keele tunnid hakkavad nüüd teisipäeviti ja neljapäeviti olema, mõtlesin, et vaatan, kuidas esmaspäevased tunnid välja näevad. Stuudio kodulehel on väljas ka õpetajate pildid ning minu õpetaja pidi olema üks päris kena välimusega noormees. Kui ma kohale jõudsin, leidsin eest ühe tüübi, kes pildil olijat mitte millegi poolest ei meenutanud. Tõsi, meessoost oli ta küll, kuid ta nägi oma turbani ja poolde rinda ulatuva habemega päris hirmus välja. Tõeline joogi, või siis Islami terrorist - oleneb, kuidas asjale läheneda. Otsustasin siiski paigale jääda ning vaadata, mis saama hakkab. Esialgu ei saanud tükk aega midagi. Joogi istus oma mati peal ja mediteeris ning ma hakkasin juba mõtlema, et ei tea, kas mul tuleb temaga privaattund, sest ühtegi teist inimest ei tulnud. Lõpuks läks uks lahti ja sisse tuli neli meest. Sel hetkel hakkas mul veidi imelik ja ma otsustasin joogi käest küsida, kas ma olen kogemata mingisse meestejoogasse sattunud. Õnneks tuli välja, et ei olnud ja joogi isegi imestas, et sellesse tundi ainult mehed olid sattunud. Temaga rääkides kadus temast kõik see esialgne tõredus ja ta ei tundunud korraga enam üldse nii hirmus. Tunni pidas ta jällegi minu tõttu inglise keeles ja mitte üks mees ruumis ei hakanud torisema, et Hollandis peaks ikka hollandi keeles rääkima. Vähe sellest, peale tundi toimus isegi nende omavaheline vestlus inglise keeles! Ja ma pean mainima, et tegelikult ei ole hollandlased üldiselt nii teisi arvestavad. Ilmselt on joogaga tegelevad inimesed lihtsalt veidi teistsugused.

Ühest ja teisest

Loomulikult ilmus professor kohe peale minu vingumist blogist välja ning teatas, et tulgu ma kolmapäeval, siis tal on aega. Minu esialgne idee kirjutada midagi islamofoobiast teda eriti ei paelunud - pigem tahtis ta mind ära kasutada mõne riigi puhul, mille kohta tal senimaani eriti infot pole. Kuna Eestis on meil moslemitega (hetkel veel?) kehvasti, tuleb võtta ette rahvus, keda meile on külluslikult antud: venelased. Nimelt olla keegi õpilane talle just teinud võrdleva uurimuse teemal, millises Balti riigis on venelaste integreerimine kõige edukamalt läinud ja tulemuseks oli - üllatus, üllatus - et Eestis! Ma muidugi vangutasin selle peale pead ja ütlesin, et noh, selles ma nüüd nii kindel ei oleks. Vähemalt Eesti meedia pole küll siiani kirjutanud selle programmi edukusest - pigem on juttu ikka ja alati sellest, kuidas kõik on valesti ja Eesti on venelaste kodustamisega lihtsalt hiljaks jäänud. Aga härra professori sõnul näitab integratsiooni juba ainuüksi fakt, et Eestis ei ole ühtegi populaarset venekeelset parteid. Fakt, et Savisaar on venelaste seas tunduvalt populaarsem kui eestlaste hulgas, ei tähenda midagi. Ikkagi eestlane (kuigi ma vahel tema sõnavõtte lugedes kahtlen selles kõvasti). Igatahes pakkus ta mulle välja, et ma võiksin kirjutada Eesti rahvusliku identiteedi loomisest ja kuidas see kõik on Venemaa ja venelastega seotud. Teiseks variandiks pakkus ta mulle Portugali islamikultuuri uurimist, sest väidetavalt tuleb Portugali kuurortpiirkonna Algarve nimi mingist araabiakeelsest sõnast ja on tihedalt Hispaania Islami juurtega seotud. Nendest kahest valikust tundus mulle Eesti kergema võimalusena, lisaks on mul jõulude ajal niimoodi piisavalt aega Rahvusraamatukogus ringi tuhnida. Kõigele lisaks on mu eesti keel päris hea ja ma saan oma uuringus kasutada dokumente, mis siiani teistele keele tõttu pole kättesaadavad olnud.
Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et Lissaboni sõita ning sealsetes raamatukogudes ringi vaadata, aga ajaloolised portugalikeelsed tekstid hirmutavad mind veidi.

Seega, üleskutse mu andunud lugejaskonnale: kui te leiate midagi, mis on seotud eestluse, eestlaste identiteedi, eestivenelaste, Venemaa mõju (ka majandusliku) jms kohta, hoidke need materjalid mulle alles. Samamoodi sobivad kõik materjalid igasuguste kahe riigi vaheliste kriiside kohta a la Pronkssõdur või piirilepe.

Tegelikult teen ma vahel peale õppimise muid asju ka, näiteks üritan ma endiselt korra nädalas joogas käia. Sealsed inimesed turgutavad alati positiivselt mu hinnangut hollandlastest. Esiteks muidugi see, et joogaga tegelevad inimesed on üldjuhul meeldivamad: päris raske on kuri olla, kui sa oled parasjagu end poolteist tundi lõdvestanud. Lisaks sellele veel tohutu leplikkus, mis mind pidevalt üllatab. Tänases klassis oli peale minu veel 7 hollandlast, sealhulgas ka üks vanem proua ja mitte üks neist ei hakanud protesteerima, kui õpetaja tunni inglise keeles otsustas pidada. Nad võtsid kõik seda väga loomulikult ja mingeid kurje kõõrdpilke ma endal ei tundnud. Hiljem tuli muidugi välja, et too proua oskas täiesti heal tasemel inglise keelt, sest ta tuli minuga ebahollandlaslikult tutvust sobitama. Tema geograafilised ja poliitilised teadmised tundusid olevat siiski jäänud keskkooliaega, sest kuigi ta Eestit küll teadis, pidi ta ikka üle küsima, et kas meie olime Venemaa osa (täpsustasin, et Nõukogude Liidu) ja kas me praeguseks oleme juba vabad.

Magistritööst

Vaevalt saab üks probleem lahendatud, kui asemele kerkib teine ja minu kõige uuemaks murelapseks on hetkel magistritöö. Mõtlesin küll, et alustasin juba varakult, sest juba kuu aega tagasi olin ma oma Orientalismi professorilt kinnituse saanud, et ta on mu juhendaja. Tol hetkel leppisime kokku, et räägime asjast peale minu ettekannet. Eelmisel reedel haarasin tal kohe nööbist (see on ainult väljend siinkohal, nii isiklikuks ma muidugi ei läinud) ja küsisin, millal tal aega on minuga rääkida. Tema vastas, et teisipäeval kell 13, saatku ma talle meeldetuletav e-mail. Reedel saatsin talle koju jõudes kohe e-maili, ent vastust ei tulnud. Järgmise loengu ajal, ehk siis eile, küsisin temalt, kas ta mu e-maili nägi. Ta ei öelnud mulle selle peale suurt midagi, nii et ma eeldan, et mitte. Igal juhul saatsin talle eile veel ühe e-maili, täpsustades omakorda ka teemat, millest ma kirjutada tahaks. Täna on teisipäev, kell on pool 3 ja mingit kohtumist loomulikult ei toimunud. Vähe sellest, ma ei saanud isegi ühtegi e-maili ja mulle tundub, et äkki ma üritan lihtsalt põllul tuult püüda, kui teda oma juhendajaks tahan. Lisaks sellele, et tal pole hetkel aega, on ta järgmisel poolaastal ka mitu kuud Aasias ja seega ei oleks mul temalt igal ajal võimalik nõu küsida. Mitte, et mul oleks vaja kedagi, kes mu kätt hoiaks, aga kui mul juba vaid teema kokkuleppimiseks nii palju energiat kulub, tekitab see kahtlusi, et äkki pole asi päris õige. Lisaks on mul hetkel ka väike ajalimiit, sest hiljemalt 15. detsembriks pean ma esitama oma magistritöö kava ja ilmselgelt pole see asi, mille ma päevaga valmis tahaks kirjutada. Igatahes otsisin ma koju jõudes võimalike juhendajate nimekirja läbi ja kuigi seal ei ole kedagi teist, kelle huvid mu võimaliku teemaga nii hästi kokku sobiks, leidsin ometigi paar võimalikku varianti. Annan tollele põllutuulele veel paar päeva vastamiseks aega, kuid kui sellest midagi ei tule, võtan kasutusele plaan B ja palun kedagi teist. Ülikool tekitab nagunii piisavalt stressi ja mingit mõttetut professori poolt tekitatud lisastressi mul küll vaja ei ole.

Probleem lahendatud? / Problem Solved?

Jah, esialgu tundub, et minu kuudepikkune õppemaksujama on lõpuks läbi. Eelmisel reedel sain ma UvAst e-maili, et nad on mu 52€ suutnud lõpuks oma süsteemi sisse kanda ning kõikide kinnituste kohaselt tähendab uue õpilaspileti leidmine oma postkastist seda, et ma olen oma kursusele lõpuks registreeritud ning kõik on korras. Brüsselist tagasi tulles ma tõepoolest leidsin tolle õpilaspileti oma postkastist (mis muide on identne sellega, mis mul juba olemas on ja seega jääb see uue kaardi saatmise mõte mulle veidi segaseks, aga noh, Holland), kuid veebis kontrollides oli mu kursusele registreerimine endiselt 'tagasilükatud' seisundis. Seega loodan ma, et asi on lihtsalt selles, et hollandlased on aeglased ja et veebis selle seisundi muutmine on hirmkeeruline tegevus, mille tegemiseks tuleb kõigepealt nädalakese hoogu võtta.

Yes, right now it seems that my problems with the tuition fee are finally over. Last Friday I got an e-mail from UvA that said that they have finally managed to check my 52€ payment and when I'll find a new student card in my mail, then it means that everything is alright. As I got back from Brussels, I found indeed a student card in my mail (and it was identical to the one I already have, so I am not sure why they needed to send it to my at all, but then again, it's the Netherlands). Still, as I checked my status in the Internet, it still said that my enrollment is withdrawn. So right now I hope that the Dutch are just slow and that changing the status in the Internet is just horribly difficult and they need to build up their spirit to do it.

Brüsselis

Arvasin juba, et kõik minu klassiekskursioonid on maha jäänud keskkooliaega, kuid ei. Selle nädala keskel käisime kursusega koos Brüsselis, et Euroopa Liidu ja selle kodanike nimelise aine käigus Euroopa Parlamendi ja Komisjoniga tutvuda. Ma vist ei pea mainima, et mul oli päris hea meel Amsterdamist pääseda. No ikka päris hea meel, kusjuures Brüssel ei kuulu kohe kindlasti mu lemmiklinnade hulka. Nojah, Belgia šokolaadist ma muidugi ära ei ütle, aga sellega minu Belgiavaimustus ka piirdub.
Sõit rongiga Amsterdamist Belgiasse võtab umbes 3 tundi aega ja edasi-tagasi pilet maksab üle 25 aastastele kuskil 70€ ringis. Sõit Euroopa Liidu tähtsaimasse linna ei ole seega üldse mitte odav, kuid elu seal tundub olevat odavam kui Amsterdamis.
Brüsselisse jõudsime kohale kolmapäeva lõunaks ja esimeseks käiguks oli Euroopa Komisjoni söökla. Kõlab udupeenelt, kas pole? Siiski, välja ei tehtud meile midagi – nõuti hoopis 7,5€ mingi niru võileivaeine eest. Nojah, võileivad olid muidugi hiigelsuured ja neid oli lausa kaks tükki, kuid sellest hoolimata oli paljudel meist tunne, et meile on veidi hinnaga liiga tehtud. Esiteks ei suuda ükski mittehollandlane sellises koguses võileibu süüa ja teiseks – sellise hinnaga võileiva vahel oleks pidanud vähemalt lõhe olema ja mitte vorst. Hinnalisele lõunale järgnesid loengud komisjoniruumides ning umbes 4 tunni vältel räägiti meile Komisjoni tööst, CAP’ist (Common Agricultural Policy ehk Ühine Põllumajanduspoliitika) ja EL’i liikmesriikide vahelisest integratsioonist. Osa sellest kõigest oli päris põnev... ning osa ajas hirmsasti une peale ja mitte ainult üliõpilastele, vaid ka kaasas olnud professoritele.
Õhtu oli meil vaba ja kuna Brüsselis elab üks tore Kreeka poiss Christos, keda ma polnud juba kuus aastat näinud, siis läksime temaga välja, et veidi Kriek’i (Belgia kirsiõlu) juua ja Belgia vahvleid (maasikate ja Belgia šokolaadiga!) süüa. Loomulikult tegime väikese tiiru ka keskväljakul, vaatasime üle pissiva poisi, kes oli minu arust veel väiksemaks jäänud ning katsusime kuldset tädi, kes pidi õnne tooma.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis külastus Euroopa Parlamenti kus peale väikest sissejuhatust lubati meid suurde saali, kus Euroopa Parlament parasjagu mingeid seadusi hääletas. Leidsin, et mul on suurepärane võimalus välja uurida, kas Eesti saadikud ka ilusasti tööl on või tegelevad millegi muu põnevaga. Kelam ja Oviir istusid ilusasti saalis (Oviir on ka selja tagant 50 meetri kauguselt ilusasti eristatav), kuid tundus, et Ojulandil oli parasjagu midagi muud põnevat käsil. Ülejäänud kolme saadiku kohad olid märgitud kuhugi rõdude alla, kuhu ma vaatama ei ulatunud. Seega pole mul aimugi, kas proua Savisaar-Toomast oli kohal või lõhkus parasjagu Nõmmel oma kultuuriväärtusega maja maha. Pildi tegemine oli publikule muidugi rangelt keelatud ja niipea kui mõni turvamees kaamerat nägi, kästi see kohe ära panna. Mina oma suure Canoni-kolakaga alguses isegi ei üritanud pilti teha, kuid kui istung lõppes ja saadikud juba lahkuma hakkasid, sai kiusatus minust võitu. Turvamehed olid sel ajal ilmselt seljaga, sest mingeid hoiatusi ma ei saanud.
Sellega oli ametlik osa läbi ja kuigi me alguses olime Galiga plaaninud veidi šopata ja linnas ringi jalutada, tõmbasid suur torm ja riigipüha mõlemale plaanile kriipsu peale. Siiski ei plaaninud me nii kergesti alla anda ning jalutasime metsiku tuule ja vihma kiuste uuesti keskväljakule, vaatasime üle pissiva poisi ka päevavalguses ning astusime seekordse vahvlivalikuga totaalselt ämbrisse. Isegi Belgia šokolaad ei suutnud seda vastikut vana rasva maitset peita. Õnneks olid riigipühast hoolimata šokolaadipoed kõik lahti ning rongijaama jalutades ostsime veel ka kohustusliku karbi Belgia šokolaadi kaasa. Umbes poolteist tundi peale ametliku programmi lõppu oli meil jaks ilmaga võitlemiseks otsas, eriti, kuna me olime kandnud juba ka piisavalt kahjusid. Gali vihmavari keeldus tohutus tuules edasisest koostööst ja leidis oma otsa prügikastis ning minu talvesaapad otsustasid metsiku veetulvaga mitte võidelda ning rongijaama jõudes lirtsus mu varvaste vahel juba vesi.
Kogu see viltuvedamine ei mõjunud ka tujule eriti hästi ja seega oli ainukeseks võimaluseks rongijaama poest veidi Kriek’i kaasa osta, et Belgia reis veidi positiivsema noodiga lõpetada. Ilmselt pole just õlu see, mida läbivettinud ja –külmunud inimestele pakkuda, ent rummitee puudumisel leidsime, et see peab asja ära ajama. Lisaks leidsin ma poest ka kodujuustu! Hollandis pole ma midagi sellist veel leidnud, ka vene poodidest mitte, ja seega ootab see kodujuust hetkel külmkapis koos sibula ja tilliga oma aega (mis ilmselt saabub siis, kui mul kõht tühjaks läheb).
Ma poleks seda iial arvata osanud, ent mul oli tõsiselt hea meel Amsterdami tagasi jõuda. Siin oli ilm muidugi sama kohutav, ent kogu jamast hoolimata on Amsterdam hetkel siiski mu kodu ja mul on siin oma väike nurk, kus ma saan oma märjad sokid kuivade vastu vahetada ja end pleedi sisse mähkida, et arvutist filme vaadata. Tegelikult pidin ma filmide vaatamise asemel hoopis õppima hakkama, sest mul oli järgmisel päeval vaja Talibanist ettekanne teha. Ja ettekande tegemine on üks neist asjadest, mida ma eriti kirglikult just ei armasta. Siiski, sel korral läks kõik suhteliselt hästi: mul ei läinud klassi ees oma nimi meelest, mu käed ei värisenud väga märgatavalt ja mu professor ütles ettekande lõpus, et see oli väga hea. Ilmselt oli asi selles, et ma lisasin oma ettkandesse ka paar naljakat pilti Talibani kohta.

PS. Piltidest nii palju, et kõik need on tehtud Euroopa Parlamendi juures/ sees.

Uus kuu, vanad probleemid / New Month, Old Problems

Iga kord, kui ma UvA infokeskusesse lähen, leiavad nad seal uusi võimalusi, mida minu probleemiga veel tegema peaks. Preili šokolaad eriti innovatiivne ei olnud ja eelistas helistamist, tänane tüdruk leidis aga, et ta peaks mu 52€ maksmist tõendava tšeki sisse skännima ja edasi saatma. Nagu ta ise seletas, siis selleks, et need finantsteenuse töötajad ikka usuks, et ma olen tõesti maksnud. Miks preili šokolaad selle peale ei tulnud või miks tema märke mu maksmise kohta süsteemist üles leidis, selle kohta mul selgitus puudub. Igatahes lubas see tüdruk, kellega ma täna rääkisin, mind e-maili saatmisel bcc'sse panna. Ja kiri, mis pidi koosnema umbes paarist reast ja ühest attachment'ist ei ole siiani mu postkasti potsatanud. Ma ei tea, kas see on veel üks näide teemast 'palju kisa, vähe villa'. Ma loodan, et mitte. Vastasel juhul pean ma sel nädalal veelkord infokeskusesse minema ja kui päris aus olla, olen ma sellest kõigest ammu surmani tüdinenud.

PS. Veidi peale selle postituse kirjutamist sain ma selle lubatud kirja oma postkasti. Seega on infokeskuse poolt asi käima lükatud ja jääb üle vaid oodata ja loota, et äkki nüüd saab kõik lahendatud. Mind ennast ka üllatab, kuidas ma pole ikka veel lootust kaotanud!

Every time when I go to the information centre of Uva, they found new ways to deal with my problem. Miss chocolate wasn't too innovative and preferred phoning, but the girl I spoke with today, decided to scan in the check that proves that I've paid my 52€ and forward it. And explained that otherwise those finance people might not know that I have paid. Why miss chocolate didn't do it or how she found the proof of my payment in the system, I have no idea. Anyway, today's girl promised to add me to bcc when sending the e-mail, but I still haven't received anything to my inbox. I am still wondering how long can it take to compose an e-mail that's consisting of a couple of lines and an attachment. Maybe this is just another example of the Dutch, who like to talk a lot and do nothing, but I really hope it's not. Otherwise I have to go back to the information centre this week and I to be totally honest, I am already so tired of doing this.

PS. About half an hour after writing this post, I received that e-mail in my inbox. It seems, that the Information Centre has made its move and now I just have to wait for the reply of the finance people and hope it will be fixed this time. I am quite surprised how I still have a bit of hope left that everything will work out eventually!

Punakasblond / Strawberry Blonde

Juustega on mul alati üks igavene häda olnud: vahet pole, mis värv mulle pähe pannakse, kuu aja pärast olen ikka punane. Ja mitte mingi ilus punane, vaid kahtlane oranž. Seega loen ma uue juuksuri juurde minnes tollele alati epistlit, et ta mulle jumala eest mingeid sooje toone pähe ei määriks. Eestlased on sellest siiani suhteliselt hästi aru saanud, kuid minu esimene siinne juuksuriskäik tundub võrduvat pange astumisega. Korralikult. Mul ei hakanud mingid häirekellad lööma hetkel, kui tuli välja, et Poola tšikk, kes mu juukseid värvima asub, on alles õpilane ja peab kõik oma juhendajaga läbi rääkima. Juhendaja võiks ju teada ja Poola tšikk tundus ka teadvat, sest ta kinnitas mulle, et tema juustega on sama jama (tema juuste oranžikas blond ei jätnud vajadust kahtlemiseks). Et see pidavatki Ida-Eurooplaste mure olema (siinkohal ma ei parandanud teda, öeldes, et halloo, Põhja-Euroopa, või olgu, teeme kompromissi: Kirde-Euroopa). Teadis ta jah. Kohe juuksuritoolis vaatasin ma end peeglist ja mõtlesin: "Jeerum, ma olen blond!!" Päris blond ma siiski polnud, salongis oli hoopis kummaline valgus. Aga üks kena punakas toon säras küll läbi. "Hästi", mõtlesin ma, "hakkab nalja saama." Ja praegusel hetkel, umbes nii kolm nädalat hiljem, olen ma punakasblond. Või olgu, mitte just blond, aga selline segu kartulikoorest ja oranžist. Kui Gali mind nägi, siis ta esialgu irvitas natuke ja klassifitseeris mu Strawberry Blonde'ks. Ja väitis, et see sobib mulle. Aga ma vist olen juba varem maininud, et need Kanadalased on lihtsalt kohutavalt viisakad. Pole vist vaja mainida, et ma kavatsen hommepäev juuksuriaja kinni panna. Ja poolakad hoidku end mu juustest parem heaga eemal, isegi kui nad väidavad, et nende juuksed on samasugused.

I've always had trouble with my hair. It doesn't really matter which colour you paint my hair, after a month I'll be red anyway. And it's not a pretty red, but weird orange. So I already have a speech prepared for every time I see a new hairdresser asking them not to put any kinds of warm colours on my hair. Estonians have understood this pretty well, but my first visit to a local hairdresser here was rather a disaster. I did not hear any alarm bells when it appeared that the Polish chick who will colour my hair, is still a student and needs to get her teacher's approval for my colour. I assumed the teacher would know and it seemed the chick knew as well as she told me she has the same problem with her hair (and her orange blonde proved her point). She also said this is a common Eastern-European problem (and I didn't correct here here saying that, whoa, wait, Northern-Europe.. or at least North-Eastern Europe). Apparently they knew nothing. After drying my hair, I was staring at myself in the mirror and thinking "Oh My God. I am blonde!!" Nevertheless, I wasn't quite blonde, it's just that the salon had a weird lightning. But I saw a fine red tone shining through. 'Great,' I said to myself 'This is going to be funny.' And now, about three weeks later, I am redish blonde. Or well, not really blonde, but a mixture of potato peel and orange. As Gali saw me, she first grinned a bit and then classified me as Strawberry Blonde. And said it looks good on me. But I guess I have already mentioned before, that those Canadians are just polite as hell. And I guess it goes without further notice that I am going to book another time to a hairdresser first thing tomorrow. The Polish just better keep their hands off my hair, even when they tell me their hair is exactly like that.

Ouderkerk aan de Amstel

Samal ajal kui Eestis, oli koolivaheaeg ka siin. Siiski tundub, et õppejõud on meie aja võimalikult tiheda sisustamise oma südameasjaks võtnud, sest sujuvalt suutsid nad meie vaba nädala kahe eksamiga totaalselt okupeerida. Vabast nädalast sai seega minu jaoks äärmiselt kiire nädal, mille jooksul käisin ma majast väljas vaid selleks, et süüa osta või oma hollandi keele tundi vändata. Seega, reedel täpselt kell viis (sest see oli meie viimase kirjaliku interneti teel tehtava eksami tähtaeg) otsustasime Galiga end veidi väljas tuulutada. Gali pakkus, et võtame rattad, sõidame Ouderkerk'i ja sööme kooki. Suurepärane, ma olen alati nõus kooki sööma. Siiski, edaspidi tean ma, et kui Gali väidab, et "See on nii-ii lähedal, umbes 15 minutit rattaga," siis tuletan ma endale meelde, et kuna ta on pärit Kanadast, siis see, mis tema jaoks on lähedal, on minu jaoks ilmselt sama kaugel kui Leedu. Või Poola. Ouderkerk, või õigemini, Ouderkerk aan de Amstel ei olnud muidugi sama kaugel, kui Poola, ent kokku sõitsin ma sinna umbes tund aega. Siiski tuleb tunnistada, et Ouderkerk on tõeliselt armas väike küla keset põlde, mis on täis tuuleveskeid, lehmi ja lambaid. Lisaks nägime me teel olles ka paari jänest mööda kalpsamas - täielik maaidüll ühesõnaga. Siiski, 'maakohale' kohaselt oli kohta, kus teed juua ja kooki süüa, suhteliselt keeruline leida. Kõik kohad olid kas liiga uhked, liiga täis või liiga kõrtsid. Siiski leidsime me lõpuks ühe suhteliselt kena lounge, kus mu nööpnõelsuurune šokolaadi fondant jäätisega maksis 10€. Õnneks tõid nad meile ka tasuta kukleid koos mingi tuunikalapasteediga ja kuna minu magustoit kvantiteedi poolest just ei hiilanud (kvaliteedi poolest aga küll!), sõin ma kogu tasuta toidu ära ja olin lõpuks üsna rahul.
Pilte sellest külast, lammastest või jänestest mul näidata pole, sest ma eeldasin, et Gali ettepanek on umbes selline, et 'lähme sööme paar kooki siin samas nurga peal', mitte 'sõidame linnast välja ja läheme ühte eriti nunnusse kohta' ja seega fotikat ma kaasa ei võtnud. Enamuse ajast oli pildi tegemiseks liialt hämar ka ja jäneseid poleks nagunii fotodel näha olnud.

We had an official break from school. Still, it seems that our professors are really worried that we might be bored to death if we get a week off, so they managed to occupy that week with two exams. Therefore, my free week turned into an extremely busy week during which I managed to get out of the house only to buy some groceries or bike to my Dutch class. So, on Friday exactly at 5 (this was the deadline for our last take-home exam) we decided to have a little 'outing' with Gali. She offered that we should take our bikes, go to Ouderkerk and have some cake. Awesome, I'm always in for a cake! Nevertheless, now I know that if Gali tells me something like 'This place is so-o close, about 15 minutes by bike', I have to remind myself that as she's from Canada, her 'close' is for me as far as Lithuania is from Estonia. Or Poland. Ouderkerk, or rather Ouderkerk aan de Amstel, wasn't as far as Poland, true, but still it took me about an hour to get there. But indeed, it was a cute little village between green fields filled with windmills, cows and lambs. Besides that, we also saw a couple of bunnies hopping around - an idyllic countryside. Nevertheless, as we got there, it wasn't so easy to find a place to have a cake. All the places were either too fancy, too full or too taverns. We managed to find a quite nice lounge finally where I had one of my most expensive dessert ever. To make up for it, they also brought us some free buns with some tuna paté and as my dessert wasn't high on quantity (but quality!), I had to eat all the free food and felt pretty satisfied after that.
I don't have any pictures about this village, lambs or bunnies as I assumed Gali's suggestion was something like 'let's have some cakes here around the corner' not 'let's ride out of town and visit a cute little place' and therefore I didn't take my camera with me. Anyway, it was way too dim to take photos most of the time and I don't think you could've spotted the bunnies on the pictures either.

Politseist ja väljamõeldud korterist / About the Police and an Imaginary Apartment

Kummalisel kombel ei kirjuta ma seekord üldse mitte UvAst. Ja mitte seetõttu, et ma võiks võidukalt hõisata, et kõik on korras, vaid seetõttu, et mitmele järelepärimisele vaatamata on see 52€ makse endiselt arvestamata. Ja ilmselt pean ma järgmisel nädalal taas infokeskusesse minema, et end meelde tuletada.
Tänane teravate elamuste sektor sisaldab endas kohtumist Hollandi korrakaitsjatega. Olin parasjagu tagasiteel joogast koju ning ületasin Waterlooplein'i, kui kuulsin korraga hõiget. "Politsei, kurat!" mõtlesin endamisi ja lülitasin ühe murdosasekundi jooksul sisse oma ratta esitule, et siis juba seadusekuulekalt mundris meesteni jalutada. "Nii, kus su tagatuli on?" küsis üks meestest kurja näoga. "Eee.. kodus," ütlesin ma ja üritasin teha võimalikult süütut nägu. "Kus su kodu on?" küsis politseinik edasi. "Siin samas, kohe loomaaia kõrval." "Okei, kõnni natuke ja siis võid edasi sõita," ütles politsei ja lasi mu tulema. Koju jõudes sattusin ma kokku ääretult tusase Maud'iga kes oli parasjagu mittetöötavate jalgrattatulede eest 35€ trahvi saanud. Sel hetkel sain ma muidugi aru, kui väga minul vedas! Igaks juhuks küsisin ma Maud'ilt üle, kas ta politseinikega ka flirtida üritas, sest kuigi ma ei tea, miks mul vedas (äkki see oli lihtsalt üks sõbralik politseinik?), siis politseile naeratamine ei saa küll kunagi halb olla.
Ahjaa, ja päeva nali? Ühel mu tuttaval on tema ühikatoas radiaator katki ja kui ta majutusfirmasse kaebama läks vastati talle, et nad ei saa midagi teha, sest tema tuba lihtsalt ei eksisteeri nende süsteemis. "Väga hea," vastas too tüdruk, "Kui ma elan väljamõeldud korteris, siis ma ei pea selle eest teile ju raha ka maksma?"

Weirdly, I am not going to write much about UvA today. And not because I could yell victoriously that everything is finally great, but because that even after my repeated inquiries they still haven't managed to process my 52€. Apparently I have to go to the Information Centre again nect week to remind them of my existance.
Today the encounter with local law enforcement managed to made my day rather thrilling. I was just on my way back from the yoga and passing Waterlooplein when suddenly I heard a shout. "F***, police!" I said to myself, switched on my bike's front light in a millisecond and walked to the cops. "Where is your back light?" one of them asked me on a strict tone. "Emm... at home," I said and tried to look as innocent as possible. "Where's home?" continued the police with my cross-examining. "Oh, it's right here, next to the zoo!" "Alright, walk a bit and then you can sit on your bike again," he said and let me go. As I got home, I met a very grumpy Maud who had just gotten a 35€ fine because the lights on her bike weren't working. At this moment I realized how lucky I had been! For any case I asked Maud if she tried to flirt with the police as even though I can't be sure, why I was lucky (maybe the guy was just nice?), smiling to a police officer can't work for your disadvantage.
And the joke of the day? One girl I know has a broken radiator in her room and as she went to the accommodation company to complain about it, they replied that there is nothing they could do as her room doesn't exist in their system! "Very well," said the girl. "If I am living in an imaginary apartment, then surely I also don't need to pay for it?"

Sellest, kuidas UvA on jätkuvalt üks suur nali

Septembri lõpus ohkasin ma küll korra kergendatult, et mu õppemaksujamad ülikooliga on läbi, kuid selle nädala alguses otsustas UvA kõik kaardid taaskord segi lüüa. Nimelt saatis ülikool mulle ametliku kirja, et kuna ma oma õppemaksu ära pole maksnud, siis pole ma oma kursusele endiselt registreeritud ja et kuni kõik korras pole, ma eksameid teha ei saa. Sel hetkel sõitis mul vist küll katus ära ja vaene Ignacio, kes parasjagu juhtus siin olema, pidi kurja vaeva nägema, et mind jälle maha rahustada. Tõeliselt maha ei rahunenud ma muidugi enne, kui alles peale taaskordset käiku kooli infokeskusesse. Minuga tegeles seegi kord see sama šokolaadikarva preili, kes mulle eelmine kord kümme korda kinnitama pidi, et kõik on korras. Minu olukord ei tulnud talle üldse üllatusena ning peale paari telefonikõnet kinnitas ta mulle, et UvA ei ole endiselt suutnud minu makset üle vaadata ja kinnitada. Kummaline. Selle asemel, et oma makseid üle vaadata, kirjutavad nemad muudkui ähvardavaid kirju oma üliõpilastele, kes tegelikult on kõik maksed õigeaegselt ära tasunud. Igatahes järgisin ma Gali soovitust ja nõudsin endale ametlikku tõendit, pitsati ja allkirjaga, et ma olen kõik õigeaegselt ära maksnud ja et mul on õigus eksameid teha. Päris mugavalt on mul järgmisel nädalal kaks eksamit ja mul on absoluutselt plaanis need mõlemad ära teha. Igaks juhuks hoiatasin mõlemat oma professorit ette ka, et neile midagi üllatusena ei tuleks.
Siiski pean ma nüüd vist kogu sellel jamal tugevamalt silma peal hoidma ja kuna ma tänase päeva seisuga endiselt oma kursusele registreeritud pole, lähen ma homme infokeskusest oma tähtsa dokumendiga läbi ja tuletan end taaskord meelde. Nagu juba too šokolaadikarva preili ütles, on kogu see UvA asjaajamine üks suur nali (kõige kurvem selle juures on muidugi see, et mind ei aja see olukord hetkel üldse naerma!). Mind muidugi ärritab hetkel see, et saaksin ajaga, mis mul hetkel infokeskuses järjekorras istumisele kulub, midagi palju paremat ette võtta. Üks käik infokeskusesse teeb mu päeva tunnikese võrra lühemaks ja sessi ajal kasutaksin ma seda aega palju parema meelega õppimiseks. Aga mis teha, loodetavasti saan ma oma asjad jõuludeks korda.

Jooga / Yoga

Trenni suhtes olen ma viimasel ajal üsna laisk olnud. Või pigem olen ma end püüdnud välja vabandada sellega, et mul on koolis niiii palju teha, trenniminek on Amsterdamis kallis ja pealegi sõidan ma peaaegu iga päev rattaga.
Neljapäeval jõudis minuni lõpuks joogamatt, mille olin intenetist tellinud ja seega said ka mu vabandused teemal 'ma ei saa ilma matita joogasse minna' otsa. Joogastuudio, mille juba varem välja olin valinud, asub üsna Waterloopleini ligidal, ehk umbes 10 minuti rattasõidu kaugusel. Kuna Kundalini jooga pole mulle päris tundmatu maa, ei olnud tunnis minu jaoks suurt midagi uut. Kõik oli tuttav ja tore. Kusjuures, õpetaja osutus väga toredaks hollandlaseks, sest ma kahtlustan, et ta viis vaid minu tõttu tunni inglise keeles läbi. Keegi tunnisolijatest õnneks protesteerima ei hakanud ja seega võib ka nemad toredateks hollandlasteks lugeda. Igatahes, kolm päeva, üks massaaž ja hunnik spordikreemi hiljem tunnen ma end juba täiesti nagu inimene. Tundub, et ma pole siiski veel nii painduv, kui ma eeldasin.

I have been really lazy lately when working out is concerned. Or I have rather tried to find excuses like 'I am sooooo busy with the university', 'it is so expensive, I cannot afford it' or 'I am biking anyway almost every day'.
On Thursday I finally got my hands on the yoga mat I ordered from the Internet, so I couldn't even tell myself any more that I cannot possibly do yoga without a mat. The Yoga studio I had picked out previously is located very close to the Waterlooplein, so about 10 minutes from my place by bike. As I have done Kundalini yoga before, the class itself wasn't anything too crazy for me. Everything was usual and nice. The teacher turned out to be a lovely Dutch woman who decided to hold the class in English (all because of me, I suspect). None of the Dutch people who joined the class protested either, so I considered them lovely as well.
Anyway, three days, one massage and a lot of sports cream later I almost feel like a human again. I guess I am not as flexible as I suspected yet.

Ülikoolist ja kiipkaartidest / About the University and Chipcards

Kuigi ma enamuse aja veedan kirudes, kuidas mitte miski UvAs ei tööta, siis vahel ikka juhtub nii, et töötab ka. Kui päris aus olla, siis kogu registreerimisbürokraatiat kõrvale jättes toimib kõik ülejäänu täitsa hästi.
Nagu eelnevalt mainitud, on mul sellel poolaastal kaks ainet ning mõlemat igal nädalal kaks korda. Seega, minu jaoks on koolipäevad esmaspäev, teisipäev ja reede, kusjuures reedel on kaks loengut. Või tegelikult, loenguteks on neid muidugi raske pidada, sest Eesti koolikorraldusest erineb siinne ikka tohutult. Kui Eestis on loeng koht, kus õppejõud räägib ja õpilane on vait, siis siin on olukord pigem vastupidi. Tundi minnes pole siin küll mõtet loota, et saab oma lühikeseks jäänud ööunele pool tunnikest otsa näpistada. Ei, siin tuleb kaasa mõelda ja rääkida. Paljud õppejõud annavad tunnis kaasa tegemise eest ka eraldi hinde, seega eestlaslik tagasihoidlikkus tuleks küll klassiukse taha maha jätta. Siiski, 20 aastat Eesti koolikorda on minusse oma jälje jätta suutnud ning klassis rääkimine on minu jaoks esialgu siiski väga harjumatu. Lisaks antakse siin ka metsikutes kogustes koduseid töid, mille peamine eesmärk näib olevat iseseisva mõtlemise stimuleerimine. Just praegugi murran ma pead teemal, kas demokraatia on Euroopa Liidus defitsiit või mitte ja kuidas seda tõestada nii institutsionalismi kui konstruktivismi vaatenurgast. Võin öelda, et vähemalt hetkel pole mul halli aimugi, mida selle ülesandega peale hakata. Õnneks on mul reedeni aega midagi 500 sõna ulatuses kokku kirjutada. Palju koduseid ülesandeid antakse ka teises aines, minu paljumainitud orientalismis. Õnneks on seal vaja tavaliselt loetud artikli kohta oma arvamus kirjutada. Mida kriitilisem, seda parem. Ja kriitiline oskan ma olla küll – eriti, kui juttu tuleb Venemaast. Ma olen juba umbes kolmes raportis sujuvalt Venemaa teema sisse tuua suutnud ja ootan iga kord, et õppejõud ütleks mulle: „Tead, see sinu Venemaa vaimustus on muidugi tore, aga katsu vahepeal ka millestki muust kirjutada!“. Siiani pole ta seda teinud. Ilmselt meeldib talle ka Venemaad kritiseerida.
Tunnid on siin struktureeritud umbes nii, et kolmveerand tundi loengut, veerand tundi suitsupausi ja veel kolmveerand tundi loengut. Mõni õppejõud peab sellest reeglist minutilise täpsusega kinni ja võib kasvõi poolelt lauselt tunni lõpetada, kui ta kella vaadates näeb, et aeg on otsas. Mõni teine pigistab meile antud teoreerilisest kahest tunnist viimasegi välja ja laseb meid vahepeal suure kurvastusohkega viieminutilisele pausile. See sama õppejõud on ka see, kes küsimuste puhul tavatseb öelda: „Ma ei saa sellele vastata, sest minu päevakavas pole seda ette nähtud. Meil ei ole aega!“ Samas räägib ta sageli äärmiselt aeglaselt kõiki sõnu eraldi rõhutades ja tema lemmiklauseteks on: „Kuulake nüüd väga tähelepanelikult...“ (millele mina lisan tavaliselt mõttes Allo, Allo’st tuntud jätku:“ ...ma ütlen seda ainult ühe korra!“) ja „Kas see on nüüd kristallselge?“ Selle peale me tavaliselt noogutame ja pärast kirume, et selles tunnis suudame me end alles tõeliselt rumalalt tunda. Aga mida sa küsid, kui kõik on selgusetu? Minu üks kunagine õppejõud ütles sellise olukorra peale, et kõik on kas nii selge, et küsimusi pole või on kõik nii segane, et ei oskagi midagi küsida. Kristalsest selgusest on seal asi tavaliselt suhteliselt kaugel.
Kuna me peame pidevalt igasuguseid pabereid kirjutama (ja need siis välja printima), läheb mul igal kuul päris hea summa printimisele. Õnneks on UvAl suur arvutiklass ja printimiseks on Hollandis üks põnev süsteem nimega chipknip välja mõeldud. Nimelt kasutatakse siin pangakaardil asuvat kiipi hoopis sellisel otstarbel ja poes maksmisel läheb üldjuhul käiku kaardi magnetriba. Chipknipi kasutamiseks tuleb esiteks sinna raha peale laadida ning selleks on Amsterdamis spetsiaalsed laadimismasinad. Topid sinna oma pangakaardi sisse ja ütled, palju raha sa oma chipknipile kanda tahad. Printides tuleb seesama pangakaart vajalikku „auku“ sisestada ning raha läheb chipknipi pealt maha, kusjuures kaardi PIN koodi selleks vaja ei lähe. Esialgu tundus kogu see süsteem mulle nagu kõrgem matemaatika ja ma ei saanud aru, miks see kõik nii mõttetult keeruliseks aetud on. Nüüd tuleb muidugi tunnistada, et süsteem on päris tore ja mugav. Veel üks koht, kus sularaha vaja ei lähe.
Hollandlased on üldse väga armunud sellesse kiipkaardiloogikasse, sest ka trammiga sõitmiseks on siin sellised, seekord on süsteemi nimeks ov-chipkaart. Loogika on umbes sama, ent kaart tuleb eraldi osta. Seejärel tuleb kaardile raha laadida ning iga kord ühistransporti sisenedes sellega mingi masina ees vehkida. Masin broneerib kaardil umbes 4€ ja kui maha minnes unustad kaarti uuesti masina ees vehkida, oled kogu sellest rahast ilma. Kui ei unusta, arvutab masin kokku, mitu kilomeetrit sa ühistranspordis läbisid ja võtab kaardilt ainult vastava summa maha. Süsteem missugune.

Even though I spend most of the time whining about how nothing works in UvA, then sometimes something actually also works. To be honest, if I could forget all the crap I had to go through with the registration and paperwork, everything else works pretty well.
As I have mentioned previously, I’m taking two courses this semester. This means that I only have to go to the university 3 times per week: on Mondays, Tuesdays and Fridays. I have one lecture on Mondays and Tuesdays and 2 lectures on Fridays. Still, comparing to the system in Estonia, everything here concerning the lectures is so different. In Estonia a lecture means that the professor is speaking and the student is quiet, here it’s rather the opposite. When going to a class here, you cannot really expect to be able to extend your oh-so-short night sleep by half an hour like in Estonia. No, here you actually have to think and speak along. Most of the professors give a separate grade for the work at the class, so it means I should leave my Estonian modesty behind the class door when going to a lecture. Still, 20 years of studying ’the Estonian way’ has managed to leave its mark on me and until now talking in class has been really strange for me. Besides that, they also give a lot of homework here with the aim of stimulating students’ independent thinking. Even now I should actually occupy myself with solving the question, if democracy is a deficit in the European Union and how to prove my point according to institutionalism and constructivism (but I’m writing a blog instead). I can say that at least I have absolutely no idea, what to do with this assignment. Luckily I still have a bit of time to bullshit my way out of it using about 500 words.
We also get many assignments in the other class called Orientalism. Fortunately we usually have to write a report about the article that was assigned for the class. The more critical, the better. And I can do critical – especially when I can write about Russia. I have managed to ’smoothly’ bring in Russia already in three reports and every time I’m almost expecting the teacher to tell me something like ’You know, it’s great that you’re so fond of Russia, but please try to write about something else as well... just for a change!’ Until now I haven’t gotten such a comment. Maybe he also likes to criticize Russia?
Every lecture is divided in two 45 minute classes with a break of 15 minutes in between. Some of the professors follow this rule with great accuracy and can end the class without even finishing the sentence when they notice that the time is up. Some others squeeze the last out of the theoretical two hours that was given to them and allow us (with a great gasp of sorrow) have a 5 minute break in between. We have one professor of that kind and her classes are usually so packed with information, that she sometimes answers the questions by saying ’I can’t answer this as I don’t have time for this in my schedule now!’ Then again, she talks really slowly stressing all the words and her favourite sentences seem to be: ’Listen very carefully...’ (to what I always add in my mind ’...I will say it only once.’ as known in Allo Allo) and ’Is this crystal clear?’. We usually nod and complain afterwards how we really manage to feel ourselves stupid in this class. But what can you ask if everything is unclear? One of my professors once said about this situation that either everything is so clear that there are no questions or everything is so messed up, that you have no idea where to start. Usually everything is pretty far from being crystal clear.
As we need to submit lots of papers (and this includes printing them out), it takes quite a nice amount of money every month. Luckily UvA has a big computer class and for printing the Dutch have figured out a system called Chipknip. Namely, the chip on the bank card is used for this purpose while for paying in the shop the magnetic strip is usually being used. To be able to use the Chipknip, you first have to put some money on it by using special uploading machines. You put your bankcard in that machine and say how much money you want to put on the Chipknip. For printing you have to insert the card to a special ’hole’ and the money is taken from the Chipknip. And you don’t need to type in your PIN code for that. At first the whole system seemed to me like higher mathematics and I didn’t understand why they had to make it so unnecessarily complicated. Right now I have to admit that the system is actually quite nice and convenient. And you don’t need cash.
The Dutch seem to be completely in love with this chipcard logic. They also use this for the public transport, but with a different name: OV-chipkaart. The logic is basically the same, but here you need to buy a special transport card. Then you have to put some money on the card and every time when you step into a tram, you need to wave this card in front of a special machine. The machine books 4€ on the card and when you forget to wave the card in front of the machine again while going off, you’ll lose all those 4€. If you don’t forget the waving part, the machine calculates how many kilometres you spent in the public transport and takes only the appropriate amount off the card. What a system!

Üllatunud, kuid seekord positiivselt / Surprised, Positively This Time

Niisiis, vahel tunduvad asjad isegi Hollandis toimivat nii nagu nad peaksid. Nimelt läksin ma täna linnavalitsusse tagasi, et oma BSN number lõpuks kätte saada. Varustasin end nii üürilepingu kui ID-kaardiga ja lootsin, et pääsen kergelt.

Pääsesingi! Oma järjekorda pidin ma ootama vaid viis minutit ja umbes 10 minutiga oli mul vajalik number käes. Ja ma siiani ei mõista, kuidas nad ei suutnud sellega esimesel korral hakkama saada. See ei tundu just eriline tuumafüüsika olevat. Igatahes, nüüd olen ma ametlikult olemas, ametlikult Amsterdammer ja mulle võib ametlikult igasuguste kahtlaste maksude kviitungeid saata. Näiteks automaks ja keskkonnamaks. Seda ma veel ei tea, kuidas ma neile siin tõestama hakkan, et mul autot ei ole.

Sometimes it seems that even in the Netherlands things can actually function as they should. This morning I went back to the city hall to get my BSN number. I took my lease agreement and my ID card and hoped that it will be a piece of cake.

And it was! I had to wait in the queue about 5 minutes and then after 10 more minutes I had my BSN number. And I still don't get it, how it could have been so difficult for them the first time. After all, it doesn't seem anything like nuclearphysics. So, now I exist for the city, I am officially an Amsterdammer and they can start sending me receipts about all kinds of weird taxes. Like car tax and environment tax. I still have no idea, how I will prove to them that I do not own a car.

Uus päev, uued üllatused / New Day Brings New Surprises

Nagu ma olen ilmselt eelnevalt juba maininud, suudavad hollandlased mind ikka ja jälle üllatada. Ja kuigi ma võiks sellega juba harjunud olla, ootan ma siiski vahel naiivselt, et asjad käivad nii nagu nad käima peaksid. Läksime täna Galiga kontrollima, mis on saanud meie BSN (Burgerservicenummer, sotsiaalkindlustuse ja maksude jaoks vajalik number) numbrist. Nimelt peaks iga Amsterdammer end linna sissekirjutamisel umbes nädala jooksul sellise numbri saama. Meie puhul oli möödas juba rohkem kui kuu, kuid numbrist polnud endiselt ei kippu ega kõppu. Suutsin tee peal olles juba paar stsenaariumit ka välja mõelda, et ilmselt on meid ära unustatud ja kindlasti on neil vaja näiteks rendilepingut, et oma olemasolu Amsterdamis tõestada. Tundub, et ma olen selle kuu ajaga suhteliselt ettenägelikuks muutunud, sest linnavalitsusse jõudes tuli välja, et minunimelist isikut Amsterdamis registreeritud pole ja üleüldse pole neil mitte ühtegi dokumenti, mis minu olemasolu tõestaks. Kuna mul ka üürilepingut kaasas polnud (pole siiani suutnud endale selgeks teha, et peaksin seda igaks juhuks kaasas tassima), ei jäänud mul muud üle, kui homseks minuga tegelenud tüübiga aeg kokku leppida. Kõige põnevam kogu asja juures oli muidugi see, et see tüüp, kellega ma rääkisin, oli see sama, kes mind eelmine kord Amsterdammeriks registreeris. Küll mitte linnavalitsuses, vaid hoopis majutusfirmas, mille kaudu ma endale Amsterdami elamise sain. Igatahes loodan ma, et mitte kolm ei ole hetkel kohtu seadus, vaid et ma saan ametlikult Amsterdami sisse registreeritud vaid kahe katsega.
Lisatud pilt on inspireeritud minu viimase aja ülimast Talibanihuvist (küll tänu Orientalismi nimelisele ainele).

As I have previously mentioned already, the Dutch don't seize to surprise me. And even though I should already be used to it, I still seem to think naively, that things will work as they should.

Today me and Gali went to see what's going on with our BSN numbers (Burgerservicenummer, social insurance and tax number). Namely every Amsterdammer should get such a number within a week after registrating himself as a citizen. In our case, it's already more than a month, but we haven't received anything yet. I managed to invent a couple of scenarios while on the way that they have probably forgotten about us and that we probably need our lease agreement to prove that we indeed live in Amsterdam (but we were told before that we only need our ID's).

I guess I've gotten quite farsighted during this month, because as we got to the city council it appeared that noone with my name has been registered in Amsterdam and that actually they don't have a single document that would prove my existance. As I didn't have my lease agreement with me, I had to agree for meeting the guy again the next day. Most curious about the whole story is that the guy who I was talking to today is the same guy who registered me as an Amsterdammer a month ago. Not in the city council though, but at the accommodation company which leases my room to me.

The added picture is inspired by my recent great interest in Taliban (thanks to a class called Orientalism where I need to present the topic).

Saaga läheb edasi / And the Saga Continues

Viimasel ajal olen ma juba enam-vähem kohaliku elukorraldusega harjuda suutnud, ent kui hollandlased mulle pidevalt kaikaid kodaratesse loobivad, läheb neil vahel ikka korda mind rööpast välja viia. Neljapäev tõi endaga kaasa paar head näidet.
Päev algas sellega, et istusin kell 9 arvuti ees valmis sooritama eksamit Euroopa integratsiooni erinevatel teemadel. Pool tundi peale üheksat ei olnud eksam veel nähtavale ilmunud. Kui eksam polnud ka kaks tundi hiljem netis avalikustatud, mõtlesin ma, et ohhoo, vaba päev. Päris oli. Umbes sellel hetkel teatas Margus mulle, et Uva oli mulle järjekordse kirja saatnud. Hoiatusega, et kui ma neile panga väljavõtet hiljemalt 30. septembril ei saada, siis head aega ülikool. Kiire pilk kalendrisse näitas, et parajasti oli käes 30. september. Esialgu lootsin ma asja telefoni teel korda ajada, kuid kõik telefoninumbrid, mis kirjas mainitud, olid parasjagu automaatvastaja peal.
Kogemus ütles mulle, et e-maili saatmine pole ka eriti mõttekas, sest eelmised e-mailid said vastuse a la “Ära muretse, oota järgmist kirja.” seega ei jäänud mul muud üle kui UvA infopunkti kimada. Seal oli muidugi metsik järjekord, aga nähes kuidas mu ülikool oma asju ajab, ei üllatanud see mind karvavõrdki. Kui ma lõpuks leti äärde jõudsin, võttis mu probleemi lahendamine ühel šokolaadivärvi preilil umbes 10 minutit ja enamuse sellest ajast rippus ta telefoni otsas. Selgeks sai muidugi ka probleem, miks UvA mu peale vimma kannab. Õppemaksu üle kandes olin ma mingil kummalisel kombel suutnud umbes 50€ vähem maksta. (Tegelikult, ei ole siin midagi kummalist, kui UvA oma kodulehel ütleb, et Euroopa tudengid maksavad sellise summa, siis ma ka kannan üle sellise summa, mitte “igaks juhuks veel 50€”.) Maksin siis oma raha ära ja küsisin umbes kümme korda üle, et kas nüüd on kõik korras. Tundub et on, sest siiani mind veel välja visatud ei ole.
Siiski ei saa ma kogu selle korralageduse mõttekusest aru ja tuleb tunnistada, et need hollandlased ikka teavad, kuidas mind närvi ajada. Selle asemel, et mulle öelda: “Halloo, tule maksa oma 50€ ära”, saadavad nad mulle Eestisse ähvardavaid kirju ja igaks juhuks ei maini ka, milles probleem on.
Eksamist rääkides veel nii palju, et netti pandi see üles alles kell 16 ning tänu sellele anti meile terve nädalavahetus aega selle kallal päid murda.
Enne siia kolimist olin ma muidugi kursis kõikide uue kultuuriga kohanemise staadiumitega. Et kõigepealt on mesinädalad, kus ma armastan kõike hollandipärast ja seejärel tuleb kultuurišokk, kus ma hakkan kõike hollandipärast vihkama. Mulle tundub, et selleks, et kukkumine liiga karm ei oleks, eelistavad hollandlased mesinädalad ära jätta ja sind kohe šokeerida. Kolmas staadium on kohanemine, kus hollandlaste imelik käitumine mind teooria järgi enam ei üllata. Mõistma ma neid ilmselt ei hakka, aga ma loodan, et mingil hetkel olen ma nii treenitud, et ei kergita enam kulmugi, kui nad mind näiteks maalt lahkuma sunnivad. Olemas on ka neljas ja viies staadium, ent mind ei üllataks, kui hollandlased otsustaks need vahele jätta.

I would say that I have almost adjusted to the Dutch way of living, but as the locals are continuously trying to sidetrack me, they must succeed at some point. And they were extremely successful this Thursday.
The day started with me sitting in front of my laptop at 9 am ready to write my exam about the theories of European integration. If the exam hadn't been published in the Internet 2 hours later, I thought: wohoo, someone's having a free day. Boy I was wrong.
Around that time my brother told me that UvA had sent me another letter with a warning that if I don't send them the proof of bank transfer on the 30th September the latest, I will be expelled. A quick look at the calendar confirmed my suspicions: it was indeed the 30th of September. At first I hoped that a couple of phone calls would fix the problem, but quite conveniently the numbers marked in the letter weren't working.
As I am already quite experienced in dealing with UvA, I knew that sending an e-mail wouldn't do much good either as in the best case I would just get a reply saying “Don't worry, let us know when you get another letter!” So I jumped on my bike to go to the UvA information centre. The queue there was quite impressive, but seeing how the university manages it's documents, I wasn't surprised at all. When it was finally my turn to complain, it took the girl about 10 minutes to fix my problem. So finally after all the suffering I fould out, why UvA didn't like me. Namely, I managed to pay 50€ less while transferring my tuition fee. (Actually, I would still blame UvA in this as if they state in their webpage, that European students pay this amount, then I will pay this amount, not “50€ more to be sure”.) So I paid and asked the girl about 10 times if everything's alright now. I guess it is, as they haven't expelled me yet.
Nevertheless, I really have to admit that the Dutch know how to push my buttons. Instead of telling me “Come on, pay your 50€”, they keep sending some threatening letters to Estonia and to be totally sure, never really say what is the problem.
About the exam – it was uploaded in the Internet only at 4 pm and therefore we got some extra time to work on it.
Before moving here I knew about the different stages of getting acquainted with the new culture. That first I will be in the honeymoon phase, where I love everything Dutch and then the culture shock arrives where I'll start hating everything Dutch. I guess the Dutch are really worried that the shock might be too big after the initial 'perfectness', so they prefer to skip the honeymoon and start with shocking straight away. The third phase should be getting used to the culture and their weird behaviour shouldn't surprise me much any more. I don't think I will ever get them, but I hope that at some point I am so trained that I won't even raise an eyebrow when they're trying to make me leave the country. Surely there are also the 4th and the 5th stages, but I wouldn't be surprised if the Dutch would just decide to skip them.

Nähtamatud jalgrattad / Invisible Bikes

Nagu ma varem juba maininud olen, on jalgratas Amsterdamis asendamatu. See väide ei tähenda muidugi seda, et ma endiselt nõustuks vihmase ilmaga ratta selga istuma. Seega, sõnastame ümber: minu jaoks on jalgratas Amsterdamis asendamatu, kui vihma parasjagu ei saja. Ja hoolimata minu (ja ka kõigi teiste rahvusvaheliste tudengite) pidevast vingumisest kehva ilma teemadel, tuleb ette ka päevi, kus vihma ei saja. Sealjuures on päris heaks abiks Hollandi pilveradar, mis näitab vihma võimalust umbes kaks tundi ette ja on seega küllaltki täpne. Seega, kui pilveradar väidab, et järgmise kahe tunni jooksul vihma ei saja, võib päris julgelt ratta välja veeretada.
Sellest, et jalgratas on Amsterdamis asendamatu, on peale rahvusvaheliste üliõpilaste ja muude tegelaste, aru saanud ka kohalikud varganäod. Seega kuulen pea iga nädal, kuidas mõne mu klassikaaslase jalgratas on pihta pandud. Kuu aja jooksul on ära varastatud juba kolm ratast ja see teeb mu tohutult ettevaatlikuks. Jah, mu ratas on igavene vana roostetanud plekihunnik, ei ole tal käike, ega midagi. Kuid ta sõidab ja see on siin kõikide varastatud rataste ühine tundemärk. Vahet pole, kui inetu on su ratas või kui roostetanud. Isegi porilaud võib täiesti viltu olla, kuid kaubaks läheb ta ikka.
Seega peab igal rattal olema siin peal vähemalt kaks lukku. Üks neist on hobuseraua kujuline ja kinnitatakse tagumise ratta külge; teine meenutab lehmaketti ja selle abil tuleb ratas mõne posti külge siduda. Kui posti parasjagu ei ole ja ei ole ka mõne sõbra ratast, mille külge oma ratas kinnitada, tuleb lihtsalt loota heale õnnele, et kellelgi ei tule pähe su ratas lihtsalt kaenlasse võtta ja minema jalutada.
Nagu ma kuulnud olen, on lukkude eemaldamine tegelikult väga lihtne. Nimelt müüakse rattalukkudega samas poes ka tange, mille abil lukke eemaldada. Kõik on ringluses ja äri õitseb, poeomaniku jaoks on see muidugi hea uudis. Tegelikult oleks minulgi mõned päevad tagasi tange peaaegu vaja läinud. Nimelt parkisin ma oma ratta kanali äärde ja hiljem lukke lahti tehes oleksin ma peaaegu ühe luku võtmed kanalisse visanud. Sellisel juhul on muidugi hea teada, et tangid töötavad. Samas ei kujuta ma ette, kuidas ma näiteks lukkude saagimise ajal mööda jalutavale politseile oma tegevust selgitanud oleksin.
Luku saagimist olen ma tegelikult ise ühel õhtul baaris istudes ka jälginud. Ratas ise oli ilus ja valge ning jäi kohe hästi silma. Korraga ilmus ei tea kust kaks seljakottidega tüüpi, kellel oli juhtumisi kaasas rauasaag. Nad pusisid lukkude kallal oma viis minutit, kuid ma ei näinud, et keegi oleks nende käest küsima läinud, mida nad teevad. Ja mina lootsin, et tegemist on lihtsalt hajameelsete tüüpidega, kes võtme koju unustasid. Mine sa tea. Igatahes on rattad Amsterdamis kõva äri (ma isegi maksin oma ratta eest 85€) ja ma ei tea, kas ma edaspidi üldse tahan oma ratast majast välja viia. Tea, mis sellega veel tehakse.

As I have already mentioned before, having a bike is a must in Amsterdam. This surely doesn’t still mean that I am willing to cycle when it rains. Therefore I should rephrase it: for me having a bike in Amsterdam is a must when it’s not raining. And despite of my (and all the international students) constant whining about the weather we do have days where it doesn’t rain. There is a website in the Netherlands that shows the possibility of rain for the next two hours and is therefore quite accurate. So if the cloud radar says that it won’t rain for the next two hours, you can take out the bike and not worry much if it’ll start raining after the next 10 meters.
The fact that a bike is a must in Amsterdam is also clear to the local thieves. Therefore I hear almost every week, that the bike of another classmate of mine got stolen. Already three bikes have been stolen during one month and this makes me very careful. Yes, my bike is old, rusty and a pile of crap; it doesn’t have gears or anything, but you can bike with it and that’s what counts here. It doesn’t mean if your bike is ugly or rusty or if it’s mudguard is crooked; until it moves, it is a potential catch for the thieves.
So, your bike must have at least two locks. One of them looks like a horseshoe and is attached to the back wheel; the other one looks like a chain for the cows and you should tie your bike to a post with it. If there aren’t any free posts available nor a bike of a friend, you just need to hope it’s your lucky day and noone tries to pick up your bike and walk away with it.
As I’ve heard, removing a lock is actually really easy. From the shops where you can buy the locks, you can also buy forceps for removing the locks. This is how the circulation works and the business is blooming. Actually, I almost would have needed those forceps myself a couple of days ago. I parked my bike next to a canal and afterwards while trying to unlock the bike, I almost threw the keys to the canal. In such a case it’s good to know that those forceps work. Then again, I have no idea how I would have explained my action to a police patrol if they would have happened to pass by at the same time when I was trying to saw the locks.
I have actually seen the sawing of a lock while having a beer at a bar. The bike itself was white and nice, a real eyecatcher. Suddenly two guys with a hacksaw showed up. It took them about 5 minutes to saw the locks but I didn’t see that someone would have gone to them to ask what they were doing. And I was hoping that they had just been absent-minded and had left their keys at home (but somehow remembered to take the saw?).
So, bikes are a big business in Amsterdam and I am not sure I really want to take my bike out from now on. Who knows what those people might try to do.

Parim riisikeetja / Best Rice Cooker

Eile otsustas Jamie, et kuna me oleme Prantsuse köögiga juba tuttavad (soolased koogid!), oleks aeg pakkuda meile midagi head ja hiinapärast. Meie olime kõik sellega muidugi väga nõus - millal tudeng enne tasuta toidust ära oleks öelnud? Igatahes jõudis Jamie oma kompsudega kohalikust Hiina linnast (või siin on see pigem Hiina tänav) koju ja asus köögis toimetama. Mõne aja pärast koputas ta mu uksele ja küsis, et kuna mina olen meie maja parim riisivalmistaja, siis kas ma võiks tal aidata riisi keeta. Kööki jõudes tuli välja, et teised olid talle juba oma abi pakkunud, kuid tema soovis resoluutselt, et mina riisi keedaks. Kompliment missugune, ja veel Singapuri hiinlaselt! Kohe alguses, kui tuli välja, et Jamie riisi keeta ei oska, olime me kõik üllatunud. Väga üllatunud. Kuni Justin tegi ettepaneku, et me peaksime oma majutusfirmale teada andma, et meile saadetud hiinlane on defektiga, tahame uut, kes riisi ka keedab. Seepeale Jamie teatas, et ta oskab riisi keeta küll, aga tal on selleks riisikeedumasinat vaja. Tundub, et eile oli Jamiel üldse üks tee-Kadrile-komplimente-päev, sest kuuldes, kui vana ma olen, ei uskunud ta mind esialgu. Tema arvas, et ma olen nii 3-4 aastat noorem. Juhhei! Tähendab, hästi säilinud!

Yesterday Jamie decided that as we have already been introduced to the French cuisine (salty cakes!), it would be nice to offer us something chinese. We of course happily agreed with the plan as a student never says no to free food. Anyway, Jamie got back with some cans and tins from the local Chinatown (or rather a Chinastreet) and started cooking in the kitchen. After a while he knocked on my door asking that as I was the best in cooking rice in our flat, could I help him with that. As I got to the kitchen, it appeared that others had already offered him their help, but he requested me to do it. What a compliment coming from a Singaporean Chinese! Quite in the beginning, when we found out that Jamie can't make rice, we were really surprised. Until Justin suggested that we should let our housing company know that the Chinese guy they sent us is defected and that we would like to get a new one who can make rice. Thereupon Jamie said that he can cook rice, but he needs a ricecooker for that. It seems that yesterday was a compliment-Kadri-day for Jamie, as when he heard how old I am, he didn't believe me at first. He thought I'm 3-4 years younger! Awesome! Apparently I'm well preserved!

Kiired ajad / Busy times

Kui mul blogimises tuleb sisse suurem paus (nagu praegu), siis ei ole see suure tõenäosusega tingitud sellest, et ma oleks mõne jalgratta alla jäänud, vaid ikka pigem sellest, et ma tegelen põhiliselt õppimisega. Ja kes sellest ikka lugeda tahab, et ma tegelen Euroopa integratsiooni uurimisega, või loen järjekordselt Edward Said'i "Orientalismi" ja üritan mitte närvi minna selle peale, et tüüp endise järjekindlusega ironiseerib selle üle, kuidas orientalistid (ehk siis üldiselt Lääne-Euroopa inimesed) on Hommikumaades elavaid inimesi oma 'teaduslikes uuringutes' näidanud. Ausalt ka, alguses võib ju olla põnev lugeda, kuidas araablased on laisad ja lapsikud ning et nende lemmiktegevus on kaamliga ringi sõitmine ja maha sülitamine, kuid lugeda sellest nii 300+ lehekülge järjest on ülimalt tüütu. Praeguseks olen ma juba peaaegu et ära harjunud sellega, et magister UvA's tähendabki hullu tööd ja seda vaid kahe aine korral. Vahel mõtlen ma heldimusega tagasi TTÜ aegadele, kus ka kolm korda rohkem aineid võttes oli ikka kolm korda rohkem aega. Nojah, see seal oli bakalaureus, aga siiski. Ja et mul kohe üldse igavaks ei läheks, tõin ma endale raamatukogust (Ja milline raamatukogu see veel oli! Marmorist sammastega, nagu loss!) veel 6 raamatut Talibani kohta, et alustada Orientalismi kursusel nõutud lõputööd. Justin hiljem küsis minult, et kas ma igaks juhuks mõne raamatu pommi valmistamise kohta ka võtsin. Nimelt oleks mind näiteks USAs vaadeldud kui võimalikku terroristi sellise suure Talibani-huvi peale. Nojah, pommiraamat oleks mind siis ilmselt juba mõneks ajaks trellide taha saatnud.

If I stop blogging for a while (like now) then it usually doesn't mean that I've been run over by a bike, but rather that I'm busy with studying. And who would really be interested in reading how I research the European integration or how I'm continuously reading Edward Said's "Orientalism" and trying not to be annoyed by the fact that the guy is STILL trying to be ironic about the ways how the Orientalists (the Westeners) have shown the people in the Orient in their 'scientific resarches'. Honestly, maybe it was a bit interesting to read at first how the Arabs are lazy and childlike and their hobbies are riding around with a camel and spitting on the ground, but reading about it for 300+ pages gets annoying. I am already almost used to the idea that a masters at UvA means a lot of work and this with only two courses. Sometimes I think back at the Tallinn Technical University times, where I took three times more classes and still had a lot more free time. Sure, it was only a bachelour, but still. And to make sure I won't get bored at all, I got myself from the library (And what a library it was!! It had marble pillars, like a castle!) 6 books about the Taliban to start with my paper for the Orientalism class. Justin asked me later if I also took some books about how to make a bomb. Apparently I would have been a suspect for the terroristhunters in USA for my weird interest in Taliban. And a book about bombmaking would have surely sent me behind the bars for some time.

Hollandi keelest / About the Dutch Language

Mulle meeldib keeli õppida, ent kui ma teada sain, et ma Amsterdami elama asun, ei olnud ma esialgu üldse kindel, kas hollandi keel ikka tasub õppimist. Muidugi ei teadnud ma sel hetkel keelest suurt midagi, kuid nii palju, kui ma seda kuulnud olin, tundus ta kole. Kõik need kurguhäälikud ja kuristamised, jube! Mingil hetkel mõtlesin ma siiski, et prooviks. Suureks toetavaks faktoriks oli muidugi ka see, et saksa keelt ma juba oskan ning hollandi keel on sellele äärmiselt sarnane. Lausa nii sarnane, et hollandikeelseid tekste nähes saan ma põhimõtteliselt aru, millest seal räägitakse. Lisaks olen ma ennegi aastaga uue keele selgeks saanud, miks mitte siis nüüd. Ehk on tulevikus vaja?
Lootsin, et saan keeletundidega alustada kohe, kui Amsterdami jõuan, ent siia jõudes pidin tunnistama, et UvA keelekursused on kõik täis ja alustada saaks alles novembris.
Sattusin sellel teemal rääkima ühe Saksa tüdrukuga ning ta soovitas mulle ühte keeltekooli, kus ta ise hollandi keelt õppima pidi hakkama. Kirjutasin siis eelmise nädala lõpus neile kirja ning nad vastasid mulle kohe: jah, meil on sulle koht olemas, saad kohe alustada. Suurepärane.
Seega jalutasin teisipäeva õhtul oma esimesse keeletundi. Leidsin õige nimega tänava ning õige numbriga maja üles ning helistasin kella. Midagi. Sel hetkel hakkas mul veidi kõhe, sest maja tundus kõige tavalisem kortermaja, mitte keeltekool. “Kurat”, mõtlesin ma omaette, “kas mulle on tünga tehtud või mis?” Helistasin keeltekooli numbril ja sattusin kõneposti. No tore, sedasi see Amsterdam mind tervitabki? Kõigepealt saan tünga arvutimehelt ja nüüd keeltekoolilt ka? Õnneks hakkas mu telefon kohe helisema ja teisel pool oli tüüp, kellega ma olin hollandi keele teemalisi e-maile vahetanud. Tuli välja, et ta oli mu telefoni jätta hunniku voicemail'e teatamaks esimese tunni ärajäämisest, kuid kuna ma neile kuidagi ei reageerinud, siis otsustas ta, et ma pole enam huvitatud ning võttis mu kursuste nimekirjast üldse maha. Tõesti, mu telefon oli üritanud mulle muudkui mingeid voicemail'e meelde tuletada, kuid ka peale suurt pusimist ei suutnud ma aru saada, kuidas neid kuulata saab. Igatahes jäi mulle natuke selgusetuks fakt, et kui ma olen mitu korda oma registreerumist e-mailiga kinnitanud ja isegi raha on üle kantud, siis kuidas saab ta mind kursuste nimekirjast maha võtta ainult sel põhjusel, et ma ei reageeri oma voicemail'ile. Peale väikest vaidlust saime kokkuleppele, et ta tõstab mu ühte teise gruppi ning asi oli lahendatud. Hollandlastele omase väikese kaose saatel nagu tavaks.
Järgmisel päeval üritasin ma taas oma esimesse hollandi keele tundi minna ja seekord kroonis mind edu. Uks oli lahti ja tund tõepoolest toimus. Kokku on meid grupis kaheksa: peale minu veel see sama Saksa tüdruk Carola, tüdrukud Ukrainast, Türgist, Iisraelist ja Indiast, poiss Inglismaalt ning keegi Itaaliast, kes ei suvatsenud esimesse tundi tulla. Loomulikult ei ole hollandi keele õppimine kokkuvõttes nii kerge, kui ma lootsin. Ei ole nii, et võtad saksakeelse sõna, hääldad seda hollani keele hääldusreeglite kohaselt ja ongi valmis. Grammatika ning lausete ülesehitus on see-eest peaaegu üks-ühele sama ning peale kogu seda vett ja vilet, mida ma saksa keelega näinud olen, saan ma nüüd ilmselt veidi kergemalt läbi. Lisaks muidugi fakt, et enamus häälikuid on mulle tuttavad, ainsaks erandiks see sama kurguhäälik. Hääldusreeglid kusjuures on naljakad, kohati lausa äärmiselt kummalised. Näiteks on sõna rustig (vaikne) häädusvorm umbes selline: rüstüh ning goedkoop (odav) hääldub kuidagi nii nagu huutkoup (ei tohi unustada kurguhäält h kohal!). Pusimist kui palju ning esialgu olen ma sunnitud kõikide sõnade ligikaudse häälduse üles kirjutama. Lisaks on mina-sina-tema absoluutselt mitte saksapärane. Ik kõlab natuke nagu ich, ent edasi tulevad jij (~jäi, sina mitteformaalne), u (~ü, sina formaalne), hij (~häi, meessoost tema) ning zij (~äi, naissoost tema).
Aga ma endiselt arvan, et hollandi keele õppimine on mu ülikooli kursuste kõrval tühiasi. Mul peab ju siin ka midagi olema, kus ma end targalt tunda saan!

I like learning languages, but when I found out that I'll be moving to Amsterdam, I wasn't sure about learning Dutch at first. Surely, I knew nothing about Dutch (and I still haven't got a clue!), but as much as I had heard it, it seemed ugly. All those throatsounds, uhh! At some point I decided to give it a try. A big supporting factor for this decision was that I already speak German and Dutch is very similar to it. So similar, that I usually get the main idea when I see texts in Dutch. Plus, I have managed to learn a language (more or less) in a year before, so why wouldn't I be able to do it now? Maybe it'll be handy in the future.
I hoped to get started with it straight away after arriving to Amsterdam, but as I got here, I found out that all the courses at UvA were full and I could only start in November. I happened to talk about it with a German girl and she suggested to check out a language school where she'll have her Dutch classes. I e-mailed the school in the end of the last week and they answered me: sure, we have space for you, you can start immediately. Perfect.
So, on Tuesday I walked to my first language class. I found the street with the right name and the building with the right number and rang the doorbell. Nothing. At this point it got a bit spooky as the building seemed like a typical apartment house, not a language school. “Damn,” I said to myself “I have been fooled or what?”. I called the number of the language school and ended up at the voicemail. Great, this is how Amsterdam greets me? First the computerguy and now this? Luckily my phone started to ring at that point and it turned out to be the guy I had exchanged e-mails with. Apparently, he had left some voicemails to my phone to let me know that the first class was cancelled, but as I didn't react, he decided that I wasn't coming and deleted me from the list. Yes, my phone had tried to tell me that I have some voicemails, but even after a lot of hassle I couldn't find out how to listen to them. Nevertheless, it was a bit hard for me to understand that after I had sent a couple of e-mails saying in each of them that I will be coming and even paid the money, he just deletes me from the course list because I don't respond to the voicemails. How about sending an e-mail? After some arguing we agreed that he'll put me to another group and all was settled. With a little chaos, as usual for the Dutch.
The next day I tried to go to my first Dutch lesson again and this time I was successful. The door was open and the class took place. Surely, learning Dutch won't be as easy as I had hoped. It doesn't really work in a way that you'll take a word in German, pronounce it following the rules of Dutch and yay, you're speaking Dutch! But the grammatics and the way the sentences are constructed are basically the same and after all that suffering with German it will be easier for me this time. It's also easier because besides that throatsound, all the other sounds are already familiar to me. The rules for pronounciation are funny and partly quite ridiculous. So, you'll have a word like 'rustig' (quiet) that should be pronounced like this [rüstüh] and 'goedkoop' (cheap) sounds something like [huutkoup] (don't forget the throatsound at h!). So at this point I am forced to mark down the approximate pronounciation for all the words. And this I-you-he-she is nothing like in German! Ik (I) sounds a bit like ich, but after that follow jij (sounds like [jäi], you informal), u ([ü], you formal), hij ([häi], he) and zij [zäi], she).
Nevertheless, I still think that it will be a piece of cake compared to the classes at UvA. I have to have something here where I can feel myself smart as well!

Jamad arvutiga / Problems with my Laptop

Selle nädala pidin ma veetma arvutita, sekeldustest kahjuks ei pääsenud. Loomulikult osutus arvuti ülesütlemine sekeldustest suurimaks, sest ilma selleta on hetkel elu mu jaoks peaaegu võimatu.
Igatahes avastasin ma eelmisel pühapäeval, et minu väike valge nunnu on otsustanud hulluks minna. Kuna pühapäeval Hollandis elu seisab, ei saanud ma kohe samal päeval midagi teha. Mõtlesin, et äkki otsustas arvuti lihtsalt vaba päeva võtta ja ehk alustab esmaspäeval jälle vana hooga tööd. Esmaspäeval üles ärgates kustus see lootus üsna kiirelt ja ma sain aru, et ilmselt tuleb arvuti ikkagi parandusse viia. Üks mu kursaõde aitas mul netist arvutiparandusi otsida ning valisime välja ühe tüübi, kes väitis, et töö kiire, korralik ja odav ning kui temalt abi ei saa, siis raha maksma ei pea.
Suurepärane. Hüppasin ratta selga ja olin poole tunni pärast kohal. Tüüp osutus kurja näoga vanameheks, kes elas suitsust kollaseks imbunud seintega koopas. Tema elutuba täitsid suur hunnik juppideks võetud arvuteid ja üks nuustikusarnane koer, kes kohe pai nuruma hakkas. Istusin siis diivanile lootes end mitte ära määrida ning ootasin. Veerand tunni pärast väitis vanamees, et kõik on korras. Suurepärane! Maksin 30€ ja mõtlesin, et ei tea mis otsast sa ta oma kodulehel väita, et see soodus on. Aga siiski, mu arvuti oli ju terve ja see oli kõige tähtsam. Tänasin teda ning väntasin kodu poole, isegi päike, mis end eelnevalt pilve taga peitis, tuli välja. Korraga märkasin tee ääres lehvivat Portugali lippu ja mõtlesin, et üks galão sobiks jamade lõppemise tähistamiseks hästi. Jalutasin kohvikusse sisse ja palusin leti taga askeldavalt mehelt ühe kohvi. Rääkisime veidi juttu ning ma otsustasin, et tegelikult kõlaks üks arroz doce (riisimagustoit) rohke kaneeliga ka suurepäraselt, kuna ma polnud tolle hetkeni veel mitte midagi söönud. Hiljem arvet küsides avastasin ma, et arroz doce oli olnud maja poolt. Ma panen selle tasuta lõuna oma suurepärase Portugali keele arvele. Selleks ajaks oli mu tuju juba äärmiselt hea ning kui ma majast välja jalutasin, peatas mind üks brasiillane, kes seina ääres viinamarju sõi. Ta haaras seinal laiutavalt viinamarjataimelt kobara ja ning ulatas mulle, ise küsides, kas ma olen Portugalist. Sellised märkused teevad mulle alati nalja, kuna esiteks ei usu ma, et ma kuigipalju ühe tumeda portugallase moode välja näeks ja teiseks ei arva ma, et mu portugali keel nii hea oleks, et kellegi ära petaks.
Koju jõudes avasin kohe arvuti, et siis avastada, et mitte midagi ei tööta. Helistasin koopas elavale tüübile ning ütlesin talle, et olen paarikümne minuti pärast seal. Kohal olles avas mees arvuti ja minu suurimaks üllatuseks töötas kõik laitmatult. Sel ajal kui mina seal seisin, suu imestusest ammuli, leidis tüüp, et oleks hea aeg mind veidi mõnitada. “Niisiis, mida sa täna suitsetanud oled?” alustas ta pilkavalt. Ja minu selgitustest hoolimata ei jäänud ta uskuma varianti 'kodus mitte midagi ei töötanud'. Selle asemel hakkas ta mulle selgitama, kuidas arvutit wifi võrku ühendada. “Nii, näed seda ikooni siin, klikid sellele hiire parema klahviga, ühe korra, siis avaneb see aken siin jne.” Sel hetkel läksin ma juba natuke tigedaks. Mismõttes ma maksan 30€ oma arvuti parandamise eest ja selle asemel, et uurida, milline on probleem, otsustab see vanamehenäss mind mõnitada! Sellegipoolest ei hoolinud ta suuremat minu selgitustest, sest selleks hetkeks olin ma ilmselt juba pururumalate tšikkide kategooriasse topitud.
Mis mul ikka üle jäi, pakkisin oma asjad kokku ja tulin tulema. Kodus oli seis muidugi sama, kuid otsustasin, et mulle aitab, selle mehe juurde ma tagasi ei lähe. Rahast olin ma muidugi ilma.
Järgmisel päeval viisin arvuti ühte suvalisse arvutipoodi parandusse. Paljulubav oli juba fakt, et kui üks sealne töötaja mu arvuti lahti tegi, käitus see täpselt samamoodi nagu kodus. Ei mingeid anomaaliad enam. Igatahes jätsin ma oma arvuti sinna ja nad lubasid selle 100€ eest korda teha. Selleks hetkeks olin ma juba piisavalt meeleheitel, et selle summaga silmagipilgutamata nõustuda. Neli päeva hiljem sain ma arvuti kätte ning koju jõudes avastasin, et kuigi nad olid Windowsi ära vahetanud (ja selle käigus mind ka MS Office'st vabastanud) ei kavatsenud mu arvuti end siiski endiselt netti logida. Seega olin ma tund aega peale arvuti kättesaamist taas Computerlandi ukse taga. Minu arvutit parandanud tüüp oli mind nähes üllatunud, end võttis mu kohe jutule. Muidugi tuli välja, et seekord olin ma lihtsalt unustanud ühele nupule vajutada, kuid see tüüp ei tulnud selle pealegi, et mind mõnitama hakata. Seletas hoopis veel paar muud asja ära ja oli niisama väga kena. Computerlandi uksest välja astudes ütlesin ma sellele tüübile, et ma tõesti loodan, et teda enam kunagi ei näe. Ja ma tõesti loodan, et ei näe, ent kui mul veel kunagi mingid arvutijamad ette peaks tulema, tean ma juba, kuhu oma murega pöörduda.
Muide, reedese päeva tegi ilusamaks veel see, et ma sain oma esimese hinde, 8 (meie mõistes 5), ühe Orientalismi koduse töö eest, mille ma olin juba ette ebaõnnestunuks lugenud ning see, et Gali otsustas mind külla kutsuda, et mulle isetehtud pelmeene pakkuda.

I had to spend this week without my laptop and I have to say that at this point my life without it seems almost impossible.
Last Sunday I discovered that my cute white laptop has decided to go crazy. As nothing happens here on Sundays, I couldn't do anything else but to wait for the new week to start. I hoped that maybe my laptop just needed to take a day off, but as I woke up on Monday, I discovered, that it's probably planning to have a longer vacation.
One of my classmates helped me to search for a place to repare my computer and we picked out a guy who said that his service is cheap and fast and if he can't fix it, I don't have to pay. Awesome. I jumped on my bike and was there in 30 minutes. The guy turned out to be a mean looking old man who lived in a house that looked like a cave (also probably because all his walls and ceilings were yellow from the cigarette smoke). His living room was filled with computerparts, but also a spongy looking dog, who was trying to make me pet him. I sat on the couch hoping not to get my clothes dirty and waited. After 15 minutes the oldie told me that everything's working perfectly. Perfect! I paid him 30€ thinking how the hell can he claim on his webpage, that his service was cheap. Nevertheless, my laptop was working again and that was the most important for me. I thanked him and cycled away enjoying the sun that suddenly decided to show itself to Amsterdam. Suddenly I saw a Portuguese flag and decided that a galão would be perfect for celebrating the moment. I walked in the cafe and asked for a coffee from a guy working behind the counter. We talked a bit and then I asked for an arroz doce (ricedessert) with lots of cinnamon as I hadn't had anything to eat until that point. Later, when I asked for the bill, I noticed that the dessert was on the house. I guess I got that “free lunch” because of my amazing Portuguese language skills. By that time my mood was already greay and as I walked out of the café, a Brazilian guy stopped me. He was enjoying the sun and eating some grapes that he was picking from the plant that was growing on the wall. He gave me a bunch of grapes and asked me if I was from Portugal. I always find those questions really entertaining as firstly I don't think that I have too much in common with Portuguese girls and secondly, my Portuguese is not so good that I could fool anyone.
As I got home, I opened my computer to discover that nothing was working. I called the oldie living in the cage to tell him that I will be there in 20 minutes. As I got there, he opened my laptop and to my biggest surprise everything was working perfectly. While I was standing there gobsmacked, he decided that it was a good time to mock me a bit. “So, have you smoked something today?” he asked me derisively. In spite of my explanations he didn't believe me when I told him that nothing worked at home. Instead, he started to explain me how to connect my laptop to the Wireless. “You see that icon here? You have to right click on it, once, and then this window opens etc.” At this moment I got angry. What the hell? I'm paying you 30€ to get my computer fixed and instead of trying to figure out what's the problem this oldie decides to mock me! I guess after this point he just decided not to listen to me any more as I was already categorized as utterly stupid.
There was nothing more left for me to do, so I just packed my stuff together and left. At home my computer still refused to co-operate with me, but I decided that enough was enough and I won't go back to this guy. Even though I felt like I had just been robbed.
The next day I took my laptop to a random computer store to get it fixed. It all started out promising as when they opened my laptop it acted the same way as it did at home. No more anomalies. So, I left it there and they promised to fix it for 100€. At this point I was already desperate enough to agree with the amount without blinking an eye. Four days later my computer was fixed and as I got home I discovered that even though they had changed the Windows (and 'released' me from MS Office in process), my laptop still refused to connect to Wireless. So, an hour after getting back my computer, I was at Computerland again. The guy who fixed my computer seemed to be surprised to see me, but found time for me straight away. Surely it appeared that this time I had just forgotten to press one button, but the guy didn't even try mocking me. He explained me a couple more things instead. As I walked out of the door, I told him that I really hope that we'll never see again. And I really hope we won't, but if I ever have any other computer related issues, I already know where to turn to.
So, Friday was altogether a very nice day that was made even better by a fact that I got my first grade, 8 (so, an A) for a paper in Orientalism that I thought was crappy and that Gali decided to invite me over to eat some home made pelmenis.