Trummipõrin - nädal aega tagasi kirjutasime lepingule alla ning nüüd on kindel, et 1. mail kolime Galiga oma uude korterisse. Juhhei! Lepingule alla kirjutamine oli muidugi nali omaette, sest Amsterdami maaklerid ei tundu just olevat karbi kõige kirkamad kriidid. Miks nad peakski, sest müügitööd siin korterite üürimiseks küll tegema ei pea. Lihtsalt ole ilus ja iga vähegi asustatav korter haaratakse lennult. Vähemalt tundus olevat selline meie agentuurihärra suhtumine, sest minu väliste vaatluste põhjal oli ta mõistus peale pintsaku selga ajamist lihtsalt minema jalutanud. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kus asub korteri panipaik (ning kas see üldse olemas on) või kas korteris on internetiühendus - ei tulnud ta isegi selle peale mitte, et me võiksime ühte lepingu koopiat endale tahta. Peale ühe koopia allkirjastamist uurisin ma temalt kus meie koopia on - pannes ta silmnähtavalt ebamugavasse olukorda, sest ta polnud tollele "väikesele faktile" isegi mitte mõelnud. Päev hiljem saime me peale taaskordset lepingu nõudmist paberi lõpuks kätte - ning alles siis julgesin ma kergendatult hingata. Minu viimase aja elamused Amsterdami korterturul on mu lihtsalt hirmus ettevaatlikuks ja umbusklikuks teinud. Aga lõplikult usun ma seda kõike vist ikka alles siis, kui ma kogu oma tavaariga meie uues Amsterdam Zuidi korteris maandun. Või kui me oma esimest päikselist laupäevahommikut rõdul pannkookide ja maasikamoosiga alustame.
****
Härra Hispaanlane tšillib praegusel hetkel tänu Alitalia suurele möödalaskmisele kusagil Sushimaal, aga enne seda otsustas ta mu väikesele Hollandi-reisile viia.
Piinlik tunnistada, aga oma pooleteistaastase siinviibimise ajal polnud ma veel Amsterdamist ja Utrechtist kaugemale jõudnud. Kuna ta oli Hollandi raamatunädala raames veel tasuta rongipileti ka saanud, olin ma muidugi nõus. Kui Hollandis midagi tasuta saab, siis tuleb sellest viimast võtta, sest kunagi ei tea, millal järgmine kord tuleb. (Te ikka teate seda nalja, mismoodi hollandlased vasktraadi leiutasid? Kaks hollandlast läksid ühe mündi pärast kaklema.) Igatahes otsustasime me lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kärbeste rolli valisime Den Haagi ja Rotterdami. Amsterdamis oli tol päeval väga hall ilm, ent kohe kui me pealinnast välja jõudsime, piilus päike pilve tagant välja ning saatis meid terve päeva. Eriti päikeseliseks läks olukord siis kui me Den Haagis kogemata ühe Portugali poe peale sattusime. Kuigi härra Hispaanlane ei suuda minu Portugaliarmastust siiani mõista (nagu mina ei mõistaks väga hästi Lätiarmastust), leebus ta veidi, kui ma talle pudeli Sumolit ostsin. Sumol, või jumalate jook nagu ta seda ise hiljem Twitteris kutsus, on üks täitsa tavaline Portugali limonaad, mis mind just eriti ei eruta (aga tema jaoks on lapsepõlve lemmikjook - minul oli see muideks Tarhun). Aga oi, kui ma leidsin sealt poest tursapallikesi, riisipudingut ja guaavamoosi, siis see ajas mu kilkama küll. 
Kui ilus Den Haag üle sai vaadatud - Eesti saatkonda mul muideks avastada ei õnnestunud, küll aga kuninganna loss - sõitsime me edasi Rotterdami. Linn, kuhu ma edaspidi enam ei kipu, sest peale šoppamise pole seal küll midagi teha. Kuna Hitler tegi linna II maailmasõja ajal maatasa, siis koosneb linn eriti kummalistest hoonetest mis kohati näevad välja sama maitsekad nagu Disneylandi lossid. Rotterdami päästis minu jaoks ainult üks armas lokaal pannkoogitänaval, kus me lõpuks maandusime ning elava muusika saatel Martini ja tarte tatiniga tutvust tegime. Noh, ja kuigi ma immigrandina ei tohiks selle suhtes üldse sõna võtta, siis pidi Rotterdam oma suure sisserändajate arvu tõttu ka päris karm koht olema kui valesse linnaossa sattuda. Meie pääsesime vaid kerge ehmatusega, kui kaks meie kõrval seisvat tõmmut "hollandlast" meid inglise keele kasutamise pärast mõnitama hakkasid.
****
Ja muide, minu ametlik nädalane puhkus algas eile - nii et viimased asjad kohvrisse, lukk kinni ja Tallinna poole sammu marss.
Härra Hispaanlane tšillib praegusel hetkel tänu Alitalia suurele möödalaskmisele kusagil Sushimaal, aga enne seda otsustas ta mu väikesele Hollandi-reisile viia.
Piinlik tunnistada, aga oma pooleteistaastase siinviibimise ajal polnud ma veel Amsterdamist ja Utrechtist kaugemale jõudnud. Kuna ta oli Hollandi raamatunädala raames veel tasuta rongipileti ka saanud, olin ma muidugi nõus. Kui Hollandis midagi tasuta saab, siis tuleb sellest viimast võtta, sest kunagi ei tea, millal järgmine kord tuleb. (Te ikka teate seda nalja, mismoodi hollandlased vasktraadi leiutasid? Kaks hollandlast läksid ühe mündi pärast kaklema.) Igatahes otsustasime me lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kärbeste rolli valisime Den Haagi ja Rotterdami. Amsterdamis oli tol päeval väga hall ilm, ent kohe kui me pealinnast välja jõudsime, piilus päike pilve tagant välja ning saatis meid terve päeva. Eriti päikeseliseks läks olukord siis kui me Den Haagis kogemata ühe Portugali poe peale sattusime. Kuigi härra Hispaanlane ei suuda minu Portugaliarmastust siiani mõista (nagu mina ei mõistaks väga hästi Lätiarmastust), leebus ta veidi, kui ma talle pudeli Sumolit ostsin. Sumol, või jumalate jook nagu ta seda ise hiljem Twitteris kutsus, on üks täitsa tavaline Portugali limonaad, mis mind just eriti ei eruta (aga tema jaoks on lapsepõlve lemmikjook - minul oli see muideks Tarhun). Aga oi, kui ma leidsin sealt poest tursapallikesi, riisipudingut ja guaavamoosi, siis see ajas mu kilkama küll. 
Kui ilus Den Haag üle sai vaadatud - Eesti saatkonda mul muideks avastada ei õnnestunud, küll aga kuninganna loss - sõitsime me edasi Rotterdami. Linn, kuhu ma edaspidi enam ei kipu, sest peale šoppamise pole seal küll midagi teha. Kuna Hitler tegi linna II maailmasõja ajal maatasa, siis koosneb linn eriti kummalistest hoonetest mis kohati näevad välja sama maitsekad nagu Disneylandi lossid. Rotterdami päästis minu jaoks ainult üks armas lokaal pannkoogitänaval, kus me lõpuks maandusime ning elava muusika saatel Martini ja tarte tatiniga tutvust tegime. Noh, ja kuigi ma immigrandina ei tohiks selle suhtes üldse sõna võtta, siis pidi Rotterdam oma suure sisserändajate arvu tõttu ka päris karm koht olema kui valesse linnaossa sattuda. Meie pääsesime vaid kerge ehmatusega, kui kaks meie kõrval seisvat tõmmut "hollandlast" meid inglise keele kasutamise pärast mõnitama hakkasid.****
Ja muide, minu ametlik nädalane puhkus algas eile - nii et viimased asjad kohvrisse, lukk kinni ja Tallinna poole sammu marss.
