Eelmise
l neljapäeval kolis singapurlane Jamie välja ja nüüd ootame me kõik põnevusega, kes tema asemele kolib. Meil kõigil on oma eelistused juba edasi öeldud, eks siis näis, kas kellelgi veab ka. Kõik tüdrukud loodavad muidugi, et tuleb poiss; Justin seevastu, et veel üks tüdruk. Helen loodab, et tuleb itaallane, mina seevastu eelistaks hispaanlast või portugallast. Maud'i erisoove ma ei tea, aga küllap ei oleks ka tal ühe hispaanlase vastu midagi, sest ta on oma hispaania keelt üritanud ka juba koristajatega harjutada. Viimasel ajal muidugi enam mitte, sest koristajaid satub kummalisel kombel meie 'koju' aina sagedamini ja iga kord teevad nad põrgulärmi. Päevasel ajal kannatab selle veel ehk kuidagi välja, kuigi ka õppida ei ole säärase lärmiga eriti meeldiv, kuid täna hommikul saabus kamp hommikul kell 8, et minu kõrval asuvat hetkel veel tühja tuba koristada. Ma olen päris kindel, et kahel koristajal läks umbes tunnike, et tolmuimejaga tuba üle tõmmata. Eelmisel neljapäeval olid nad muidugi veel aeglasemad. 
Nimelt olid nad siin kokku oma viis tundi ja suurem osa sellest veedeti meie elutoas lõunat süües ja telekat vaadates. Ja ega neid siis seal vaid paar tükki polnud, pigem ikka kümmekond. Seega arutleme me Justini ja Heleniga igapäevaselt mida uut nad korda on saatnud ja mikspärast me sellise teenuse eest küll maksame. Kahjuks ei ole keegi meie kaebustest kvaliteedi teemal veel välja teinud ja ilmselt kolin ma siit enne välja, kui olukord mingi mõistliku lahenduse saab.
l neljapäeval kolis singapurlane Jamie välja ja nüüd ootame me kõik põnevusega, kes tema asemele kolib. Meil kõigil on oma eelistused juba edasi öeldud, eks siis näis, kas kellelgi veab ka. Kõik tüdrukud loodavad muidugi, et tuleb poiss; Justin seevastu, et veel üks tüdruk. Helen loodab, et tuleb itaallane, mina seevastu eelistaks hispaanlast või portugallast. Maud'i erisoove ma ei tea, aga küllap ei oleks ka tal ühe hispaanlase vastu midagi, sest ta on oma hispaania keelt üritanud ka juba koristajatega harjutada. Viimasel ajal muidugi enam mitte, sest koristajaid satub kummalisel kombel meie 'koju' aina sagedamini ja iga kord teevad nad põrgulärmi. Päevasel ajal kannatab selle veel ehk kuidagi välja, kuigi ka õppida ei ole säärase lärmiga eriti meeldiv, kuid täna hommikul saabus kamp hommikul kell 8, et minu kõrval asuvat hetkel veel tühja tuba koristada. Ma olen päris kindel, et kahel koristajal läks umbes tunnike, et tolmuimejaga tuba üle tõmmata. Eelmisel neljapäeval olid nad muidugi veel aeglasemad. 
Nimelt olid nad siin kokku oma viis tundi ja suurem osa sellest veedeti meie elutoas lõunat süües ja telekat vaadates. Ja ega neid siis seal vaid paar tükki polnud, pigem ikka kümmekond. Seega arutleme me Justini ja Heleniga igapäevaselt mida uut nad korda on saatnud ja mikspärast me sellise teenuse eest küll maksame. Kahjuks ei ole keegi meie kaebustest kvaliteedi teemal veel välja teinud ja ilmselt kolin ma siit enne välja, kui olukord mingi mõistliku lahenduse saab.Hetkel tundubki, et koristajad lisavad meie õppimisest segasele perioodile veidi vürtsi, sest me oleme kõik keskendunud oma koolitöödele ja majast eriti palju välja just ei saa. Siiski 
õnnestus mul pühapäeval sel aastal esimest korda veidi Hollandit avastama minna, sest Ignacio otsustas Utrechti sõita, et seal ühele jalgrattale pilk peale heita. Ignaciol on muideks 'maagiline transpordikaart', millega ta saab igal pool 'tasuta' sõita (ING maksab selle eest aastas 3000+€) ning ka 'kaasreisijatele' 40% soodustust rongihindadest pakkuda. Kuigi Utrecht asub Amsterdamist vaid umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, polnud ma sinna veel sattunud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ilm oli pühapäeval üpris hall, seega pikka ringkäiku me linnas ei teinud, pigem tšillisime mingis baaris ja jõime teed. Utrechti kesklinn on iseenesest muidugi väike ja kuna kõik poed olid ka kinni, ei olnudki meil eriliselt palju variante, mida teha. Muidugi käisime vaatasime ka ratta üle, aga too osutus Ignacio jaoks liialt väikeseks. See tšikk, kes oma ratast müüs, oleks muidugi võinud hoiatada, et on 1.60 pikk ja ilmselt see ratas pole ühe veidi pikema noormehe jaoks eriti kohane.
õnnestus mul pühapäeval sel aastal esimest korda veidi Hollandit avastama minna, sest Ignacio otsustas Utrechti sõita, et seal ühele jalgrattale pilk peale heita. Ignaciol on muideks 'maagiline transpordikaart', millega ta saab igal pool 'tasuta' sõita (ING maksab selle eest aastas 3000+€) ning ka 'kaasreisijatele' 40% soodustust rongihindadest pakkuda. Kuigi Utrecht asub Amsterdamist vaid umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, polnud ma sinna veel sattunud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ilm oli pühapäeval üpris hall, seega pikka ringkäiku me linnas ei teinud, pigem tšillisime mingis baaris ja jõime teed. Utrechti kesklinn on iseenesest muidugi väike ja kuna kõik poed olid ka kinni, ei olnudki meil eriliselt palju variante, mida teha. Muidugi käisime vaatasime ka ratta üle, aga too osutus Ignacio jaoks liialt väikeseks. See tšikk, kes oma ratast müüs, oleks muidugi võinud hoiatada, et on 1.60 pikk ja ilmselt see ratas pole ühe veidi pikema noormehe jaoks eriti kohane. Muide, pildid on kõik tehtud Utrechtis ja kuna ma olin laisk ja õiget kaamerat kaasa ei vedanud, tegin ma pildid iPhone'ga. See siis selgitab, miks nad veidi 'ruudulised' tunduvad.
No comments:
Post a Comment