Kontorijooga

Üks esimesi asju, mis mind oma praeguse töökoha juures võlus, oli fakt, et nad teevad kolmapäevaõhtuti peale tööd koos joogat. Jooga on viimasel ajal olnud minu jaoks üks ainukesi trenne, mida ma üldse teen (kui jalgrattasõit välja arvata) ja seetõttu olin ma tolle fakti üle ikka päris rõõmus. Sest esiteks - ma ei pea ise mitte kuhugi minema, sest jooga tuleb ise minu juurde ja teiseks - see ei lähe mulle mitte midagi maksma. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus? Selle nädala kolmapäevaks oli mul seega vaim valmis ja joogariided kaasa pakitud. Kuna erinevaid joogastiile on mustmiljon, siis ma muidugi ei lootnudki, et nad midagi Kundalini jooga sarnast teevad, aga vähemalt esialgu otsustasin ma suhteliselt avatud tollele 'uuele' joogale olla. Kuna minu lemmikjoogaõpetaja terrorist-guru näeb ikka äärmiselt joogi välja, siis olin ma esialgu hämmingus, kui tuli välja, et meie kontorijoogi näeb välja nagu täiesti tavaline inimene. Äärmiselt painduv inimene, ent ikkagi tavaline. Ei mingit habet ega erilisi riideid - tundus, et ta oli endale lihtsalt mingid suvalised väljaveninud dressid selga visanud. Aga kuna ma olin otsustanud olla uutele asjadele avatud, siis otsustasin ma lihtsalt olukorraga kaasa minna - äkki on selle maskeeringu taga ikkagi üks väga hea õppetaja? Mis siis, kui ta neid joogidele esitatavaid nõudeid päriselt ei järgi. Blond õpetaja oli kaasa võtnud hulga lillasid klotse ja kuigi kõik teised õpilased olid oma tagumikud juba neile asetanud, tundus too istumisviis minu jaoks äärmiselt ebamugav. Seega küsisin ma igaks juhuks järele, kas mul on ilmtingimata vaja selle peale istuda, teenides sellega ära oma kaasõpilaste naerupurske. Ilmselt siis oli. Ja tuleb tunnistada, et mugavamaks ei läinud mu olukord terve selle tunni jooksul, sest niivõrd akrobaatilist ja atleetlikku joogat pole mina oma elus varem teinud. Tegelikult meenutas see jooga mulle pigem aeroobikat kui joogat, sest harjutused vaheldusid äärmiselt kiirelt ja kui Kundalini jooga tegeleb väga suures osas ka mõtlemise korrastamisega, siis too jooga seda ei teinud. Veelgi enam, isegi hingamisele ei panustanud too õpetaja just eriti palju. Ja tunni kulminatsiooniks oli harjutus, mille kestel me pidime kõik pea peal seisma. Kokkuvõtlikult oli see tund ja pool minu viimase aja kõige piinarikkam kogemus, mis möödus suures osas seinal rippuvat kella vahtides ja palvetades, et see tund juba ükskord läbi saaks. Tõsi, sellel kontorijoogal on omajagu plusse, kuid see üks ja ainuke miinus - totaalne piin - on kordades suurem, kui kõik plussid kokku. Tundub, et ma pean ikka Kundalini joogale truuks jääma.