Silgupütt

Täna hommikul tööle sõites sain ma aru küll, miks nii paljud amsterdammerid jalgrattaga tööle otsustavad sõita ka juhul, kui neil igal hommikul kümme kilomeetrit vändata tuleb. Hommikused metroosõidud on nagunii piisavalt piinarikkad, sest kell kaheksa eelistaksin ma hoopis oma voodis teki all olla, ent kui sellele lisandub veel fakt, et keegi kaval tegelane on kolme vaguni asemel kaks tööleruttajaid teenindama saatnud, siis on kuri karjas. Ja tulemuseks on üks silgupütt, millest paljud vabatahtlikult maha otsustavad jääda. Ma ei tea, kas minu puhul on põhjuseks kaasasündinud kangekaelsus või lihtsalt nõukogude ajast pärit suurepärane trügimisoskus, aga siiani olen ma alati vajaliku metroo peale saanud. Isegi kui see on tähendanud seda, et ma pean kõhu sisse tõmbama ja edasised kümme minutit ühe jala peal tasakaalu hoidma. Ja kui enamjaolt on taoline hommikune elamus küllaltki jube, sest ruumi ei ole ning lisaks saab tutvuda ka kõikide kaasreisijate hügieeniharjumustega (või siis nende puudumisega), tundub mulle, et taoline kogemus kasvatab veidi ka amsterdammerite ühtsustunnet. Vähemalt mina pole küll kunagi varem kuulnud siin nii ühehäälset 'ei'd' kui täna hommikul vastuseks ühe platvormil seisva proua küsimusele:"Kas te saaksite seal vagunis end veel veidi rohkem koomale tõmmata?"
Muus osas on elu Amsterdamis jätkuvalt rõõmus ja roosa ning hetkel on ainukeseks furoori tekitavaks elemendiks kõva tuul, mis eile ülemus Luis'i motorolleri niimoodi pikali lükkas, et see enam tööle ei läinud. Te seal Eestis ei tea tuulest ikka mitte midagi!

Abi proletariaadile

"Kuradi sotsialism! Alati proletariaat võidutseb" Umbes selliste sõnadega tervitas Ignacio mu avastust, et tänu minu mitte eriti kõrgele palgale on mul võimalus Hollandi riigilt tervisekindlustuse maksmiseks toetust küsida. Minu jaoks oli see muidugi superuudis, sest toetus, mida mulle antakse (täna sain isegi ametliku dokumendi ja puha), on €70 kuus. Mis omakorda tähendab seda, et minu tervisekindlustus maksab vaid €18,88! Ja Hollandi hindu arvestades on see muidugi eriti-eriti soodus. Ja Ignacio, ametlik kõrgepalgaline, võib oma suu tollest soodustusest puhtaks pühkida. Sellistel hetkedel mulle Hollandi sotsiaalsüsteem muidugi meeldib. Elagu proletariaat!

Hollandi perearst

Peale pikaaegset hoovõttu on mul lõpuks Amsterdamis oma perearst. Nojah, tegelikult oleks õigem öelda, et mul vist on perearst - juhul, kui nad mu petuskeemile jälile ei saa muidugi.
Ja kuigi võiks mõelda, et mis see perearsti leidmine siis ära ei ole, tuleb tunnistada, et tegelikult on siinkohal tegemist ühe väga peene süsteemiga, mis koosneb suurest hulgast erinevatest tegevusestest. Ei ole midagi nii, et jalutad esimesse ettejuhtuvasse perearstikeskusesse sisse ja registreerid end patsiendiks.
1. Hangi endale tervisekindlustus.
1.1. Vali välja mõni suvaline kindlustuse pakkuja (ideaalvariandis küsi sõprade soovitusi).
1.2. Täida ära vajalik ankeet ja oota.
1.3. Oota paar nädalat ja saada seejärel kuri kiri küsimaks, kas sul oleks mõtet firmat vahetada, sest sinnani pole mitte mingisugust tagasisidet olnud.
1.4. Leida kindlustuskaart paari päeva pärast oma postkastist.
1.5. Palju õnne, esimene samm on edukalt tehtud ja sul on au maksta edaspidi umbes 100 eurot kuus praktiliselt mitte millegi eest.
2. Hakka otsima perearsti.
2.1. Leia sobiv arst oma piirkonnast ja mine astu vastuvõtust läbi.
2.2. Valmista end ette selleks, et uusi patsiente parasjagu vastu ei võeta.
2.3. Uuri sõprade käest, kelle juures nad käivad.
2.4. Valmista end ette selleks, et see postiindeks, mis sinu aadressi juurde kuulub, ei kuulu selle arsti teeninduspiirkonda.
2.5. Kurda muret oma sõpradele, kolleegidele ja ükskõik kellele, kes kuulata viitsib.
3. Hakka ette valmistama petuskeemi.
3.1. Leia inimene, kes elaks piirkonnas, mida teenindav arstikeskus võtab parasjagu uusi patsiente vastu.
3.2. Kurda oma muret tollele inimesele ja palu tal oma petuskeemis osaleda.
3.3. Juhul, kui ta on nõus, siis küsi temalt, kus ta täpselt elab ja mis on ta postiindeks.
3.4. Veeda terve järgnev päev paaniliselt aadressi ja postiindeksit pähe õppides, et seda siis võimalikult veenvalt arstile esitada.
4. Mine välja valitud perearstikeskusesse.
4.1. Kui seal küsitakse (ja see on ikka päris kindel, et küsitakse) sinu postiindeksit, siis teata võimalikult kindlameelselt oma kolleegi/sõbra postiindeks ja aadress.
4.2. Täida ära sulle ulatatud blanketid ja anna need registratuuri.
4.3. Lahku käsi kokku hõõrudes ja rõõmustades, et petuskeem läks vist läbi.
4.4. Veeda järgmised paar nädalat hirmu all, et äkki nad saavad kuidagi teada, et sa oled üritanud Hollandi riiki petta.
Umbes selline nägi välja minu teekond siiani ja kuigi ma ei usu, et keegi mu aadressi päriselt kontrollima hakkab (ja kui hakkabki, siis saan ma alati väita, et ma just kolisin ja olen endiselt eelmisel aadressil sisse registreeritud, sest pole olnud lihtsalt aega vastavasse asutusse minna), ei julge ma päris kindlalt ikka veel hõisata. Aga seda pean ma küll mainima, et ma töötan koos äärmiselt toredate ja abivalmis inimestega. Iirlanna Debbie oli see, kes mulle oma aadressi 'laenas' ja kui mu ülemus Luis sellest kuulis, siis leidis ta, et Hollandi reegleid peabki veidi painutama, sest need on lihtsalt vahel äärmiselt inimvaenulikud.