Silgupütt

Täna hommikul tööle sõites sain ma aru küll, miks nii paljud amsterdammerid jalgrattaga tööle otsustavad sõita ka juhul, kui neil igal hommikul kümme kilomeetrit vändata tuleb. Hommikused metroosõidud on nagunii piisavalt piinarikkad, sest kell kaheksa eelistaksin ma hoopis oma voodis teki all olla, ent kui sellele lisandub veel fakt, et keegi kaval tegelane on kolme vaguni asemel kaks tööleruttajaid teenindama saatnud, siis on kuri karjas. Ja tulemuseks on üks silgupütt, millest paljud vabatahtlikult maha otsustavad jääda. Ma ei tea, kas minu puhul on põhjuseks kaasasündinud kangekaelsus või lihtsalt nõukogude ajast pärit suurepärane trügimisoskus, aga siiani olen ma alati vajaliku metroo peale saanud. Isegi kui see on tähendanud seda, et ma pean kõhu sisse tõmbama ja edasised kümme minutit ühe jala peal tasakaalu hoidma. Ja kui enamjaolt on taoline hommikune elamus küllaltki jube, sest ruumi ei ole ning lisaks saab tutvuda ka kõikide kaasreisijate hügieeniharjumustega (või siis nende puudumisega), tundub mulle, et taoline kogemus kasvatab veidi ka amsterdammerite ühtsustunnet. Vähemalt mina pole küll kunagi varem kuulnud siin nii ühehäälset 'ei'd' kui täna hommikul vastuseks ühe platvormil seisva proua küsimusele:"Kas te saaksite seal vagunis end veel veidi rohkem koomale tõmmata?"
Muus osas on elu Amsterdamis jätkuvalt rõõmus ja roosa ning hetkel on ainukeseks furoori tekitavaks elemendiks kõva tuul, mis eile ülemus Luis'i motorolleri niimoodi pikali lükkas, et see enam tööle ei läinud. Te seal Eestis ei tea tuulest ikka mitte midagi!