Härra ülemus rääkis mulle kunagi, et mingi statistilise uurimuse kohaselt läheb parima tulemuse saavutamiseks vaja kahte keskpärast (et mitte öelda ebaõnnestunud) katset ning kui ma selle üle järele mõtlesin, siis tuli mul tõdeda, et kolm on tõesti päris tihti minu jaoks hea number olnud. Näiteks kui ma Amsterdamis tööd otsisin, oli kolmas intervjuu kolmandas firmas just see, mis mulle lõpuks töökoha andis. Samamoodi oli ka sushiga, sest esimesel korral ei suutnud ma ära imestada, mis rõvedus see on, teisel korral oli mul kõht hirmus tühi ja ma avastasin, et nii hull ei olegi ning kolmandal korral sattusin ma sööma ühe Bulgaaria poisi isetehtud sushit, mis maitses suisa taevalikult. Sellest ajast peale tekkis mul ajuti tohutu sushi-isu, millele ma pidin erinevate restoranide külastamisega rahuldust otsima. Kuni ma sattusin ühel härra ülemuse poolt korraldatud peol selle sama Bulgaaria poisiga kokku. Mingil hetkel läks meie jutt loomulikult sushile ning enne kui ma arugi sain, olime me kokku leppinud, et ta õpetab mu sushit rullima. Ja kuigi esialgu tundus kogu protsess alustades eriti räpsest riisikeetmisest selle rullimiseni hirmus ettevõtmine, siis koolituse lõppedes olin ma oma märkmetele tuginedes küllaltki kindel, et seda suudaksin ma ka ise järele teha. Esialgu ma muidugi oma uusi teadmisi väga kõva häälega ei reklaaminud, sest statistikat arvestades ei saanud minu teisest vasikast suurt midagi välja tulla. Seega otsustasin ma katsetuse volüüm kahe ette võtta turvaliste koduseinte vahel. Isegi härra hispaanlast ei kutsunud, sest ma ei uskunud, et minu rullid võiksid sellises kogemuse staadiumis talle erilist muljet avaldada. Algus oli paljutõotav, sest vähemalt riis tuli minu kogenematu silma järgi küll päris hea ja hirmus kleepuv (mida ta peabki olema). Rullimine ise ei olnud ka teab mis raske ning seega otsustasin ma katsetada ka tagurpidi-rullidega, kus riis on väljaspool ning vetikad ja muu tavaar sees. Ei saa kurta, youtube videol näpuga järge ajades rullusid päris ilusasti. Aia taha läks vasikas aga hoopiski seal, kus ma seda ei oodanud. Nimelt on rullide tükeldamiseks vaja hirmus teravat nuga ning kuigi ma seni olin arvanud, et meil on vähemalt üks terav nuga, sain ma lõikama asudes kiiresti aru, et ma olin eksinud. Kombinatsioon mitte-eriti-terav-nuga ja algaja rullija toob endaga kaasa veel ühe probleemi - olgu riis kui kleepuv tahes, piisava surve järel hakkab rull koost lagunema ning esteetikast ei jää enam midagi järele. Just sellel põhjusel ei teinud ma tänastest valmis rullidest ka mitte ühtegi pilti (kuigi nii kahekümne aasta pärast oleks ehk naljakas oma esimesi katsetusi vaadata). Õnneks oli maitse välimusest tunduvalt etem ning härra ülemuse statistikale tuginedes peaksid minu järgmised sushirullid juba oluliselt ilusamad välja nägema. 
Sunday, June 24, 2012
Sushiproff
Härra ülemus rääkis mulle kunagi, et mingi statistilise uurimuse kohaselt läheb parima tulemuse saavutamiseks vaja kahte keskpärast (et mitte öelda ebaõnnestunud) katset ning kui ma selle üle järele mõtlesin, siis tuli mul tõdeda, et kolm on tõesti päris tihti minu jaoks hea number olnud. Näiteks kui ma Amsterdamis tööd otsisin, oli kolmas intervjuu kolmandas firmas just see, mis mulle lõpuks töökoha andis. Samamoodi oli ka sushiga, sest esimesel korral ei suutnud ma ära imestada, mis rõvedus see on, teisel korral oli mul kõht hirmus tühi ja ma avastasin, et nii hull ei olegi ning kolmandal korral sattusin ma sööma ühe Bulgaaria poisi isetehtud sushit, mis maitses suisa taevalikult. Sellest ajast peale tekkis mul ajuti tohutu sushi-isu, millele ma pidin erinevate restoranide külastamisega rahuldust otsima. Kuni ma sattusin ühel härra ülemuse poolt korraldatud peol selle sama Bulgaaria poisiga kokku. Mingil hetkel läks meie jutt loomulikult sushile ning enne kui ma arugi sain, olime me kokku leppinud, et ta õpetab mu sushit rullima. Ja kuigi esialgu tundus kogu protsess alustades eriti räpsest riisikeetmisest selle rullimiseni hirmus ettevõtmine, siis koolituse lõppedes olin ma oma märkmetele tuginedes küllaltki kindel, et seda suudaksin ma ka ise järele teha. Esialgu ma muidugi oma uusi teadmisi väga kõva häälega ei reklaaminud, sest statistikat arvestades ei saanud minu teisest vasikast suurt midagi välja tulla. Seega otsustasin ma katsetuse volüüm kahe ette võtta turvaliste koduseinte vahel. Isegi härra hispaanlast ei kutsunud, sest ma ei uskunud, et minu rullid võiksid sellises kogemuse staadiumis talle erilist muljet avaldada. Algus oli paljutõotav, sest vähemalt riis tuli minu kogenematu silma järgi küll päris hea ja hirmus kleepuv (mida ta peabki olema). Rullimine ise ei olnud ka teab mis raske ning seega otsustasin ma katsetada ka tagurpidi-rullidega, kus riis on väljaspool ning vetikad ja muu tavaar sees. Ei saa kurta, youtube videol näpuga järge ajades rullusid päris ilusasti. Aia taha läks vasikas aga hoopiski seal, kus ma seda ei oodanud. Nimelt on rullide tükeldamiseks vaja hirmus teravat nuga ning kuigi ma seni olin arvanud, et meil on vähemalt üks terav nuga, sain ma lõikama asudes kiiresti aru, et ma olin eksinud. Kombinatsioon mitte-eriti-terav-nuga ja algaja rullija toob endaga kaasa veel ühe probleemi - olgu riis kui kleepuv tahes, piisava surve järel hakkab rull koost lagunema ning esteetikast ei jää enam midagi järele. Just sellel põhjusel ei teinud ma tänastest valmis rullidest ka mitte ühtegi pilti (kuigi nii kahekümne aasta pärast oleks ehk naljakas oma esimesi katsetusi vaadata). Õnneks oli maitse välimusest tunduvalt etem ning härra ülemuse statistikale tuginedes peaksid minu järgmised sushirullid juba oluliselt ilusamad välja nägema. 
Sunday, June 17, 2012
Daisy
Seda blogi lugevad inimesed on ilmselt minu kassiarmastusest juba ammu aru saanud ning seega võite vaid mu elevust ette kujutada, kui Gali ühel õhtul koju tulles ukse tagant kassipoja leidis. Kuna kassi trepikotta jätmine tundus eriti julm ja soov väikest kiisut nunnutada oli suur, otsustasime ta enda juurde meelitada. Või noh, mina otsustasin, sest Gali eelistab igas vanuses kaslastest suure kaarega mööda käia. Kuigi kassike tundus väga arg olevat, sai temast mingi aeg uudishimu ikkagi võitu ning ta otsustas värisevate käppade kiuste veidi meie juures ringi uudistada. Kuigi ma oleks sel hetkel kassi hea meelega ära peitnud ja Galit anunud, et "paaaaalun, jätame kiisu endale, palun-palun-palun ja kellelegi ei räägi," sai realist minus siiski aru, et praegusel hetkel poleks kassi võtmine just eriti tark tegu ning ilmselt on sellel väikesel karvakeral kusagil ka peremees olemas. Niisiis võtsime kiisu kaenlasse ja asusime naabritega networkima. Esialgu paistis seis päris mannetu - kedagi kodus ei olnud ning kui oligi - siis looma keegi omaks ei tunnistanud. Loomulikult peitis kassipreili omanik end kõige kaugema ukse taga ning taaskohtumisrõõm Daisy'ga tundus olevat ainult ühepoolne. Kiisu ise ei paistnud üldse rahul olevat sellega, et tema ekspeditsioon nõnda lühikeseks jäi. Meie aga olime endaga üpriski rahul - detektiivitöö oli kandnud vilja ning ma olen päris kindel, et kui ma end kunagi kusagil kauemaks sisse peaks seadma, siis ei võta ma endale mitte ainult ühte kassi, vaid lausa mitu.
Subscribe to:
Posts (Atom)