Daisy

Seda blogi lugevad inimesed on ilmselt minu kassiarmastusest juba ammu aru saanud ning seega võite vaid mu elevust ette kujutada, kui Gali ühel õhtul koju tulles ukse tagant kassipoja leidis. Kuna kassi trepikotta jätmine tundus eriti julm ja soov väikest kiisut nunnutada oli suur, otsustasime ta enda juurde meelitada. Või noh, mina otsustasin, sest Gali eelistab igas vanuses kaslastest suure kaarega mööda käia. Kuigi kassike tundus väga arg olevat, sai temast mingi aeg uudishimu ikkagi võitu ning ta otsustas värisevate käppade kiuste veidi meie juures ringi uudistada. Kuigi ma oleks sel hetkel kassi hea meelega ära peitnud ja Galit anunud, et "paaaaalun, jätame kiisu endale, palun-palun-palun ja kellelegi ei räägi," sai realist minus siiski aru, et praegusel hetkel poleks kassi võtmine just eriti tark tegu ning ilmselt on sellel väikesel karvakeral kusagil ka peremees olemas. Niisiis võtsime kiisu kaenlasse ja asusime naabritega networkima. Esialgu paistis seis päris mannetu - kedagi kodus ei olnud ning kui oligi - siis looma keegi omaks ei tunnistanud. Loomulikult peitis kassipreili omanik end kõige kaugema ukse taga ning taaskohtumisrõõm Daisy'ga tundus olevat ainult ühepoolne. Kiisu ise ei paistnud üldse rahul olevat sellega, et tema ekspeditsioon nõnda lühikeseks jäi. Meie aga olime endaga üpriski rahul - detektiivitöö oli kandnud vilja ning ma olen päris kindel, et kui ma end kunagi kusagil kauemaks sisse peaks seadma, siis ei võta ma endale mitte ainult ühte kassi, vaid lausa mitu.