Juhtus nii, et härra Hispaanlase vana naaber kolis välja, uus sisse ning võttis kaasavarana kaasa kaks kassi - ühe musta, ühe valge. Nüüd nad siis elavad seal - kaks meest ja kaks kassi. Amsterdamis ei imestaks selle üle küll keegi, ent Tallinnas läheksid kuulujutud vist kohe liikvele. Umbes nädal aega tagasi tutvustati ka mind ametlikult kassidele ning peale seda on meil olnud juba au päris mitu korda kohtuda. Esialgu piidlesid kassid mind muidugi altkulmu - tuleb mingi võõras, räägib nendega imelikus keeles ja muudkui katsub oma mustade kätega. Natuke aega hiljem said nad muidugi aru, et too võõras on distsipliini suhtes küllalt pehmeke ning korrale eriti ei kutsu. Oleks vist pidanud, sest praeguseks hetkeks tunnevad nad end minu seltsis nii mugavalt, et kappavad iga söögilõhna peale kohale, trambivad nelja jalaga otsas ning nõuavad ampsu. Kui too heledam on söögi suhtes veidi pirtsakas, siis panter on nagu väike laps, kes topib suhu kõik, mida vähegi pakutakse. Ühel päeval hävitas ta suure osa lauale unustatud soolapähklitest ning kaanis klaasist mahla peale. Vett joob ka, aga ainult siis, kui seda saab ise kraanist juua. Härra Hispaanlasele too komme millegipärast eriti ei meeldi ning seetõttu peame me seda salajas harrastama. Ja kuigi mulle kassid üldiselt väga meeldivad, siis need kaks üheaastast preilit on ikka tõelised pätid, kes magamisele erilist tähelepanu ei pööra. Ööl vastu tänast sain ma vaevalt sõba silmale, sest korterisse oli korraga sisenenud kaks hobust, kes suure müdinaga ringi traavisid ning vahepeal ka ust rammisid. Ilmselt pean ma endale tulevikus ikka veidi eakamad kassid muretsema.
No comments:
Post a Comment