Lissabon
Kuna ma sain vahepeal aasta vanemaks, siis otsustasin selle tähistamiseks Lissaboni lennata. Kuigi esialgu üritasin ma nii härra Hispaanlast kui Galit kaasa meelitada, siis lõpuks ei saanud neist kumbki tulla ning seega otsustasin minna üksi. Kuigi õhtuti läks olemine veidi üksikuks, siis päeval sain ma omadega suurepäraselt hakkama - šoppasin täpselt nii palju ja kaua kui tahtsin (härra Hispaanlasega poleks see kindlasti kõne alla tulnud või oleks nõudnud eelnevat mangumist ning igasuguseid muid kompromisse), sõin kreemikooke iiveldamiseni hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning tšillisin tundide viisi raamatu ja mojitoga välikohvikus. Ning kõndisin, üle seitsme mäe ja seitsme oru, sest Lissaboni on pinnavormidega äärmiselt õnnistatud. Ja kuigi ma olen endiselt surmkindel, et Tallinn on maailma kõige toredam linn, on Lissabon minu kindel number kaks - ning seda just oma kummalise melanhoolsuse tõttu. Ma pole Portugalis vist kunagi ülevoolavalt õnnelik olnud - see kohe kuidagi ei sobi selle maa ja kultuuriga kokku minu jaoks - ent Lissabon sobib suurepäraselt pikkadeks jalutuskäikudeks ning sügavateks mõtisklusteks. Ja seda ma tegingi - jalutasin nii kaua kuni mu sääreluud tuikama hakkasid ning sundisid mu tagasi hostelisse kõmpima, et jalgadele puhkust anda.
Kuigi ma üritan Portugali sattuda nii tihti kui võimalik, käisin ma viimati Lissabonis kaks ja pool aastat tagasi (ja eelmisel aastal sõitsin hoopis Madeirale) ning ehk just seetõttu nägin ma toimunud muudatusi eriti selgelt. Me kõik loeme lehtedest, mis Portugalis ja Hispaanias toimub, ent see kõik ei suutnud mind siiski ette valmistada olukorraks, mis mind seal ootas. Inimesed olid kurjemad ja õnnetumad ning plahvatasid nagu säraküünlad, kui ma ääri-veeri kohvikutes ja taksodes eluolust juttu tegin. Isegi kesklinnas leidus palju suletud poode, kohvikuid ja restorane... ning kerjuste hulk ületas igasuguse mõistlikkuse piiri. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks keegi minult Portugalis raha küsinud. Tänaval jalutavad hašišimüüjad - need küll, ent isegi neil oli tol ajal oma äri püsti pandud. Seekordsed kerjused olid aga eriti õnnetud eluheidikud ning isegi kui ma oleks kogu oma raha neile ära jaganud, poleks see kedagi õnnelikumaks teinud. Aga Portugali majandust aitasin ma sellegipoolest nii palju kui sain, sest kasvõi minu poolt ostetud kreemikookide kogus oli muljetavaldav. Pastel de nata'sid pidin ma muidugi testima ka sel lihtsal põhjusel, et leida linna parimad koogid, mida Hollandisse jõudes ka töökaaslastega jagada. Tolle pastelaria leidsin ma otse oma hosteli kõrval, ning kui ma siis lõpuks sinna sisse marssisin, et 15 koogikest paluda, arvas müüja esialgu, et ma ajan midagi sassi. "Viisteist? Sa ju mõtled viit ikka?" Aga ma ei mõelnud, ning raskelt ohates pakkis too proua kõik letil olevad küpsetised karpi. Puhas vuuk. Järgmised külastajad pidid oma magusavajadust juba millegi muuga rahuldama.
Kuna ma sain vahepeal aasta vanemaks, siis otsustasin selle tähistamiseks Lissaboni lennata. Kuigi esialgu üritasin ma nii härra Hispaanlast kui Galit kaasa meelitada, siis lõpuks ei saanud neist kumbki tulla ning seega otsustasin minna üksi. Kuigi õhtuti läks olemine veidi üksikuks, siis päeval sain ma omadega suurepäraselt hakkama - šoppasin täpselt nii palju ja kaua kui tahtsin (härra Hispaanlasega poleks see kindlasti kõne alla tulnud või oleks nõudnud eelnevat mangumist ning igasuguseid muid kompromisse), sõin kreemikooke iiveldamiseni hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning tšillisin tundide viisi raamatu ja mojitoga välikohvikus. Ning kõndisin, üle seitsme mäe ja seitsme oru, sest Lissaboni on pinnavormidega äärmiselt õnnistatud. Ja kuigi ma olen endiselt surmkindel, et Tallinn on maailma kõige toredam linn, on Lissabon minu kindel number kaks - ning seda just oma kummalise melanhoolsuse tõttu. Ma pole Portugalis vist kunagi ülevoolavalt õnnelik olnud - see kohe kuidagi ei sobi selle maa ja kultuuriga kokku minu jaoks - ent Lissabon sobib suurepäraselt pikkadeks jalutuskäikudeks ning sügavateks mõtisklusteks. Ja seda ma tegingi - jalutasin nii kaua kuni mu sääreluud tuikama hakkasid ning sundisid mu tagasi hostelisse kõmpima, et jalgadele puhkust anda.
Kuigi ma üritan Portugali sattuda nii tihti kui võimalik, käisin ma viimati Lissabonis kaks ja pool aastat tagasi (ja eelmisel aastal sõitsin hoopis Madeirale) ning ehk just seetõttu nägin ma toimunud muudatusi eriti selgelt. Me kõik loeme lehtedest, mis Portugalis ja Hispaanias toimub, ent see kõik ei suutnud mind siiski ette valmistada olukorraks, mis mind seal ootas. Inimesed olid kurjemad ja õnnetumad ning plahvatasid nagu säraküünlad, kui ma ääri-veeri kohvikutes ja taksodes eluolust juttu tegin. Isegi kesklinnas leidus palju suletud poode, kohvikuid ja restorane... ning kerjuste hulk ületas igasuguse mõistlikkuse piiri. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks keegi minult Portugalis raha küsinud. Tänaval jalutavad hašišimüüjad - need küll, ent isegi neil oli tol ajal oma äri püsti pandud. Seekordsed kerjused olid aga eriti õnnetud eluheidikud ning isegi kui ma oleks kogu oma raha neile ära jaganud, poleks see kedagi õnnelikumaks teinud. Aga Portugali majandust aitasin ma sellegipoolest nii palju kui sain, sest kasvõi minu poolt ostetud kreemikookide kogus oli muljetavaldav. Pastel de nata'sid pidin ma muidugi testima ka sel lihtsal põhjusel, et leida linna parimad koogid, mida Hollandisse jõudes ka töökaaslastega jagada. Tolle pastelaria leidsin ma otse oma hosteli kõrval, ning kui ma siis lõpuks sinna sisse marssisin, et 15 koogikest paluda, arvas müüja esialgu, et ma ajan midagi sassi. "Viisteist? Sa ju mõtled viit ikka?" Aga ma ei mõelnud, ning raskelt ohates pakkis too proua kõik letil olevad küpsetised karpi. Puhas vuuk. Järgmised külastajad pidid oma magusavajadust juba millegi muuga rahuldama.
lissaboni kreemikoogid... mmmm!
ReplyDelete