Te võite mind nüüd Nostradamuseks kutsuma hakata, sest vaevalt peale seda kui minu uppuva laeva postitus üles läks, hakkasid minu töökohas toimuma kummalised asjad. Eriti palju planeerimata koosolekuid, kuhu kutsuti vaid valitud inimesed, pidevas stressis konsultandid ning kurvad pilgud, mida vahetevahel endalt leidsin. Ei, see kõik ei tõotanud mitte midagi head ning kui minu lepingu uuendamiseni oli jäänud vaid üks päev, küsisin ühe oma kolleegi käest otse, mis toimub. Tema õnneks keerutama ei hakanud ning andis mulle otse teada, et homsel on mulle ja veel paarile kolleegile varuks halvad uudised. Varusin siis heaga poest veini, et ka Galile oma avastusest teada anda ning end järgmiseks päevaks mentaalselt ette valmistada. Kuigi ma lootsin, et peale arvestavat kogust veini on magama kergem jääda, siis tol ööl magasin ma kokku ainult kolm tundi. Hommikul ei olnud mu olukord just kiita ning metsik pinge pani jalad kohutaval kombel värisema ja kõhu keerama. Õnneks pidi mu koosolek kohe hommikul olema, nii et oodata polnud palju ning sinnamaani jälgisime põnevusega kõikide teiste käitumist ning tegime nägu, et me ei tea toimuvast midagi. Ja tegime eriti iroonilisi ja kahemõttelisi nalju - et natukenegi kontoris valitsevast matusemeeleolust üle olla. Koosolek ise oli kiire ja valutu ning kõik eelmise õhtu kriisistsenaariumid osutusid ennatlikeks - veebruari keskpaigani on mul töökoht ikkagi olemas ning lisaks tehakse kõik võimalik, et mulle uus töökoht leida. See kõik kokku oli tegelikult rohkem, kui ma loota olin osanud, nii et paanika asendus kiiresti kergendustundega. Ja mõttega, kui kummaliselt asjad maailmas vahel toimuvad - ma olin juba pikalt töökuulutusi vaadanud ning CV'sid laiali saatnud, ent seda suurema eduta. Ent nüüd võisin ma seda kõike täiesti avalikult teha - veeta oma tööpäevi kuulutusi sirvides ning loota igakülgsele toetusele nii CV vormistamise kui tutvuste osas. Aga ma olin ka pettunud, ja seda eriti härra Ülemuse peale, sest ta oli mulle lubanud, et hoiatab mind ette. Tegelikult teadsid ju peaaegu kõik toimuvast, ent ainult ühel inimesel oli julgust mulle tõtt tunnistada. Kui mul ei oleks olnud aega end toimuvaks vaimselt ette valmistada, oleks kogu see päev minu jaoks veel palju painajalikumaks osutunud.
Ent meie kolme koondamise/lepingu lõpetamisega ei olnud verevahetus meie firmas veel lõppenud. Härra Ülemus andis mulle juba varem vaikselt mõista, et ilmselt ei jää ka tema kauaks ning teda teades olin ma kindel, et ta läheb suure paugu ja advokaadi abiga. Nii ka läks ning paar päeva tagasi lahkus ta päevapealt. Seekord olin mina vist üks väheseid inimesi, kes eelneva hoiatuse oli saanud ning seega suutsin ma suhteliselt rahulikuks jääda. Ülejäänusid tabas too uudis täiesti ootamatult ning nii mõnigi mu kolleeg veetis suure osa tollest päevas salaja WCs pisaraid valades.
Ja nüüd ei tea enam keegi, mis sellest ettevõttest saab. Ilmselt on lepingu lõpetamine ning antud ajavaru minu jaoks parim lahendus üldse, sest illusioone mul oma rutiinse ja mugava töö suhtes enam pole. Selle asemel saan ma täielikult uue töö otsingutele keskenduda ning vähemalt läinud nädala veetsin ma proua Ülemuse seltsis oma CVd ja motivatsioonikirja lihvides. Ja kuigi meie suhted pole alati väga ideaalsed olnud, olen ma nüüd talle südamest tänulik. Ning tema jaoks oleme me kolm põnevat projekti, millele keskendudes muu jama kasvõi korraks ära saab unustada.
Kuigi tulevik on praegusel hetkel veel täiesti segane, olen ma kindel, et sellest peab midagi head välja tulema. Mina igatahes ootan põnevusega (ja käin vahepeal Eestimaal kartulisalatit, hapukapsast ja seapraadi söömas).
Pilt on pärit siit.
