Asiaatidest, kanadalastest, sakslastest ja hollandlastest / About the Asians, Canadians, Germans and the Dutch

Kuna lõpuks ometi on ülikooli poolt korraldatavad üritused peale hakanud, pole mul viimase 3 päeva jooksul millekski muuks enam väga aega olnud. Ja see on tore, sest peale kuuekuulist puhkamist pole midagi paremat, kui eriti tihe graafik. Hetkel kuuluvad sellesse tihedasse graafikusse õnneks vaid toredad tegevused ja toredad inimesed. Kuigi, UvA Master's Introductioni nimeline üritus on algusest peale olnud üks suur kaos. Ilmselt ma ei tohiks viriseda, sest ma näen, et korraldajad tõesti püüavad. Aga viimaste päevade jooksul on selgeks saanud, et hollandlased ongi üldiselt päris püüdlikud, aga lõpuks läheb ikka nii nagu alati.

Viimase kolme päeva sisse on jäänud näiteks hollandi (sest nemad kutsuvad seda ikkagi Neederlands'iks, mitte flaami keeleks) keele tund, Hollandi filmi vaatamine ("Alles is Liefde", mis oli täielik "Love Actually koopia" ja kiskus ikka äärmiselt imalaks kätte... aga kes teab, ehk see oleks mulle rohkem meeldinud, kui ma oleks tol hetkel olnud romantiliselt meelestatud.), magistriõppe sümpoosium ja palju Hollandi võileibu. Mis omakorda tähendab seda, et kuigi ma pole Amsterdamis olnud veel nädalatki, ajab mõte mõnest võileivast mul südame pahaks. Erandi teen ma muidugi ainult meie suurepärasele mustale leivale. Seda mahub alati juurde.

Minu jaoks on siiani sotsiaalne pool siiski palju põnevam olnud. Vähe sellest, et ma elan koos Saksa ja Prantsuse tüdruku ning USA poisiga, eile kolis sisse ka Singapuri poiss ja riputas oma uksele kohe sildi "Sexy Boy". Ja kui me teda niimoodi kutsusime, oli ta kohe eriti meelitatud. Peale korterinaabrite olen ma kohanud ka palju teisi üliõpilasi ja kõik on eranditult olnud äärmiselt meeldivad. Või noh, mulle on jäänud mulje, et asiaatidele on omane veidi ülepingutatud pealetükkivus ja soov meeldida. Ma ei arva, et ma oleks maailma kinniseim inimene, ent kui mõni Hiina tüdruk peale teretamist ja enda tutvustamist oma Hello Kitty märkmiku välja kougib, et teada saada, milline on mu kasutajanimi Skype's ja MSN'is ning mis on mu telefoninumber, siis see teeb mu siiski veidi ettevaatlikuks. Ehk olen ma veel veidi liiga piiratud mõttemaailmaga, ent Aasiast pärit tudengid on minu jaoks hetkel veel üks suur mõistatus. Ja ma ei ole märganud, et need väikesed inimesed ka eriti suurte valgete tähelepanu otsiks. Hästi, mõned ehk üritavad sisse sulanduda, kuid üldjuhul hängivad nad ringi ikkagi omasugustega. Minu puhul on läinud kuidagi nii, et suhtlen rohkem sakslaste, ameeriklaste ja kanadalastega. Kusjuures, kanadalased on minu jaoks nädala avastus: ma olen siiani kohanud juba 4 neist ja nad on kõik ääretult toredad.

PS. Pilt on tehtud kuskil kesklinnas kus ma kogemata ülisuurt Eesti lippu lehvimas nägin. Olukord oli umbes samamoodi nagu filmides, kus inimesed ei usu seda, mida näevad. Võtsin prillid eest ära, pilgutasin silmi, kuid Eesti lipp lehvis ikka edasi. Siis müksasin kõrval kõndivat Gali't (Galina, kes on sündinud Moskvas, kuid peab end Kanadalaseks ja kellel on Eestis sugulased), et küsida, mis lippu ta näeb. Nüüd ma siis tean, kuhu ma minema pean, kui koduigatsus peale tuleb. Istun tänava äärekivile maha ja vaatan lippu (:

Finally the events organized by my university have started and this means that I haven’t had much time for anything else during these last 3 days. And I think it’s great, as I’m not sure there is anything better than a really tight schedule after my very long vacation. At the moment, this schedule consists only of nice activities and great people. Although, the event called UvA Master’s Introduction has been one big caos from the start. I guess I shouldn’t complain too much as I can see that the organizers are really trying. But those last days have shown me that the Dutch people try really hard to make something work, but in the end it still goes as usual.
During these last days I’ve had for example a Dutch class, watched a Dutch movie („Alles is Liefde“, which was a copy of „Love Actually“ and got really cheesy at times... but who knows, maybe I just say so as I wasn’t in such a romantic mood at the time.), attended a Master’s Symposium and ate way too many Dutch sandwiches. Which actually means that just after 6 days after arriving here the thought of a Dutch sandwich makes me sick. Surely I would make an exception for our amazing black bread, there’s never too much of that!
So, the social part of living here has been much more exciting for me. I already reported about living with girls from Germany and France and a guy from USA, but yesterday my last flatmate moved in as well. It’s a guy from Singapore whose first step after arriving was hanging a sing on his door saying „Sexy Boy“. And he was very pleased when we called him like that.
Besides my flatmates I’ve also met loads of other students and all of them have been really nice. Alright, there are always those Asian people who sometimes just seem to try too hard. I don’t think I’m the most reserved person ever, but if a Chinese girl grabs her Hello Kitty scrapbook from her bag to ask for my contacts after just saying hello, it slightly creeps me out.
Maybe it is that I’m not too openminded yet, but all the Asians are still a big mystery for me. And apart of those small attempts to blend in with their Hello Kitties, they still prefer the company of their own kind. In my case it somehow has happened that I talk more to the Germans, Americans and Canadians. And yes, Canadians are like the discovery of the week for me: until now I’ve met 4 of them and they’re all really nice.
PS. I took this picture somewhere in the city centre where I suddenly saw a big Estonian flag waving in the air. The situation was a bit like in a movie where the people cannot believe what they’re seeing. I took off my sunglasses, blinked the eyes, but the flag was still there. So I nudged Gali (A Canadian girl who was born in Moscow and has family in Estonia) to ask her if she sees what I see. So now I know where I have to go if homesickness hits me. I will just sit down on the street and watch my flag (: