Sellest, kuidas hollandlased mul juhtme kokku ajasid / A Story about how the Dutch managed to drive me crazy

Selle postituse jaoks pidin ma kõigepealt korralikult maha rahunema. Ilmselt oleks kaasa aidanud ka sajani lugemine, lõdvestavad joogaharjutused, vabastav hingamine ning kõik muud moodsad tehnikad, mis üldse välja on mõeldud. Ehk siis, oma tänast meeleolu on natuke raske selgitada – see oli kombinatsioon vihast, segadusest, üllatusest, hämmastusest ja veel umbes sajast erinevast emotsioonist. Vahepeal ajas natuke naerma ka, aga üldiselt olin ma lihtsalt üllatusest tumm. Kõlab huvitavalt, eks ole? Jaa, ma eeldan, et see on mu siinne esimene kultuurišokk. Aga alustame algusest.
Enne Amsterdami tulekut olin ma suhteliselt kindel, et hollandlased on umbes nagu sakslased. Ja sakslased on teadupärast suured korraarmastajad ja alati väga täpsed kõiges, mida nad teevad. Eks ma olen isegi kunagi ammu teinud nalja selle robotliku täpsuse üle, aga ausalt ka, ma annaks hetkel pool kuningriiki ja printsi valgel hobusel takkaotsa, kui ma leiaks mõned hollandlased, kes veidigi sakslaste moodi on! Igatahes olin ma kuulnud, et hollandlased on punktuaalsed ja et nad nad ei lepi kunagi kokku midagi ilma oma märkmikust ehk agendast järele vaatamata. See kõlab ju algatuseks hästi? Kui nad suudavad oma agenda korras hoida, siis peavad nad ju süsteemsed olema? Vale puha! Teoreetiliselt on muidugi olemas võimalus, et nende jaoks toimib kõik nagu kellavärk ja mina olen rumal, et sellisest vahvast süsteemist aru ei saa. Ja eks ta ajab ikka natuke marru, kui ei saa aru, eks?
Igatahes, täna oli meil siis lõpuks mingi teaduskonna ja hiljem ka kursuse infotund. Kõik oli selle hetkeni mulle veel suhteliselt ebaselge, kuid ma ei muretsenud eriti. Kindlasti annab European Studies’ infotund mulle piisavalt palju vajalikku infot. Õige?
Vale! Teaduskonna infotund seisnes selles, et meile näidati Powerpointi presentatsiooni kõikidest UvA veebisaitidest, kuhu me peaksime minema, et vajalik informatsioon üles leida. See, kuidas neid leida ja kust täpselt mida otsida jäi ebaselgeks. „Ah see meie leht on nii lihtne ja nii praktiline, et te leiate kõik ise üles,“ seletasid presenteerijad meile ja liikusid oma teemaga edasi. Kui meie informatiivne tund läbi sai, oli mul eelnevaga võrreldes lisandunud umbes sada küsimust. Ja mitte ükski neist ei olnud just eriti spetsiifiline, sest ma ei saanud absoluutselt millestki aru. Kuhu ma minema pean? Milliste paroolidega? Tuleb tunnistada, et mind lohutas teadmine, et ma polnud oma teadmatuses üksi. Mitte keegi teine ei saanud ka õnneks suurt midagi aru. Igatahes oli meil seejärel ette nähtud ka kursuse infotund. Hästi, see peaks ju olukorda veidi seletama? Jällegi vale! Meile oli esinema toodud meie programmi direktor ja kuigi ta oleks pidanud kõigest kõike teadma, ei olnud ta veebiteemaliste küsimustega eriti kursis. Tõsi, ta rääkis meile veidi magistritööst ja ilmselt võib neid teadmisi mingil hetkel siiski vaja minna.
Peale infotunde tulin ma koju ja lülitasin arvuti sisse, et veidi UvA kodulehel ringi vaadata ning loota, et äkki ilmuvad õiged lehed iseenesest minu ette. Miks ka mitte, vahel läheb ju õnneks? Umbes paar esimest tundi ei läinud mitte midagi õnneks ja ma ei jõudnud omadega mitte kuhugi. Puhtjuhuslikult ei aidanud see mu meeleolule just üleliia kaasa. Lõpuks, umbes siis, kui ma olin juba nõus alla andma, sattusin ma täiesti kogemata lehele, mis tutvustas mulle, millised kursused esimesel semestril plaanis on ja kus ning millal need toimuvad. Lõpp hea, kõik hea? Mitte päris, sest ma ei ole endiselt kindel, millistele kursustele mind registreeritud on. Nimelt pidi (ja rõhk sõnal pidi) ülikool esimesel semestril kõikide rahvusvaheliste üliõpilaste nimel ise kursustele registreerima. Selleks võeti minuga juulis ühendust ja küsiti, millist valikainet ma kahest võimalikust soovin. Valisin kursuse nimega The External Relations of the European Union (ehk siis Euroopa Liidu välissuhted) ja eeldasin, et sellega on korras. Päris oli. Mõne aja pärast sain ma e-maili, milles öeldi mulle, et tegelikult ma seda kursust ikka valida ei saa, aga et selle asemel registreeritakse mind mingile Oriendiga seotud kursusele. Okei, ma ei vaielnud vastu ja eeldasin, et nüüd on küll kõik korras. Päris oli! Kui ma täna oma metsikute rännakute kestel mingisse üliõpilaste intranetti jõudsin, teatas see mulle, et ma ei ole mitte ühelegi kursusele registreeritud.
Selle peale jooksis mu juhe kokku ja ma saatsin kooli sekretariaati kirja teatega, et ma ei saa enam absoluutselt aru kas ja kuhu ma registreeritud olen ja millal ma kuhugi minema pean. Las siis klaarivad seda omaette, sest õppemaks on mul juba makstud ja tore oleks, kui ma ka mõnest kursusest osa saaksin võtta.
Seega, kui keegi mulle veel kunagi väidab, et hollandlased armastavad korda ja nende elu on ilusasti ära struktureeritud, siis selle väite absoluutne mittepaikapidavus on mul omal nahal ära proovitud. Jaa, hollandlaste moto võiks olla umbes selline: kaos, segadus ja korralagedus – meie töö on siin tehtud!

I really had to calm down to write this post. I guess countring up to 100, relaxing yoga excercises, liberating breathing and all other modern techniques would have helped me a bit (but I didn’t use any of them). I guess it’s a bit hard to explain in what kind of mood I am today – it is a combination of anger, confusion, astonishment and about 100 different emotions more. At some point it also made me laugh (as it was so ridiculous), but mostly I was just gobsmacked. Sounds interesting, doesn’t it? Yes, I assume that’s my first Dutch culture shock, but lets start from the beginning.
Before coming to Amsterdam I was quite sure that the Dutch are more or less like the Germans. And it is well known that Germans love order and are always very punctual in everything they do. I have to admit, I myself have joked about this robotic strictness, but honestly, right now I would give half of a kingdom and a prince on a white horse if I could only find some Dutch who are even slightly like Germans! So, I had heard that the people here are punctual and that they never agree on a meeting before checking their agendas. That sounds good at first, doesn’t it? If they can manage their agendas, they must have a good system for everything? Wrong! I have to admit that theoretically there is always a possibility that everything works here like a well-oiled machine and it’s me who has a problem not getting that awesome system. And surely it makes you a bit mad if you don’t understand anything?
Anyway, today we had some informative events for our faculty and the course as well. Until that moment everything was fairly unclear for me but I didn’t worry much. Surely the event of European Studies will give me a lot of important information. Right?
Wrong! The faculty event consisted of a Powerpoint presentation that showed us all the UvA websites we should visit to get the important information. How to really find all that and where to look for was unclear. „Our webpage is sooo easy and practical. You will find everything yourself without any problems!“ told the women and moved on with the subject. As the first event was finished, I had about 100 more additional questions. And none of them was specific, because at this point I was completely in the dark. Where do I have to go? With which passwords? And where do I get those? Nevertheless, it was a bit of a relief that the others also didn’t understand much. After the faculty’s event we also had our course’s event. Alright, that should clear up some mess? Wrong again!
After those „informative“ classes I got home and switched on my computer to look around at the UvA page hoping that all the necessary information will just appear magically in front of me. Why not, you must have such luck sometimes? About the first couple of hours I didn’t have any kind of luck and I didn’t really get anywhere. It clearly didn’t help much with my mood. Finally, when I was already willing to give up, I ended quite accidentally on a page that introduced what kind of courses we’ll have on the first semester and where and when they’ll take place. All’s well that ends well? Hardly, as I am still not sure to which courses I am registered to as the UvA was supposed to (emphasis on the word „supposed to“) register all the international students on the first semester to the classes itself. To do that, they contacted me in July and asked me which of the 2 electives I would prefer. So I chose a course called The External Relations of the European Union and assumed that’s that. Sure it was! After a while they sent me another e-mail saying that actually I cannot take this course and they will register me to some Orient-course instead. Alright, I didn’t complain and presumed that must be it now. Sure it was! Today at some point I got to a studyweb during my wild research at the Internet and the page told me that I am not enrolled to any of the courses.
At this point I decided that enough is enough and sent an e-mail to the secretariat saying that I have absolutely no idea if and where I am registered to and where do I have to go when. So I’ll let them eat the soup they made, as I’ve already paid for the university and it would be cool if I could take some courses as well.
So, if anyone will try to tell me in the future that the Dutch love punctuality and their lives are very well structured, then I can say it’s wrong and I’ve seen how wrong it really is. And I guess the motto that would suit the Dutch the best could be something like: caos, disorder and distress – our work is done here.