Kui tervet rehkendus teha ei jõua, tee pool

Ja kui kõike, mida tahad, ei saa, siis antakse vähemalt pool. Tõsi-tõsi, oligi hispaanlane, kes meie juurde sisse kolis, aga hoopis tüdruk, mitte poiss. Nojah, vähemalt on ta pärit minu praegusest Hispaania lemmiklinnast, Barcelonast. Julia vanust ma öelda ei oska, aga kuna ta parasjagu oma bakalaureust lõpetab, siis ilmselt nii 21-22. Ja Amsterdami tuli ta selleks, et siin laboris vähirakkude kallal viis kuud tööd teha. Päris muljetavaldav! Aga seda kõike ei rääkinud meile hoopiski mitte tema, vaid ta sõbranna Clara, kes oli tõlgina kaasa tulnud. Jaa, Julia muidugi natuke räägib, ent mitte eriti hästi ning kuna ta on Hispaaniast, ei üllata see mind kohe üldse mitte. Igal juhul tegime me talle selgeks, et tal pole vaja meiega rääkimist karta, sest meil on plaan ta Amsterdami-ellu ilusasti ära integreerida ja et juuni lõpuks räägib ta juba inglise keelt juba päris hästi, sest - olgem ausad - ega tal teist võimalust ei ole. Amsterdamis elab muidugi päris suur hispaanlaste kogukond, aga nendega suhtlemise jaoks polnud tal ju ometi vaja nii kaugele sõita.

Koristajatest ja Utrechtist

Eelmisel neljapäeval kolis singapurlane Jamie välja ja nüüd ootame me kõik põnevusega, kes tema asemele kolib. Meil kõigil on oma eelistused juba edasi öeldud, eks siis näis, kas kellelgi veab ka. Kõik tüdrukud loodavad muidugi, et tuleb poiss; Justin seevastu, et veel üks tüdruk. Helen loodab, et tuleb itaallane, mina seevastu eelistaks hispaanlast või portugallast. Maud'i erisoove ma ei tea, aga küllap ei oleks ka tal ühe hispaanlase vastu midagi, sest ta on oma hispaania keelt üritanud ka juba koristajatega harjutada. Viimasel ajal muidugi enam mitte, sest koristajaid satub kummalisel kombel meie 'koju' aina sagedamini ja iga kord teevad nad põrgulärmi. Päevasel ajal kannatab selle veel ehk kuidagi välja, kuigi ka õppida ei ole säärase lärmiga eriti meeldiv, kuid täna hommikul saabus kamp hommikul kell 8, et minu kõrval asuvat hetkel veel tühja tuba koristada. Ma olen päris kindel, et kahel koristajal läks umbes tunnike, et tolmuimejaga tuba üle tõmmata. Eelmisel neljapäeval olid nad muidugi veel aeglasemad. Nimelt olid nad siin kokku oma viis tundi ja suurem osa sellest veedeti meie elutoas lõunat süües ja telekat vaadates. Ja ega neid siis seal vaid paar tükki polnud, pigem ikka kümmekond. Seega arutleme me Justini ja Heleniga igapäevaselt mida uut nad korda on saatnud ja mikspärast me sellise teenuse eest küll maksame. Kahjuks ei ole keegi meie kaebustest kvaliteedi teemal veel välja teinud ja ilmselt kolin ma siit enne välja, kui olukord mingi mõistliku lahenduse saab.

Hetkel tundubki, et koristajad lisavad meie õppimisest segasele perioodile veidi vürtsi, sest me oleme kõik keskendunud oma koolitöödele ja majast eriti palju välja just ei saa. Siiski õnnestus mul pühapäeval sel aastal esimest korda veidi Hollandit avastama minna, sest Ignacio otsustas Utrechti sõita, et seal ühele jalgrattale pilk peale heita. Ignaciol on muideks 'maagiline transpordikaart', millega ta saab igal pool 'tasuta' sõita (ING maksab selle eest aastas 3000+€) ning ka 'kaasreisijatele' 40% soodustust rongihindadest pakkuda. Kuigi Utrecht asub Amsterdamist vaid umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, polnud ma sinna veel sattunud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ilm oli pühapäeval üpris hall, seega pikka ringkäiku me linnas ei teinud, pigem tšillisime mingis baaris ja jõime teed. Utrechti kesklinn on iseenesest muidugi väike ja kuna kõik poed olid ka kinni, ei olnudki meil eriliselt palju variante, mida teha. Muidugi käisime vaatasime ka ratta üle, aga too osutus Ignacio jaoks liialt väikeseks. See tšikk, kes oma ratast müüs, oleks muidugi võinud hoiatada, et on 1.60 pikk ja ilmselt see ratas pole ühe veidi pikema noormehe jaoks eriti kohane.

Muide, pildid on kõik tehtud Utrechtis ja kuna ma olin laisk ja õiget kaamerat kaasa ei vedanud, tegin ma pildid iPhone'ga. See siis selgitab, miks nad veidi 'ruudulised' tunduvad.

Tere, Euro!

Ignacio leidis Youtube'st sellise rõõmsa Eurotervituslaulu (võrdle lauluga 'Tere, Kertu!'), mis on kuulu järgi Swedbanki töötajate poolt tehtud:

Tagasi Amsterdamis

Peale pikka puhkust kodumaal olen ma tagasi Amsterdamis ja seekord võttis linn mind vastu pea troopilise soojaga. See, et keset talve, on korraga 10 plusskraadi, tundus täiesti normaalne (ei, tegelikult oli see ikkagi liiga külm!) Portugalis, ent Hollandis? Helen kruvis mu vaimustust veidi vähemaks teatades, et järgmiseks nädalaks ennustatakse taas paari külmakraadi, nii et randa minekust ei tule siin ilmselt lähiajal midagi välja. Samas, ega ma Hollandi randadest midagi väga head kuulnud olegi.

Hetkel on mul päris hea meel tagasi olla. Tänase päeva parim hetk oli muidugi see, kui ma lõpuks oma kokku ligi 30kg kaaluvate kottidega 'Amsterdami kodus' maandusin. Reis Schipholist siia võttis ligi tunni ja terve selle aja vältel ei suutnud ma oma ahnust ära kiruda. Oli mul vaja jälle nii palju asju kaasa võtta? Nüüd on mul muidugi jälle hea meel. Šampooni-kreemi-varudest jätkub ilmselt lausa paariks kuuks ja ellu jäin ju kah. Lisaks tõhus trenn kätele.

Kuna ma sain öösel vaid neli tundi magada, ma täna eriliselt produktiivne olla ei plaani. Siiski ei suutnud ma hoiduda väikesest jalutuskäigust/šoppamisretkest linna peal, sest nii nagu Eestis, on ka siin parasjagu allahindlused ning tuleb tunnistada, et võimsamad, kui Tallinnas. Protsentuaalselt võimsamad. Minu esimeseks ostuks said sini-must-valged sukapüksid H&M'ist. Ja nii ongi, vaevalt olen ma oma jala üle Eesti riigipiiri tõstnud, kui minus tõstab pead ülim patriotism ja käsib mul osta kõike, mis vähegi Eestiga seotud. Olgu need siis lipuvärvides sukapüksid või Venemaal toodetud vorst (lihtsalt seepärast, et ta maitseb peaaegu nagu Eesti oma).