Uue semestri algus UvA's tähendab uute ainete kõrval ka seda, et ma võin nüüd kergemalt hingata, sest pool on läbi ja kaks ainet on tehtud. 
Kevadsemester tähendab kahte uut ainet ning magistritööd, aga kuna ma olen viimasel ajal suhteliselt produktiivne olnud, on mul peaaegu pool tööd juba valmis ning ka ained tunduvad sügistega võrreldes palju toredamad. Minu sügisene Mt. Everest kandis nime 'Euroopa Liit ja selle kodanikud' ja kuna see sisaldas endas palju teooriaid nagu 'uusfunktsionalism' ja 'konstruktsionism' (mille sisust ma siiani eriti hästi aru ei saa), oli see kõik minu jaoks liialt kuiv ja teoreetiline. Esialgu tundub, et nii 'Euroopa mälu' ja 'Euroopa multirahvuslus' on täiesti tehtavad ning kattuvad kõigele muule lisaks ka ilusasti minu magistritööga. 'Euroopa mälu' nimeline aine tundub esialgu keskenduvat rohkem ajaloolisele perspektiivile, kuid samas on see vahel ka niivõrd filosoofiline, et mul on raskusi lausetest arusaamisega. 
Tundub, et tarkade inimeste probleem on see, et nad topivad hunniku eriti vingeid sõnu ühte lausesse ja kuigi nende mitte nii tark lugeja (mina) saab aru kõikidest sõnadest eraldi, ei saa ta aru terve lause mõttest. Ja nii umbes 250 lehekülge järjest. Tunnis asi muidugi nii hull ei ole, ent toda mäluraamatut interpreteerides jään ma siiski sageli jänni. Õnneks on mul tänu venelastele, sakslastele ja Nõukogude Liidule alati varrukast üks hea näide võtta, sest eestlastel neid traumasid, müüte ja mälestusi juba jätkub. Sellises aines on muidugi väga kasulik tulla eriti keerulise ajalooga riigist, sest näiteks vaestel kanadalastel on küllalt raske mingeid väga traumaatilisi näiteid välja tuua. Aine lõpetamiseks tuleb maikuus ka üks korralik essee valmis kirjutada ja kui paljud kirjutavad Auschwitzist, dekoloniseerimisest või mõnest lahingust, siis kasutan ma rahuliku südamega siingi oma päritolu ja magistritööd ära. 
Nimelt pakkusin ma õppejõule, et ma võiksin kirjutada eestlaste ja venelaste II maailmasõja erinevast interpreteerimisest ja sellest tulenevatest tänapäevastest probleemidest nagu pronkssõdur ja ta sattus täielikku vaimustusse. Seega, kõik on õnnelikud ja mina kasutan oma magistritööd julmalt mitme erineva aine jaoks ära. Juhhei. Teise aine, multirahvusluse, puhul mu taust ja magistritöö ilmselt nii suurt eelist ei anna, kuid esimeste loengute põhjal tundub, et tegu on terve magistri kõige ägedama ainega. Kursus on jagatud kaheks: märtsi keskpaigani toimuvad loengud ning sealt edasi korraldatakse õppetöö väiksemates töötubades. Loengud on neli tundi pikad, ent kuna lektor räägib suurepärast inglise keelt, pikib oma jutu vahele nalju ning näitab erinevate rahvuslike stereotüüpide illustreerimiseks filmiklippe (nagu Casablanca ja Carmen), ei tundu see aeg üldse nii koletult pikk. 
Nojah, minu sümpaatia teenis ta ära juba ainuüksi sellega, et teatas esimeses tunnist, et ta tuli just Tartust ning rääkis ühe stereotüüpse nalja eestlaste kohta. (Sakslane, prantslane ja eestlane uurivad elevanti. Sakslane mõtleb, milline on elevandi anatoomia, kuidas ta liigub jne, prantslane mõtleb, millised häid roogi küll sellest elukast teha saaks ning eestlane mõtleb, et issand ei tea, mis see elevant küll minust arvab.) Ja inimesed, kellele ma ei pea selgitama, mis on Eesti ja et pealinn ei ole Riia, teenivad minult päris kergesti plusspunkte. Kursuse teine pool ja töötoad tähendavad aga seda, et igaks korraks tuleb läbi lugeda raamat ning kirjutada selle kohta väike raport. Kuna tegemist on ilukirjanduslike teostega nagu 'Pnin' Vladimir Nabokovilt ja mitte teaduslike artiklitega, on
see just täpselt minu tassike teed. Ja kuigi üks raamat nädalas pani nii mõnegi silmi pööritama, mõtlesin ma, et las käia. Seega tormasin ma koju, avasin Saksa amazoni (eelnevalt kontrollides, et ega neist raamatuist netis tasuta koopiat ei ringle ning ega neid minu 'troopilises' raamatukogus ei leidu) ja tellisin endale nood viis raamatut. Kolm neist jõudsin minuni juba eile ning loomulikult pidin ma juba eile õhtul otsa lahti tegema. Võrreldes nende üliteoreetiliste ja tohutult igavate teadusartiklitega, on Nabokovi lugemine puhas rõõm. Aga ma pean neid raamatuid vist väga aeglaselt lugema, et mulle neist viieks nädalaks jätkuks!
Kevadsemester tähendab kahte uut ainet ning magistritööd, aga kuna ma olen viimasel ajal suhteliselt produktiivne olnud, on mul peaaegu pool tööd juba valmis ning ka ained tunduvad sügistega võrreldes palju toredamad. Minu sügisene Mt. Everest kandis nime 'Euroopa Liit ja selle kodanikud' ja kuna see sisaldas endas palju teooriaid nagu 'uusfunktsionalism' ja 'konstruktsionism' (mille sisust ma siiani eriti hästi aru ei saa), oli see kõik minu jaoks liialt kuiv ja teoreetiline. Esialgu tundub, et nii 'Euroopa mälu' ja 'Euroopa multirahvuslus' on täiesti tehtavad ning kattuvad kõigele muule lisaks ka ilusasti minu magistritööga. 'Euroopa mälu' nimeline aine tundub esialgu keskenduvat rohkem ajaloolisele perspektiivile, kuid samas on see vahel ka niivõrd filosoofiline, et mul on raskusi lausetest arusaamisega. 
Tundub, et tarkade inimeste probleem on see, et nad topivad hunniku eriti vingeid sõnu ühte lausesse ja kuigi nende mitte nii tark lugeja (mina) saab aru kõikidest sõnadest eraldi, ei saa ta aru terve lause mõttest. Ja nii umbes 250 lehekülge järjest. Tunnis asi muidugi nii hull ei ole, ent toda mäluraamatut interpreteerides jään ma siiski sageli jänni. Õnneks on mul tänu venelastele, sakslastele ja Nõukogude Liidule alati varrukast üks hea näide võtta, sest eestlastel neid traumasid, müüte ja mälestusi juba jätkub. Sellises aines on muidugi väga kasulik tulla eriti keerulise ajalooga riigist, sest näiteks vaestel kanadalastel on küllalt raske mingeid väga traumaatilisi näiteid välja tuua. Aine lõpetamiseks tuleb maikuus ka üks korralik essee valmis kirjutada ja kui paljud kirjutavad Auschwitzist, dekoloniseerimisest või mõnest lahingust, siis kasutan ma rahuliku südamega siingi oma päritolu ja magistritööd ära. 
Nimelt pakkusin ma õppejõule, et ma võiksin kirjutada eestlaste ja venelaste II maailmasõja erinevast interpreteerimisest ja sellest tulenevatest tänapäevastest probleemidest nagu pronkssõdur ja ta sattus täielikku vaimustusse. Seega, kõik on õnnelikud ja mina kasutan oma magistritööd julmalt mitme erineva aine jaoks ära. Juhhei. Teise aine, multirahvusluse, puhul mu taust ja magistritöö ilmselt nii suurt eelist ei anna, kuid esimeste loengute põhjal tundub, et tegu on terve magistri kõige ägedama ainega. Kursus on jagatud kaheks: märtsi keskpaigani toimuvad loengud ning sealt edasi korraldatakse õppetöö väiksemates töötubades. Loengud on neli tundi pikad, ent kuna lektor räägib suurepärast inglise keelt, pikib oma jutu vahele nalju ning näitab erinevate rahvuslike stereotüüpide illustreerimiseks filmiklippe (nagu Casablanca ja Carmen), ei tundu see aeg üldse nii koletult pikk. 
Nojah, minu sümpaatia teenis ta ära juba ainuüksi sellega, et teatas esimeses tunnist, et ta tuli just Tartust ning rääkis ühe stereotüüpse nalja eestlaste kohta. (Sakslane, prantslane ja eestlane uurivad elevanti. Sakslane mõtleb, milline on elevandi anatoomia, kuidas ta liigub jne, prantslane mõtleb, millised häid roogi küll sellest elukast teha saaks ning eestlane mõtleb, et issand ei tea, mis see elevant küll minust arvab.) Ja inimesed, kellele ma ei pea selgitama, mis on Eesti ja et pealinn ei ole Riia, teenivad minult päris kergesti plusspunkte. Kursuse teine pool ja töötoad tähendavad aga seda, et igaks korraks tuleb läbi lugeda raamat ning kirjutada selle kohta väike raport. Kuna tegemist on ilukirjanduslike teostega nagu 'Pnin' Vladimir Nabokovilt ja mitte teaduslike artiklitega, on
see just täpselt minu tassike teed. Ja kuigi üks raamat nädalas pani nii mõnegi silmi pööritama, mõtlesin ma, et las käia. Seega tormasin ma koju, avasin Saksa amazoni (eelnevalt kontrollides, et ega neist raamatuist netis tasuta koopiat ei ringle ning ega neid minu 'troopilises' raamatukogus ei leidu) ja tellisin endale nood viis raamatut. Kolm neist jõudsin minuni juba eile ning loomulikult pidin ma juba eile õhtul otsa lahti tegema. Võrreldes nende üliteoreetiliste ja tohutult igavate teadusartiklitega, on Nabokovi lugemine puhas rõõm. Aga ma pean neid raamatuid vist väga aeglaselt lugema, et mulle neist viieks nädalaks jätkuks!PS. Kohtasin neljapäeval ühte Taani tüdrukut, kes sattus totaalsesse ekstaasi, kui kuulis, kust ma päris olen. "Eestlased on NIIIII ägedad," teatas ta mulle ning lisas, et tema elu ülesandeks on kohtuda absoluutselt iga eestlasega. Sest meid on ainult miljon ja me oleme lihtsalt nii toredad. Kompliment missugune.
PS2. Juhul, kui mõni siin postituses kasutatav sõna on liigselt udupeen, siis see on seletatav sellega, et ma kirjutasin oma magistritöö tarbeks just peatükki Eesti-Vene piiritülist ja magistritöö on kirjatükk, mis ei eelda just liialt igapäevast sõnakasutust. Seega otsin ma pidevalt sõnaraamatuist sünonüüme, mis jätaks minust veidi erudeerituma mulje. Ilmselgelt ei lülitu minu sõnakasutus ümber kohe peale Wordi sulgemist.
Muide, selle postituse illustratsioonideks on need viis raamatut, mille ma Amazonist tellisin.
No comments:
Post a Comment