Moraaliga lugu: ära söö võõrast toitu

Ärkasin täna vara mõttega terve päev oma magistritöö kallal vaeva näha. Kui ma kööki läksin, leidsin laua pealt hunniku browniesid ja mõtlesin, et võtan endale hommikusöögiks ühe. Millegipärast võtsin ma lõpuks ikkagi ainult pool ruutu ning asusin töö kallale. Mõne aja pärast mõtlesin, et kuidagi imelik on olla: hull väsimus ja tööle kontsentreeruda oli ka raske. Ajasin selle varase ärkamise peale - ilmselt see ikkagi ei sobi mu praeguse elugraafikuga kokku. Seejärel hakkas Word viperdama, arvuti tegi imelikke asju ja üleüldse tundus mulle nagu ma istuksin pilve sees. Liigutused olid kuidagi hästi kerged ja aeglased. Kuna sain aru, et õppida ma niimoodi ei saa, läksin kööki endale varast lõunat tegema. Mingi aja pärast astus sisse ka Justin ja temalt eilse õhtu tegemiste kohta pärides hakkas mul mõttes üks kole aimdus kasvama. "Justin, kas sina tegid need brownied???" Ja siis tuli muidugi välja, et Justin oli katsetanud, kuidas kanep toidu sees ka toimib ja kuna ta toimis ikka väga hästi, oli hunnik browniesid alles jäänud. Mingit hoiatavat silti ta kookide juurde muidugi ei lisanud ja seega langesin mina naiivselt tema eksperimendi ohvriks. Loo moraal on muidugi selge: võõrast toitu puutuda pole vaja, eriti, kui sa ei tea, kelle oma see on. Pole vist vaja mainida, et korralikust õppimispäevast ei tule täna ilmselt suurt midagi välja.