Brownie vol. 2

Minu kolmapäevane 'kogemata' kogemus kanepiga sai järje pühapäeval ja seekord juba täiesti teadlikult. Nimelt oli Justini eelmine brownielaar kõigest ettevalmistus suurejoonelisemaks plaaniks, mis läks käiku nädalavahetusel. Idee kohaselt pidid kõik hunniku browniesid sisse vohmima ning minema seejärel van Goghi muuseumi, lootes sedamoodi piltidest hoopis omamoodi elamuse saada. Eriti kui mõelda, et äkki sai van Gogh ka osa oma inspiratsioonist kanepit suitsetades (mis viis ta omakorda vaimuhaiguseni). Kunagi ei või teada.

Igatahes tulid pühapäevased brownied tunduvalt paremad välja ning ma ei tea, kas asi oli seekordses teadlikus manustamises, kuid ma ei suutnud ära imestada, kuidas ma seda rohu maitset eelmine kord ei tundnud. Šokolaadi oli muidugi pandud korralikult, kuid sellest hoolimata maitses kook nagu šokolaad maitserohelisega. Või šokolaad kuuseokaste ja männiessentsiga. Mitte just tõeline gurmee, kuid sellest hoolimata päris söödav. Kuna ma tund aega peale koogi söömist veel suurt midagi ei tundnud, otsustasin koju jääda ja edasi õppida. Eriti kaugele ma sellega ei jõudnud. Otsustasin siis filme vaadata, kuid lõpetasin sellegi peagi, kuna ma ei suutnud uut stseeni vaadates meelde tuletada, mis eelmises juhtus ja seega muutus ka see tegevus mõttetuks. Kui maailm lõpuks päris pöörlema hakkas, viskasin ma end lihtsalt voodile selili ja kuulasin muusikat. Kuigi Ignacio mõtles esialgu, et ma võiks talle külla minna, sai ta lõpuks aru, et ilmselt ei ole see kõige parem mõte, sest ma oleks lihtsalt esimesse kanalisse kukkunud. Ja kanaleid Amsterdamis teadupärast jagub. Seega tuli ta ise mulle külla, hoidis mul silma peal ja viis mu pärast isegi välja sööma. Hamburgereid, aga mitte neid McDonaldsi plönne, vaid päris õigeid ameerikapäraseid hamburgereid loomaliha ja krõbeda saiaga.

Muide, selle postitusega lõppevad ilmselt ka minu kanepit tutvustavad kirjutised, sest sel korral voodil lesides ja 'tšillides' sain ma aru, et see pole siiski minu tassike teed. Esiteks meeldib mulle maailm selgena hoopis rohkem kui udusena ja teiseks mulle lihtsalt ei sobi see efekt, mis kanepil mulle on. Lisaks veel see, et kanep tähendab minu jaoks ühte täiesti raisatud päeva, mil ma ei suuda endaga suurt muud ette võtta kui vegeteerida. Vegeteerima vahel muidugi peab, aga laisk suudan ma ka abivahenditeta olla.