Prokrastineerimine

Prokrastineerimine ehk 'viivitamine' (nagu seda tõlgib Google translate) on viimastel päevadel saanud minu põhiliseks tegevuseks. Ei aita kaasa ka see, et minu korterikaaslased, kes samuti peaksid õppima, üritavad seda samamoodi muid tegevusi välja mõeldes edasi lükata. Seega, selle asemel, et oma magistritööd kirjutada, artikleid või viite kohustulikku novelli lugeda, lähen ma hoopis poodi, või (mis mu emale ilmselt suurima üllatusena tuleb) koristan!

Eile õhtul jäime Heleni ja Justiniga koju, et õhtul enne magamaminekut veel veidi lugeda. Umbes kella kaheteistkümne paiku tekkis aga mõte hoopis loomingulisemaks tegevuseks ja nii mängisime me oma koridoris kuuseehete ja kuumaalustega tennist, hiljem ka jalgpalli ja curlingut.

Täna hommikul üles ärgates selgus, et meie duširuumi on järv tekkinud. Kuna duširuumi äravoolutoru puhastamine tundus olevat põhjendatud viivitamine (ja teised ütlesid, et nad seda ei puutu), ei jäänud mul muud üle, kui ise töö kallale asuda. Tõmbasin oma kollased kummist kindad kätte (ma olin eriti ettenägelikult endale ühe paari eriti räpasteks töödeks soetanud) ja koukisin ühe metallitükiga, mis oli mu ratta küljest eelmisel päeval pudenenud, resti eest ära. Ja ma võin ausalt öelda, et ma pole midagi nii rõvedat juba tükil ajal näinud. Juuksed on muidugi üks asi, ent see oli sealt alt täiesti must, roiskunud ja haises päris metsikult. Umbes nii metsikult, et ma lõpetasin läbi nina hingamise, sest muidu oleks ma sinna samasse ära minestanud. Õnneks oli ka Helen parajasti prokrastineerimise tujus ning tõi mulle veidi sidrunilõhnalist puhastusvahendit, et kanalisatsiooniaroome veidi vähendada. Peale selle vedeliku äravoolutorusse kallamist muutus lõhn tõesti veidi talutavamaks. Umbes nagu sitt sidruniga. Kui üks vannituba oli valmis, mõtlesin et kuna ma juba nagunii küünarnukkideni sitane olen, puhastan samas ka teise vannitoa äravoolutoru ära. Kuigi Justin arvas, et ei ole vaja - seal pole olukord üldsegi nii hull - asusin resti ära kangutama. Sain resti kätte ja esialgu tundus olukord veidi parem, ent kui ma hakkasin sinna kogunenud juukseid ära korjama, hakkas kõik korraga kihama. Umbes minutiga paiskus õhk täis väikeseid kärbseid ja ma ei liialda, kui ütlen, et tundsin end nagu mõnes Hitchcock'i veel lavastamata filmis. Minu karjumise peale jooksid muidugi kõik kohale ja vaatasid õudusega ruumis ringi lendlevaid kärbseid, keda paistis olevat umbes mustmiljon. Esialgu üritasime me neid lihtsalt mööda seinu lömastada, ent kui see meetod erilisi tulemusi ei andnud, otsustas Helen mingi pihustatava puhastusvahendi tuua. Ilmselt ei täitnud ka see Heleni ootusi ning õige pea ilmus ta kohale juukselaki ja tikukarbiga, mis teineteise koosmõjul muutusid muljetavaldavaks leeklambiks. Peale umbes veerandtunnist tõsist röstimist ja keevitamist (mille vältel kõik teised naerukrampides väänlesid) oli ellu jäänud vaid mõni julgem ja meie Justiniga tegime väga poliitiliselt ebakorrektseid nalju teemal 'gaasikamber' ja 'vaesed kärbsed mõtlesid, et lähevad aurusauna ja siis ilmus üks sakslane välja'. Ja kuigi need kärbsed tundusid esialgu olevat üsnagi sitked sellid, ei suutnud nad neid tapatalgusid üle elada ja praeguseks on seal (nüüd juba puhta äravoolutoruga) duširuumis vaid mõni üksik lendlev tegelane.

PS. See tekst on sündinud päris taotlusliku prokrastineerimise tulemusena. Aga ma kardan, et ma ikkagi pean peale 'publish post' nupu vajutamist veidi Nabokovit lugema. Mis, ärge mind nüüd valesti mõistke, on tegelikult vägagi nauditav kirjatükk. Lihtsalt, kohustuslikus korras raamatute lugemine paneb mu pidevalt muid tegevusi otsima.

PS2. Äravoolutorude puhastamise aktsioon aitas muu seas leida vastuse ka küsimusele 'ei tea, kuskohast need imelikud kärbsed meie tuppa küll satuvad?'.