Jalgrattadraama

Eile õhtul avastasin, et minu jalgratta välimine kumm on totaalselt katki. Imestama see mind muidugi ei pannud, sest mitte ükski mu ratta osa pole enam oma esimeses nooruses. Muretsema samuti mitte, sest Justinil on kõik vajalikud tööriistad kodus olemas ja ta lubas, et kummi vahetamine pole mingi probleem.

Täna alustasime siis hommikul ratta parandamisega ja isegi kui kummi vahetamine pole teoreetiliselt probleem, siis vähemalt minu ratta puhul on suurimaks väljakutseks tagaratta alt ära kruvimine, sest kõik on totaalselt kinni roostetanud. Pingutas see Justin, mis ta pingutas, kuid lõpuks leidis, et targem oleks ikka rattaparandusse jalutada ja loota, et nood seal midagi teha oskavad. Kuigi rattaparandusi on siin palju, ei vedanud meil täna kohe üldse. Esimene oli kinni, kuigi ta seda lahtiolekuaegade järgi poleks tohtinud olla ja teises istusid sees kaks äärmiselt laiska musta vanameest, kes ei viitsinud eriti liigutada ja andsid meile lihtsalt mingi õli, et äkki aitab. Uut kummi ma sealt ostma ei hakanud, sest mida ma selle uue kummiga teen, kui ratast alt ära ei saa. Justin lubas õhtupoole uuesti kontrollida, äkki õli on vahepeal juba toimima hakanud, aga ma ei pane sellele hetkel enam erilisi lootusi. Pigem mõtlen, et kui see rattavahetus eriti kalliks minema peaks, on äkki mõtekas hoopis uus ratas osta.
Nagu ma eelnevalt maininud olen, pole ma just eriline rattafänn, aga praegu on küll tunne nagu jalg oleks otsast ära saetud. Amsterdamis on tõesti äärmiselt keeruline ilma rattata hakkama saada.