Viharavi

Sel esmaspäeval otsustas terrorist-joogi teha seti, mis aitab vihast lahti saada ning tuleb mainida, et kogu see sett - või ei, pigem inimeste reaktsioonid sellele - olid enam kui kummalised.
Esimene harjutus: viska selili ja norska. Kõik grupi mehed juubeldasid selle harjutuse üle ja kinnitasid, et see on midagi, mida nad hästi oskavad. Mina ei osanud. Ja samal ajal kui ma tegin kõik endast oleneva, et vaevukuuldavat norinat esile tuua, mõtlesin ma, et äkki see on just see, mida mu isa magades teeb. Laseb endast viha välja. Sest norskab ta tõesti kõvasti. Järgmine harjutus oli kätega vastu maad tagumine, et kindel olla, et kõik viha ikka välja tuleb. Mees minu kõrval hakkas kohemaid rusikatega vastu põrandat prõmmima ning tegi sinna juurde veel koledat häält ka. Tema sees pidi ikka metsikus koguses viha olema, sest ta möirgas nagu karu. Pikapeale hakkasid ka teised karjuma, ent mina tegin toks-toks vastu põrandat ja mõtlesin, et ei tea, kus see viha nüüd on. Ei tulnud teist, kohe üldse mitte. Isegi oma magistritöö juhendaja vastu mitte, kuigi tema on just see, kes mu elu viimasel ajal kõige keerulisemaks on teinud. Mees minu kõrval möirgas ka kõikide järgnevate harjutuste jooksul nagu ratta peal ja mina muudkui imestasin. Ei olnud ju nagu eriti suur mees, aga kuidas temasse küll nii palju viha mahtus?
Ma ei tea, misjaoks see viimane meditatsioon oli. Ma muidugi eeldan, et taaskord midagi vihaga seotud - või äkki hoopis enda täitmine täiesti uutmoodi tunnetega? Igatahes meenutas see mulle vägagi natsistlikku tervitust (tuleb tunnistada, et õppimine sakslaste juures on minusse mõned eelarvamused süstinud) ja samal ajal kui mõnel lõpu poole ikka väga raskeks läks (paaril mehel vappus käsi ja terve keha nii kõvasti, et tundus, nagu nad oleks mõnel heavy metali kontserdil), siis ma mõtlesin, et ma võiks teist niipalju veel teha. Mida see fakt minu kohta näitab - ei tea. Aga ma loodan, et midagi hästi head. Samas tuleb tunnistada, et minu mõtlemine ei ole siiski veel nii puhas, et ma ei üritaks joogaasendite ja igapäevaelu vahele paralleele tuua. Sest olgem ausad, nii mõnigi asend või harjutus on ikka päris naljakas.