Võidurõõm

Käesolev nädal on just see nädal, mida ma ootasin suure õudusega juba kuskil märtsi algusest, sest see pidi olema SEE nädal, kus mul on umbes mustmiljon kohustust ja eksamit ja ettekannet. Tuleb tunnistada, et praeguseks olen ma juba laupäevani jõudnud ja endiselt elus. Tegelikult, veelgi enam - endaga ikka üpris-üpris rahul. Esiteks sain ma oma stereotüüpide eksami tehtud, teiseks sain ma Euroopa mälu nimelises aines oma lühiessee eest 8, kolmandaks tegin ma samas aines ettekande eestlaste ja venelaste II maailmasõja sündmuste erinevast interpreteerimisest (ja sellest, miks eestivenelaste mälestused Suurest Isamaasõjast ei ole endiselt osa Eesti kollektiivsest mälust) ning see läks mul superhästi. Ma ei ole sündinud esineja ning ettekanded on midagi sellist, millest ma parema meelega eemale hoiaks, ent vähemalt Gali sõnul oli mu neljapäevane ettekanne suurepärane ning isegi meie grupi kõige kriitilisemal tüdrukul ei olnud mulle absoluutselt mitte midagi öelda. Nojah, mõni ime, et ma peale umbes kümnekordset harjutamist suutsin oma teksti puterdamata ja liigse lugemiseta ette kanda. Isegi mu õppejõud ütles, et on ilmselge, et ma tunnen oma teemat hästi - ja tõsi, ta küsib alati mind, kui kõne all on Venemaa, Baltikum või kommunism. Aga see, mille üle ma kõige-kõige suuremat võidurõõmu tunnen, on tänahommikune e-mail minu ülikriitiliselt sakslasest juhendajalt, kes ütles, et talle meeldis mu esimene peatükk. Ja muidugi annab see kõik mulle suurel hulgal motivatsiooni edasi töötada, sest märtsikuu oli tänu mu magistritöökatastroofile pigem nagu üks suur must auk, millest ma suurt midagi ei mäleta.
Seega võin ma öelda, et oma nädalase Madeira-puhkuse olen ma küll täiesti ära teeninud ja kuigi ma ka seal ilmselt oma magistritööd täielikult ära ei või unustada, tean ma vähemalt kindlalt, et mul on kõik kontrolli all.