Sunday, May 1, 2011

Minu Amsterdam

Kuigi ma siin tavaliselt raamatututvustusi ei tee ja kommentaare oma lugemiselamuste kohta ei jaga, pean ma 'Minu Amsterdam'i' nimelise raamatu puhul muidugi erandi tegema, sest kuidas ma siis ei kommenteeri. Muidugi kommenteerin!
Alustada tuleb vist sellest, et Margot Roose Amsterdam ja minu Amsterdam on kaks äärmiselt erinevat linna. Muidugi, iga inimese nägemus ongi erinev, ent mulle tundub, et mul on Amsterdami suhtes veel endiselt turisti prillid ees, samas kui tema tunneb siin end juba pigem kohalikuna. Ma ei tunne, et ma oleksin siin 'oma', ei, pigem ikka võõras, kes hollandi keelt eriti ei räägi ja kohalikega ka eriliselt lähedasi suhteid ei oma. Margoti plussiks on muidugi Hollandi boyfriend ning seetõttu on tal ka kohanemine ilmselt kergemini läinud, ent mina suhtlen ikka rohkem rahvusvaheliste üliõpilastega, kes on siin sama võõrad kui ma ise. Hollandlastega kohtun ma pigem ikka siis, kui Albert Heijn'is süüa ostan või kui mul JÄLLE mõni bürokraatiajama kukil istub. Aga ka nendel juhtudel piirdub mu hollandi keel vaid tere ja head aega'ga, sest hollandlased ei tundu üldse olevat huvitatud välismaalastega hollandi keeles rääkimisest. "Mine harjuta kuskil omaette," tunduvad nad mõtlevat, kui peale esialgseid viisakusi kohe inglise keele peale üle lähevad. Hollandlased tunduvad üldse esmapilgul kuidagi ülbed ja ennast täis ning small talk'iga nad tõesti oma aega eriti raisata ei viitsi. Sellest on mul muidugi kahju, sest see tõmbab kriipsu peale ka igasugusele teenindaja-poolsele viisakusele ja ma võin päris ausalt väita, et nii kehva teenindust, kui ma Amsterdamis saanud olen, mujalt juba eriti ei leia. Loomulikult ei saa ma väita, et hollandlased ongi sellised - ülbed. Ilmselt nad kõik ei olegi ja ma olen kuulnud, kuidas mujalt pärit hollandlased Amsterdammer'eid just sel samal põhjusel kiruvad - et nad olla äärmiselt ebaviisakad. Jaa, ilmselt on päris selge, et nad ei kuulu mu lemmikrahvuste top 3 hulka ja kuigi ma pole just suur blondide meeste austaja, tuleb tunnistada, et objektiivselt vaadates saavad nad väikese osa oma ülbusest muidugi andeks sellega, et nad lihtsalt on nii ilusad. Ning seda ei riku niivõrd isegi see metsik geelihulk, millega nad kõik oma juukseid üle pea armastavad kammida. Ent siiski, hollandlasest väimeest minu vanematel küll oodata ei maksa, sest jälgides oma sõbrannade sekeldusi hollandi meestega ning lugedes veidi nende hingeelust läbi Margoti silmade - siis tuleb tunnistada, et minu tassike teed pole nad kohe kindlasti. Ilmselt suudaksid nad mu paari nädalaga närvivapustuseni viia ja võib-olla vastupidi ka.
Margoti Amsterdami lugedes jääb esialgu mulje, et Amsterdam ongi täis äärmiselt kummalisi inimesi. Et iga inimese suhtlusringkondades ongi ridamisi bravuurikaid homoseksuaale, prostituute ja muude põnevate elukutsete esindajaid. Ma mõtlesin ka alguses, et Amsterdam on kindlasti täis käest kinni jalutavaid samasoolisi paarikesi, ent hoopiski mitte! Ja ainuke gaypoiss minu tutvusringkonnast on päris hoopis Tšiilist. Jaa, tema on muidugi täielik kuninganna, aga see on juba teine lugu.
Ja veel, see kuidas raamatus kirjeldatakse Bijlmer'i piirkonda tundub olevat tüüpilise valge hollandlase kirjeldus ja tegelikkus pole muidugi pooltki nii dramaatiline. Okei, ma ei ole käinud seal 'päris sügaval ghettos', ent seegi piirkond, kus ma sageli käin on ühe tavalise hollandlase jaoks liialt kurjakuulutav, et sinna minna. Tõsi, enamuse ajast olen ma tõesti ainuke valge inimene, kes rongilt maha astub ja tõsi on ka see, et ma natuke pelgan seda kohta peale pimedat (umbes nii palju, et ma vahel ikka ähvardan Ignaciot, et KUI mind tee peal ära röövitakse, siis on see kõik tema süü), ent siiani on küll kõik täiesti turvaline olnud. Isegi pimedal ajal. Ja seda, et keegi rõdul kanu peaks, pole ma ka veel näinud. Ja enne ei usu ka, kui ise näen, sest hetkel liigitaks ma selle jutu pigem linnalegendide alla (ja kõik need muud põnevad loomajutud sealt raamatust ka). Hirmunud valgel hollandlasel on ilmselgelt päris suured silmad.
Aga siiski, Margot ilmselgelt teab, millest ta räägib ja nii mõnigi kord tundsin ma enda Hollandi-mõtteid tema tekstides ära. Siiski, ühes asjas lähevad meie arvamused küll kardinaalselt lahku - seelikuga on tegelikult päris mugav rattaga sõita. Ausalt.

2 comments:

  1. Tere,

    Juhuslikult juhtusin lugema,kuna otsisin vastukaja Minu Amsterdami raamatule.Pole raamatut veel lugenud,sest elan ka Hollandis.Amsterdamis sai nooruses pea iga teine nadalavahetus kaidud ,peamiselt ikka ooelu parast.See oli juba 15-20 aastat tagasi.Mida ma tahan oelda-Kadri paneb suhteliselt naelapea pihta OMA kirjelduses hollandlaste kohta.Kuigi on teada ,et tavaline hollandlane ei tahaks iial Amsterdamis elada ja Amsterdam pole Holland.Aga halvemat teeninduskultuuri annab otsida lahikonnast ,kuigi jah on erandeid ja Hollandlased on vaga gezellig.Samas jah kui turisti vaimustus on maas siis naed nii mondagi.Aga ika ylimalt lahe maaa!!!!!!!!!!!

    E.N

    ReplyDelete
  2. Hei Kadri,

    Aitähh raamatuarvustuse eest ja kuigi meie Amsterdami kogemused on ilmselt erinevad mitmetel põhjustel on mul rõõm kuulda, et mõned ühispunktid ikka leidsid:) Sinu Tsiili gay kuningannast tahaks kohe rohkem kuulda, sest tundub, et ta kuulub sinna ponevate persoonide kategooriasse:)

    Seelikuga rattasõidust - olen nõus, et on seelikuvariante, mis täitsa sobilikud rattasõiduks. Aga on ka palju selliseid lõikeid, millega võimatu isegi rattale istuda, sõitmisest rääkimata;) Näiteks kitsama lõikega mudelid või siis hoopis pikad seelikud. Nendega võib rattasõit lausa ohtlik olla. Mul nimelt jäi kunagi seelikusaba rattakodaratesse ja paari sekundiga oli mu seelikust saanud Flintstone tüüpi rebitud äärega mini:) Oli kõvasti tegemist, et seelikujäägid kodaratest välja sikutada;) Ja siis muidugi need Marilyn Monroe hetked kui tuul su kahara seeliku just siis taevasse tõstab kui sa kotist mobiili otsid või käed juhtraua hoidmisega kinni... Aga üldiselt on ratas Amsterdamis muidugi asendamatu ja siinne elu kogemist väärt.

    Monusat Amsterdami avastamist!

    Margot

    ReplyDelete