Tegelikult võtab see pealkiri terve minu nädalase töökogemuse ilusasti kokku - ma olen elus. 
Eks esimesed nädalad uues kohas on ikka veidi keerulised - kõik on nii uus ja teistmoodi, ent tolles kontoris tundub aeg kolm korda kiiremini jooksvat, kui kusagil mujal. Ilmselt on asi ka selles, et minu otsene ülemus, portugallane, on ebaportugallaslikult kiire ning ootab seda ka oma alluvalt, ehk siis minult. Tema eelmine assistent, võrdles härra ülemust gepardiga (kes on teadupärast loomariigi kõige kiirem esindaja) ja tundub, et see võrdlus on küllaltki asjakohane. Õnneks ei tähenda see kõik seda, et ta ei leiaks minu jaoks aega, et asju selgitada ja küsimusi mul juba jagub. Kolleegide jutu järgi on härra ülemus absoluutselt geniaalne ja kuigi ma seda veel täies mahus kogenud ei ole, meenutab ta mulle veidi Monki. Õnneks pole ta pooltki nii kummaline kui Monk, ent neis kahes on midagi väga sarnast. Aga vähemalt esialgu tundub mulle, et mul on oma ülemusega õnneks läinud. Noh ja siis on muidugi veel see lisaboonus, et ta teeb aeg-ajalt portugalikeelseid kõnesid ja kuigi ma ei taha tema vestlusi pealt kuulata, siis tahes tahtmata teen ma seda, kui need toimuvad portugali keeles. Sest see keel on mu kõrvadele lihtsalt nii ilus kuulata.
Peale härra ülemuse on seal kontoris muidugi ka suur hulk teisi tegelasi ja ma pean mainima, et vähemalt praegu meeldivad nad mulle kõik. Mul on väikesed kahtlused firma omaniku suhtes, kelle kohta ma olen juba igasuguseid intrigeerivaid lugusid kuulnud, kuid minuga on ta siiani küll väga kena olnud ja seega katsun ma veel hetkel neutraalseks jääda. Aga võibolla on ta minuga kena ka põhjusel, et ta näeb, et ma olen väga püüdlik ning ei tõuse püsti kohe, kui kell kukub, et koju minna.
Aga mida ma seal siis teen? Näiteks eilne päev oli täiesti hullumeelne ja kuigi mul on päevaplaanis tunniajane lõuna lausa lepinguga ette nähtud, siis eile mul seda võimalust ei tekkinud. Kõigepealt pidin ma käima kahel intervjuul, mis
minu jaoks tähendab seda, et ma lähen konsultandiga kaasa, kirjutan üles kõik, mida kandidaat ütleb ning hiljem kirjutan kokku raporti, et seda inimest tema kõige säravamast küljest tutvustada. Eestlaslik tagasihoidlikkus ei lähe siin kohe mitte ja seega tuleb mul veel kõvasti harjutada, sest suurte sõnade kasutamine ei tule mul veel nii loomulikult kui näiteks ameeriklastel. Seejärel andis härra ülemus mulle nimekirja neljast kandidaadist, kellega ma pidin ühendust võtma, et nendega siis telefoniintervjuu kokku leppida. Esialgu tahtis härra ülemus nendega kohe reedel rääkida, ent kui ma ta kalendrisse vaatasin, siis sain ma aru, et see ei ole võimalik. Õnneks on ta mõistlik mees ja kui ma talle ütlesin, et halloo, mida sa mõtled ometi, sul pole siin päevaplaanis ühte auku ka ja sa tahad nelja inimesega rääkida, siis arvas ta, et okei, võib seda ka esmaspäeval teha. See andis mulle omakorda palju rohkem aega neile inimestele helistada ning aegades kokku leppida. Ja kuigi mu inglise keel on tegelikult täiesti arvestataval tasemel, siis vähemalt nende telefonikõnede puhul pidin ma ikka endale teksti enne ette kirjutama. Ilmselt on see 'lavahirm' vaid alguse asi, ent kõne inimesele, kes teenib aastas miljoneid kroone, paneb mul hääle esialgu ikka värisema küll. Kuigi tegelikult ilmselt ei peaks, sest nii nagu härra ülemus mind rahustas: nende inimeste jaoks on kõne minult suurepärane uudis, sest see tähendab, et mõni suur firma on neist huvitatud ja kellele ei meeldiks selliseid meeldivaid asju kuulda?
Jah, reede oli üks keeruline päev ja kuigi härra ülemus minult enne kojuminekut naljatades küsis, et ei tea kas ma esmaspäeval tagasi ikka tulen, lubasin ma suuremeelselt, et lähen ikka. Sest vähemalt esialgu on see, mida ma teen, ikka päris põnev ja mu kolleegid on ka kõik väga toredad.
PS. Selle teise pildi peal on muideks beebigepard - minu arust üks ilusamaid kassilapsi.
Eks esimesed nädalad uues kohas on ikka veidi keerulised - kõik on nii uus ja teistmoodi, ent tolles kontoris tundub aeg kolm korda kiiremini jooksvat, kui kusagil mujal. Ilmselt on asi ka selles, et minu otsene ülemus, portugallane, on ebaportugallaslikult kiire ning ootab seda ka oma alluvalt, ehk siis minult. Tema eelmine assistent, võrdles härra ülemust gepardiga (kes on teadupärast loomariigi kõige kiirem esindaja) ja tundub, et see võrdlus on küllaltki asjakohane. Õnneks ei tähenda see kõik seda, et ta ei leiaks minu jaoks aega, et asju selgitada ja küsimusi mul juba jagub. Kolleegide jutu järgi on härra ülemus absoluutselt geniaalne ja kuigi ma seda veel täies mahus kogenud ei ole, meenutab ta mulle veidi Monki. Õnneks pole ta pooltki nii kummaline kui Monk, ent neis kahes on midagi väga sarnast. Aga vähemalt esialgu tundub mulle, et mul on oma ülemusega õnneks läinud. Noh ja siis on muidugi veel see lisaboonus, et ta teeb aeg-ajalt portugalikeelseid kõnesid ja kuigi ma ei taha tema vestlusi pealt kuulata, siis tahes tahtmata teen ma seda, kui need toimuvad portugali keeles. Sest see keel on mu kõrvadele lihtsalt nii ilus kuulata.
Peale härra ülemuse on seal kontoris muidugi ka suur hulk teisi tegelasi ja ma pean mainima, et vähemalt praegu meeldivad nad mulle kõik. Mul on väikesed kahtlused firma omaniku suhtes, kelle kohta ma olen juba igasuguseid intrigeerivaid lugusid kuulnud, kuid minuga on ta siiani küll väga kena olnud ja seega katsun ma veel hetkel neutraalseks jääda. Aga võibolla on ta minuga kena ka põhjusel, et ta näeb, et ma olen väga püüdlik ning ei tõuse püsti kohe, kui kell kukub, et koju minna.
Aga mida ma seal siis teen? Näiteks eilne päev oli täiesti hullumeelne ja kuigi mul on päevaplaanis tunniajane lõuna lausa lepinguga ette nähtud, siis eile mul seda võimalust ei tekkinud. Kõigepealt pidin ma käima kahel intervjuul, mis
minu jaoks tähendab seda, et ma lähen konsultandiga kaasa, kirjutan üles kõik, mida kandidaat ütleb ning hiljem kirjutan kokku raporti, et seda inimest tema kõige säravamast küljest tutvustada. Eestlaslik tagasihoidlikkus ei lähe siin kohe mitte ja seega tuleb mul veel kõvasti harjutada, sest suurte sõnade kasutamine ei tule mul veel nii loomulikult kui näiteks ameeriklastel. Seejärel andis härra ülemus mulle nimekirja neljast kandidaadist, kellega ma pidin ühendust võtma, et nendega siis telefoniintervjuu kokku leppida. Esialgu tahtis härra ülemus nendega kohe reedel rääkida, ent kui ma ta kalendrisse vaatasin, siis sain ma aru, et see ei ole võimalik. Õnneks on ta mõistlik mees ja kui ma talle ütlesin, et halloo, mida sa mõtled ometi, sul pole siin päevaplaanis ühte auku ka ja sa tahad nelja inimesega rääkida, siis arvas ta, et okei, võib seda ka esmaspäeval teha. See andis mulle omakorda palju rohkem aega neile inimestele helistada ning aegades kokku leppida. Ja kuigi mu inglise keel on tegelikult täiesti arvestataval tasemel, siis vähemalt nende telefonikõnede puhul pidin ma ikka endale teksti enne ette kirjutama. Ilmselt on see 'lavahirm' vaid alguse asi, ent kõne inimesele, kes teenib aastas miljoneid kroone, paneb mul hääle esialgu ikka värisema küll. Kuigi tegelikult ilmselt ei peaks, sest nii nagu härra ülemus mind rahustas: nende inimeste jaoks on kõne minult suurepärane uudis, sest see tähendab, et mõni suur firma on neist huvitatud ja kellele ei meeldiks selliseid meeldivaid asju kuulda?
Jah, reede oli üks keeruline päev ja kuigi härra ülemus minult enne kojuminekut naljatades küsis, et ei tea kas ma esmaspäeval tagasi ikka tulen, lubasin ma suuremeelselt, et lähen ikka. Sest vähemalt esialgu on see, mida ma teen, ikka päris põnev ja mu kolleegid on ka kõik väga toredad.
PS. Selle teise pildi peal on muideks beebigepard - minu arust üks ilusamaid kassilapsi.
No comments:
Post a Comment