Härra homöopaat

Kuna mind on juba pea aasta aega üks tüütu silmaallergia vaevanud, mille puhul Eesti arstid vaid õlgu kehitasid ja ütlesid, et "Sinu vereproovid on kõik korras ja mingeid allergeene ei ole," tuli mul mingil hetkel mõte kasutada alternatiivmeditsiini. Ja just nagu tellitult elab Amsterdami lähedal üks homöopaat-guru, kes käib tihti ka Eestis loenguid andmas - ehk siis, tundub, et omal alal tegija. Faktist, et ta tegija on, andis aimu ka tema kodulehel paiknev hinnakiri, millest ma parem rääkima ei hakka. Vihjeks võin öelda, et rahaga, mis mul tolleks tunniajaseks konsultatsiooniks kulus, saaksin ma siin Amsterdamis kaks nädalat söönuks. Igatahes olid ootused kõrgel, ega ma muidu ei oleks seda pooleteisttunnist teekonda Sint Pancrase nimelisse väikelinna ette võtnudki. Esialgu ei olnud ma üldse kindel, et ma sinna linnakesse elusalt kohale jõuan, sest erinevaid transpordiliike, mida ma oma teel kasutama pidasin, oli lihtsalt nii palju. Samas tuleb muidugi mainida, et kui on midagi, mis Hollandis suurepäraselt toimib, on see transport. Tolle kvaliteedi eest nõutakse muidugi taaskord hingehinda, ent mis sul, vaesel hingel, üle jääb, kui rattaga 50 kilomeetri läbimine tundub liig mis liig. Igatahes on hollandlased loonud paar superhead transpordilehte, mis ütlevad sulle minutilise täpsusega, kust ja mille sa võtma pead, et vajalikul ajal vajalikus kohas olla ning seetõttu on ära eksimise võimalus suhteliselt nullilähedane. Isegi minul. Reisi esimene pool ehk teekond Amsterdamist Alkmaari oli piece of cake. Ehk siis imelihtne. Mida oli tegelikult ka teine pool, ehk bussireis Sint Pancras'esse aga seda vaid tänu üliintelligentsele bussile, mis ütles ette, kus ta järgmisena peatuda kavatseb ning mainis igaks juhuks ära ka paar järgnevat peatust. Sint Pacras ise on üks üliarmas peamiselt pensionäride poolt asustatud külake, kus hekid on pügatud millimeetrise täpsusega ja kus kassid lösutavad keset autoteid, sest muud kasutust need teed väga ei leia.
Homöopaat-guru ise on üks väga meeldiv vanemat sorti härra, kes peale tunniajalist konsultatsiooni segas mulle oma kontoris kokku ühe väikese pudelitäie nõiajooki ning luges mulle peale sõnad, kuidas täpselt seda manustama peab. See käib umbes nii, et kohe peale ärkamist lähen ma kööki ja mõõdan endale tassi sisse 7cm vett. Seejärel võtan ma pudeli nõiajoogiga, raputan seda tugevasti viis korda ning lisan siis viis tilka veele. Siis võtan ma plastmassist lusika ning segan kogu lahust ühe minuti jooksul, et siis peale segamist üks lonks võtta ning ülejäänu ära kallata. Kõlab nagu tõeline posimine, ent kui see mind minu allergia puhul aitab, olen ma nõus seda kõike tegema. Praeguseks olen ma seda arstimit vaid kolmel päeval kasutanud, kuid mul on tunne, et ma näen juba paranemise märke. Ja tõsi, ma ei tea, kas selle taga on tõesti see rohi või minu usk sellesse, et see toimib - aga kui see toimib, siis pole lõpuks ju vahet, milline see põhjus tegelikult on.
Ignaciole ma targu mainima ei hakanud, kui palju ma täpselt tollele mehele maksin, sest tema on äärmiselt skeptiline igasuguste alternatiivsete meetodite koha pealt. Lisaks tundun ma vist talle ka veidi naiivne ja sinisilmne ja seetõttu on ta selle koha pealt minu suhtes äärmiselt kaitsva positsiooni sisse võtnud - et mingisugused petised ja soolapuhujad ei saaks minusuguselt naiivitarilt raha välja meelitada. Aga nagu näha, siis alati ei jõua ta mul silma peal hoida.