Kontoris on endiselt kiired ajad, ent tundub, et ma olen tolle 'peade jahtimise' ABC juba selgeks saanud, sest täna õnnestus mul 'paigutada' minu esimene inimene. Tõsi, tegelikult pole see hoopiski nii must ja valge, sest paigutatavaks osutuks Gali, kliendiks seesama firma, kus ma töötan ja pea tuli pigem taldrikul (jahtima ei pidanud üldse) - aga ikkagi. Heade inimeste leidmine ei ole kerge ja õnneks jagasid ka kõik need, kellega Gali rääkis, minu arvamust, et ta sobiks meie meeskonda (naiskond oleks vist õigem öelda) nagu rusikas silmaauku. Proua Austraallanna isegi ütles, et ta on äärmiselt armas. Aga sellega tolle proua, kelle juuresolekul ma siiani olen küll kikivarvukil käinud, komplimendid ei lõppenud. Gali sõnul oli ta intervjuu jooksul ka vägagi suuresõnaliselt mind kiitnud ja selgitanud, kui väärt töötaja ma nende firmale ikka olen. Mõtleks vaid - ja mina olin siiani arvamusel, et ega ma tollele prouale just eriti ei meeldi ja seda tolle järsu tooni tõttu, mida ta minuga rääkides sageli kasutab. Ja nüüd - vaat mis üllatus. Muidugi teeb too tunnustus mulle head meelt - kes siis kiita ei tahaks saada? Ent mul on kahju, et too Austraallanna mulle selliseid asju otse öelda ei taha. Kui Galit poleks, ei olekski ma äkki kunagi teada saanud, et tegelikult hindab ta mind oma tõredast toonist hoolimata kõrgelt.
No comments:
Post a Comment