Burka

Tumedad hõlstid ja pearätikud pole mulle siin immigrantide linnaosas elades enam ammugi mingi uudis, ent päris ehtsa burkaga naist nägin ma täna esimest korda. Valisin endale parasjagu Türgi poe puuviljaletis ploome, kui minu kõrvale ilmus üks must kuju. Kui üles vaatasin, kohtusid mu silmad ühe teise silmapaariga - mis minust erinevalt olid peidetud riidevõre taha. Ma tunnistan, et jäin vist pisut jultunult teda vahtima, ent Islam koos kogu oma kaetusega on mulle alati tundunud põnev ja veidi müstiline. Ja nii ma siis jälgisin seda naist, kes koos oma abikaasaga oli tulnud sisseoste tegema ning kelle valvsa pilgu all ta viinamarju kilekotti laduma asus. Tol hetkel, kui ta oma käe esimese kobara järele sirutas, märkasin ma, et kogu tema keha oli hoolikalt musta riidega kaetud, nii et millimeetritki paljast pinda võõrale silmale näha ei oleks. Ja nii ta siis valis ja uuris oma viinamarju - saatjaks kaks paari silmi - mina ja abikaasa.
Mulle tundub, et iga minu toiduvarude täiendamiseks ette võetud retk on nagu ekspeditsioon teise maailma ning kultuuri. Ja nendel retkedel on küllaltki kerge unustada, et ma olen endiselt Amsterdamis, mitte kusagil palju soojemas paigas.