Saturday, March 31, 2012

Väikesed uudised

Trummipõrin - nädal aega tagasi kirjutasime lepingule alla ning nüüd on kindel, et 1. mail kolime Galiga oma uude korterisse. Juhhei! Lepingule alla kirjutamine oli muidugi nali omaette, sest Amsterdami maaklerid ei tundu just olevat karbi kõige kirkamad kriidid. Miks nad peakski, sest müügitööd siin korterite üürimiseks küll tegema ei pea. Lihtsalt ole ilus ja iga vähegi asustatav korter haaratakse lennult. Vähemalt tundus olevat selline meie agentuurihärra suhtumine, sest minu väliste vaatluste põhjal oli ta mõistus peale pintsaku selga ajamist lihtsalt minema jalutanud. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kus asub korteri panipaik (ning kas see üldse olemas on) või kas korteris on internetiühendus - ei tulnud ta isegi selle peale mitte, et me võiksime ühte lepingu koopiat endale tahta. Peale ühe koopia allkirjastamist uurisin ma temalt kus meie koopia on - pannes ta silmnähtavalt ebamugavasse olukorda, sest ta polnud tollele "väikesele faktile" isegi mitte mõelnud. Päev hiljem saime me peale taaskordset lepingu nõudmist paberi lõpuks kätte - ning alles siis julgesin ma kergendatult hingata. Minu viimase aja elamused Amsterdami korterturul on mu lihtsalt hirmus ettevaatlikuks ja umbusklikuks teinud. Aga lõplikult usun ma seda kõike vist ikka alles siis, kui ma kogu oma tavaariga meie uues Amsterdam Zuidi korteris maandun. Või kui me oma esimest päikselist laupäevahommikut rõdul pannkookide ja maasikamoosiga alustame.
****
Härra Hispaanlane tšillib praegusel hetkel tänu Alitalia suurele möödalaskmisele kusagil Sushimaal, aga enne seda otsustas ta mu väikesele Hollandi-reisile viia. Piinlik tunnistada, aga oma pooleteistaastase siinviibimise ajal polnud ma veel Amsterdamist ja Utrechtist kaugemale jõudnud. Kuna ta oli Hollandi raamatunädala raames veel tasuta rongipileti ka saanud, olin ma muidugi nõus. Kui Hollandis midagi tasuta saab, siis tuleb sellest viimast võtta, sest kunagi ei tea, millal järgmine kord tuleb. (Te ikka teate seda nalja, mismoodi hollandlased vasktraadi leiutasid? Kaks hollandlast läksid ühe mündi pärast kaklema.) Igatahes otsustasime me lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kärbeste rolli valisime Den Haagi ja Rotterdami. Amsterdamis oli tol päeval väga hall ilm, ent kohe kui me pealinnast välja jõudsime, piilus päike pilve tagant välja ning saatis meid terve päeva. Eriti päikeseliseks läks olukord siis kui me Den Haagis kogemata ühe Portugali poe peale sattusime. Kuigi härra Hispaanlane ei suuda minu Portugaliarmastust siiani mõista (nagu mina ei mõistaks väga hästi Lätiarmastust), leebus ta veidi, kui ma talle pudeli Sumolit ostsin. Sumol, või jumalate jook nagu ta seda ise hiljem Twitteris kutsus, on üks täitsa tavaline Portugali limonaad, mis mind just eriti ei eruta (aga tema jaoks on lapsepõlve lemmikjook - minul oli see muideks Tarhun). Aga oi, kui ma leidsin sealt poest tursapallikesi, riisipudingut ja guaavamoosi, siis see ajas mu kilkama küll. Kui ilus Den Haag üle sai vaadatud - Eesti saatkonda mul muideks avastada ei õnnestunud, küll aga kuninganna loss - sõitsime me edasi Rotterdami. Linn, kuhu ma edaspidi enam ei kipu, sest peale šoppamise pole seal küll midagi teha. Kuna Hitler tegi linna II maailmasõja ajal maatasa, siis koosneb linn eriti kummalistest hoonetest mis kohati näevad välja sama maitsekad nagu Disneylandi lossid. Rotterdami päästis minu jaoks ainult üks armas lokaal pannkoogitänaval, kus me lõpuks maandusime ning elava muusika saatel Martini ja tarte tatiniga tutvust tegime. Noh, ja kuigi ma immigrandina ei tohiks selle suhtes üldse sõna võtta, siis pidi Rotterdam oma suure sisserändajate arvu tõttu ka päris karm koht olema kui valesse linnaossa sattuda. Meie pääsesime vaid kerge ehmatusega, kui kaks meie kõrval seisvat tõmmut "hollandlast" meid inglise keele kasutamise pärast mõnitama hakkasid.
****
Ja muide, minu ametlik nädalane puhkus algas eile - nii et viimased asjad kohvrisse, lukk kinni ja Tallinna poole sammu marss.

Saturday, March 17, 2012

Korteriotsingud

Ühel hetkel nii kuu aega tagasi otsustasime Galiga, et hakkame endale kahe peale korterit otsima. Minul oli portugallastest kõrini ja eks temal olid jälle omad mured ning nii me siis agaralt kõikvõimalikud internetilehed lahti lõime. Ma kipun uute projektide alguses alati liialt optimistlik olema (ju mul siis ei olnud meeles, milline piin oli siin linnas endale toa leidmine kogu selle suure petiste massi sees) ja esimesed paar nädalat olin ma ikka eriti elevil. Lappasin muudkui korterikuulutusi ja unistasin elust, kus ma ei peaks pidevalt kõrvatroppidega minu tuppa tulvavas rasvahaisus magama. Algaja õnn ilmutas end meile kohe teisel päeval, ent tol ajal olime me veel liialt nõudlikud ja illusioonides kinni - et me võiksime saada ilusa korteri kahe suure magamistoaga ja otse töökoha juures. Hilisemad telefonikõned agentidele andsid juba palju kurvemaid tulemusi, sest paljudel juhtudel oli kuulutuses olev korter juba välja üüritud või mõnel muul põhjusel kättesaamatu. Muud põhjused olid näiteks:
  • Korteri omanik ei ole nõus oma eluaset kahele üksiküritajale rentima (mille peale me Galiga juba mõtlesime, et ei tea, kas peaks järgmisel korral lesbipaari kehastama, et meil suuremad šansid oleks)
  • Me ei ole kumbki üle 60 aasta vanad (ühe korteri puhul sai piiranguks meie vanus)
  • Pakutav kahe magamistoaga korter osutus hoopiski paatmajaks, mille jagamine polnud mingil põhjusel lubatud (aga seda, milline geenius üüriks ainult enda jaoks mitme magamistoaga korteri, meile ei seletatud)
  • Meie kohalejõudes oli keegi salapärane isik, kes korterit näinudki polnud, teinud alghinnast topeltsuurema pakkumise ning me keeldusime rohkem maksmast
  • Me teenime liiga vähe
  • Me teenime liiga palju (juhtumisi kontakteerusin ma ka ühe 'sotsiaalkorterite pakkujaga', kes üritas mulle selgeks teha, et Hollandi riik leiab, et kui ma maksan 50% oma palgast üüriks, siis see ei ole piisav ning sotsiaalkorteri jaoks olen ma liialt rikas)

Peale kõiki neid sekeldusi, kümneid telefonikõnesid ja umbes viite korterikülastust istusime Galiga maha ning otsustasime tõele otsa vaadata - meie jaoks sobivat korterit Amsterdamis ei ole ning päris teise linna ka kolida ei taha. Ent maailm on üks kummaline paik, sest just siis, kui me olime otsustanud, et ei ürita enam lukus ust maha joosta, avanes üks teine väga salapärasel moel. Nimelt võttis minuga ühendust keegi agentuuritöötaja, kes saatis mulle ühe parasjagu saadaoleva korteri andmed ning mis - üllatus, üllatus - asus meie töökohast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksime järgmisel päeval korterit vaatama ning kuigi kahest suurest magamistoast võis ka seal vaid unistada, otsustasime, et avar elutuba kaalub kaks kingakarpi üles küll. Kahjuks uuris meiega samal ajal korterit ka üks paarike, ise samal ajal kilgates, kuidas too korter neile nii hästi esimese pulmaaastapäeva tähistamiseks sobiks. Kuna agent andis meile Galiga vihjamisi mõista, et omanik eelistaks perekonda, vantsisime me paarikese kallal hambaid teritades tagasi kontorisse. Paar tundi hiljem sain ma agendilt kõne - paarike otsustas korterist loobuda, sest hoiuruumi hinna sees ei ole ning kui me tahame, siis on korter meie. Ma olin järgmised kümme minutit totaalses šokis, sest et mismõttes meil on korter? Päriselt? Peale kõiki neid kannatusi on meil niisama lihtsalt ideaalse asukoha ja taskukohase hinnaga korter? Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et lepingule me veel alla kirjutanud pole ning seega pole korter ka veel ametlikult meie. Aga suusõnaline leping on tehtud ja järgmisel nädalal peaks kõik ka ametlikuks saama.

Päris ausalt, nii head lõpplahendust ei osanud ma oodatagi ja praegu on mul muidugi hea meel, et me selle korteri ära oodata jaksasime. Vahel on nii naljakas, kuidas need "õiged" asjad (või inimesed) ise sinu juurde tee leiavad.

Muide, sellel pildil ongi meie tulevase (pöidlad pihus!) korteri kõige uhkem ruum - elutuba.

Sunday, March 11, 2012

Kevad, kevad, kevad!

Amsterdami äkitselt saabunud kevad on kõik minu nädalavahetusetraditsioonid sassi löönud ning seepärast ei malda ma ka enam kodus istuda. Blogimine on samuti unarusse jäänud, ent Hollandis elades tuleb viimast kui ühte päikesekiirt ära kasutada, sest kunagi ei tea, millal neid jälle näeb. Tänane 12-kraadine päev (päikese käes ilmselt palju rohkemgi) kulus põhiliselt kanali ääres istudes, kakaod rüübates ja päikese käes peesitades. Sinna juurde veel härra hispaanlase poolt muretsetud 'El Pais'. Nii hea on hispaaniakeelset kirjandust lugeda, kui päris elus sõnaraamat kohe su kõrval istub. Seejärel väike tiir linna peal ning kiire sissepõige kohalikku Aasia poodi, et macha pulbri varusid täiendada. Talvel ma selle järele puudust ei tundnud, ent esimeste soojade ilmade saabudes tuleb kohe eriline macha-jäätisekokteili isu peale. Ainuke fakt, mis minu tänast kevadevaimustust tumestab, on puhkuselt tagasi saabunud portugallased. Ma juba harjusin ära faktiga, et kodus oleme ainult mina ja José - mis tähendas tohutut rahu ja vaikust. Mitte mingeid vaidlusi, valju muusikat ega altkulmu pilke. Samas hellitan ma vaikselt lootust siit peagi minema pääseda, sest mina ja Gali oleme juba paar nädalat agaralt korterikuulutusi sirvinud. Kunagi kui me selle kõigega edukalt ühele poole oleme jõudnud (mis pole hoopiski mitte kindel, sest Hollandis pole korteri üürimine üldse nii kerge kui Eestis), avaldan ma ka Amsterdami korterituru telgitagused - mis on vahel ikka üpris koomilised (või kurbnaljakad, kuidas võtta), aga selle õnneliku päevani tuleb ilmselt veel veidi oodata. Ning üritada võimalikult zen olla, isegi kui portugallased pidevalt mu närvidel talluda kavatsevad.