Kevad, kevad, kevad!

Amsterdami äkitselt saabunud kevad on kõik minu nädalavahetusetraditsioonid sassi löönud ning seepärast ei malda ma ka enam kodus istuda. Blogimine on samuti unarusse jäänud, ent Hollandis elades tuleb viimast kui ühte päikesekiirt ära kasutada, sest kunagi ei tea, millal neid jälle näeb. Tänane 12-kraadine päev (päikese käes ilmselt palju rohkemgi) kulus põhiliselt kanali ääres istudes, kakaod rüübates ja päikese käes peesitades. Sinna juurde veel härra hispaanlase poolt muretsetud 'El Pais'. Nii hea on hispaaniakeelset kirjandust lugeda, kui päris elus sõnaraamat kohe su kõrval istub. Seejärel väike tiir linna peal ning kiire sissepõige kohalikku Aasia poodi, et macha pulbri varusid täiendada. Talvel ma selle järele puudust ei tundnud, ent esimeste soojade ilmade saabudes tuleb kohe eriline macha-jäätisekokteili isu peale. Ainuke fakt, mis minu tänast kevadevaimustust tumestab, on puhkuselt tagasi saabunud portugallased. Ma juba harjusin ära faktiga, et kodus oleme ainult mina ja José - mis tähendas tohutut rahu ja vaikust. Mitte mingeid vaidlusi, valju muusikat ega altkulmu pilke. Samas hellitan ma vaikselt lootust siit peagi minema pääseda, sest mina ja Gali oleme juba paar nädalat agaralt korterikuulutusi sirvinud. Kunagi kui me selle kõigega edukalt ühele poole oleme jõudnud (mis pole hoopiski mitte kindel, sest Hollandis pole korteri üürimine üldse nii kerge kui Eestis), avaldan ma ka Amsterdami korterituru telgitagused - mis on vahel ikka üpris koomilised (või kurbnaljakad, kuidas võtta), aga selle õnneliku päevani tuleb ilmselt veel veidi oodata. Ning üritada võimalikult zen olla, isegi kui portugallased pidevalt mu närvidel talluda kavatsevad.