Korteriotsingud

Ühel hetkel nii kuu aega tagasi otsustasime Galiga, et hakkame endale kahe peale korterit otsima. Minul oli portugallastest kõrini ja eks temal olid jälle omad mured ning nii me siis agaralt kõikvõimalikud internetilehed lahti lõime. Ma kipun uute projektide alguses alati liialt optimistlik olema (ju mul siis ei olnud meeles, milline piin oli siin linnas endale toa leidmine kogu selle suure petiste massi sees) ja esimesed paar nädalat olin ma ikka eriti elevil. Lappasin muudkui korterikuulutusi ja unistasin elust, kus ma ei peaks pidevalt kõrvatroppidega minu tuppa tulvavas rasvahaisus magama. Algaja õnn ilmutas end meile kohe teisel päeval, ent tol ajal olime me veel liialt nõudlikud ja illusioonides kinni - et me võiksime saada ilusa korteri kahe suure magamistoaga ja otse töökoha juures. Hilisemad telefonikõned agentidele andsid juba palju kurvemaid tulemusi, sest paljudel juhtudel oli kuulutuses olev korter juba välja üüritud või mõnel muul põhjusel kättesaamatu. Muud põhjused olid näiteks:

• Korteri omanik ei ole nõus oma eluaset kahele üksiküritajale rentima (mille peale me Galiga juba mõtlesime, et ei tea, kas peaks järgmisel korral lesbipaari kehastama, et meil suuremad šansid oleks)
• Me ei ole kumbki üle 60 aasta vanad (ühe korteri puhul sai piiranguks meie vanus)
• Pakutav kahe magamistoaga korter osutus hoopiski paatmajaks, mille jagamine polnud mingil põhjusel lubatud (aga seda, milline geenius üüriks ainult enda jaoks mitme magamistoaga korteri, meile ei seletatud)
• Meie kohalejõudes oli keegi salapärane isik, kes korterit näinudki polnud, teinud alghinnast topeltsuurema pakkumise ning me keeldusime rohkem maksmast
• Me teenime liiga vähe
• Me teenime liiga palju (juhtumisi kontakteerusin ma ka ühe 'sotsiaalkorterite pakkujaga', kes üritas mulle selgeks teha, et Hollandi riik leiab, et kui ma maksan 50% oma palgast üüriks, siis see ei ole piisav ning sotsiaalkorteri jaoks olen ma liialt rikas)

Peale kõiki neid sekeldusi, kümneid telefonikõnesid ja umbes viite korterikülastust istusime Galiga maha ning otsustasime tõele otsa vaadata - meie jaoks sobivat korterit Amsterdamis ei ole ning päris teise linna ka kolida ei taha. Ent maailm on üks kummaline paik, sest just siis, kui me olime otsustanud, et ei ürita enam lukus ust maha joosta, avanes üks teine väga salapärasel moel. Nimelt võttis minuga ühendust keegi agentuuritöötaja, kes saatis mulle ühe parasjagu saadaoleva korteri andmed ning mis - üllatus, üllatus - asus meie töökohast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksime järgmisel päeval korterit vaatama ning kuigi kahest suurest magamistoast võis ka seal vaid unistada, otsustasime, et avar elutuba kaalub kaks kingakarpi üles küll. Kahjuks uuris meiega samal ajal korterit ka üks paarike, ise samal ajal kilgates, kuidas too korter neile nii hästi esimese pulmaaastapäeva tähistamiseks sobiks. Kuna agent andis meile Galiga vihjamisi mõista, et omanik eelistaks perekonda, vantsisime me paarikese kallal hambaid teritades tagasi kontorisse. Paar tundi hiljem sain ma agendilt kõne - paarike otsustas korterist loobuda, sest hoiuruumi hinna sees ei ole ning kui me tahame, siis on korter meie. Ma olin järgmised kümme minutit totaalses šokis, sest et mismõttes meil on korter? Päriselt? Peale kõiki neid kannatusi on meil niisama lihtsalt ideaalse asukoha ja taskukohase hinnaga korter? Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et lepingule me veel alla kirjutanud pole ning seega pole korter ka veel ametlikult meie. Aga suusõnaline leping on tehtud ja järgmisel nädalal peaks kõik ka ametlikuks saama.

Päris ausalt, nii head lõpplahendust ei osanud ma oodatagi ja praegu on mul muidugi hea meel, et me selle korteri ära oodata jaksasime. Vahel on nii naljakas, kuidas need "õiged" asjad (või inimesed) ise sinu juurde tee leiavad.

Muide, sellel pildil ongi meie tulevase (pöidlad pihus!) korteri kõige uhkem ruum - elutuba.