Maksud

Oma esimesel Amsterdami-aastal ei osanud ma maksudest suurt midagi arvata, sest tudengina mind ükski kasumiahne Hollandi institutsioon ei kiusanud. Ka oma eelmises elukohas ei tulnud mul nende pärast eriti muretseda, sest kõik oli hinna sees ning ilmselt seetõttu ongi reaalsus ja päriselu minu jaoks küllalt šokeerivaks kujunenud. Ma ei kujutanud elades ette, et täiskasvanuks saamine sisaldab endas NII palju erinevaid makse, mida riik sinult sisse kasseerib. Esimese šoki sain ma vahetult peale praegusesse elukohta kolides, kui ma leidsin oma postkastist kirja mis küsis minu käest:"Kas sa ikka oled oma eelmise periood veemaksu summas €250 ära maksnud?". Ma pidin pikali kukkuma ning mõttes hakkasin ma juba kõikide oma elu mugavustega hüvasti jätma. Selline pauk eelarves tähendaks raudselt seda, et ma söön kuu lõpuni riisi ja makaroni. Samas jäi mulle lootus, et Ferdinand oli selle ise kinni maksnud, sest taks oli ju perioodi kohta, mille ma Sloterdijk'is veetnud olin. Kuna veemaksuamet tundus minu jaoks kindlam variant kui kõne Ferdinandile (sest ega mina ei tea, mida too oma rahahulluses peale hakkaks - äkki laseks mul maksta), helistasin neile ning valmistusin võitluseks. Minu suureks õnneks selgus, et võlgu mul ei ole ning kuna see veemaksuameti proua mul juba toru otsas oli, otsustasin ma uurida, mismoodi neid makse arvestatakse. Tema siis seletas mulle, et baassumma €89 maksavad kõik ning sinna otsa veel ekstrasumma olenevalt sellest, mitu inimest ühele aadressile registreeritud on. Kui üks inimene, siis lisandub sellele €54 ning kui kaks või rohkem, siis €150. Lisaks sain ma selgituse, et Hollandi ametivõimud saadavad kõik arved kõige vanemale inimesele, kes mingil aadressil registreeritud on. Meie aadressil olen mina ainuke (ja seega vanim) registreeritu ning šokeerivad saadetised saabuvad kõik mulle. Uurisin tolle proua käest veel, et millal ma uut arvet oodata võiksin ning tema vastas, et mitte enne uut aastat. See kõlas nagu muusika mu kõrvadele, ent vaid kuu aega hiljem istus minu postkastis uus värviline ümbrik (rohelised ja lillad ümbrikud toovad hukatust, sinised häid uudiseid, juhul kui keegi tahab sulle raha maksta). Rebisin selle värisevate kätega lahti ning leidsin sealt uue veearve. Seekord oli see küll vaid €32, kuid hambaid pani ikka kiristama. Arve väitis ka seda, et makse on perioodi juuni-detsember eest ning igaks juhuks panin ma selle kõrvale - et kui minult veel raha küsima hakatakse. Siis ma juba tean kuhu helistada, et skandaal korraldada. Vaid paar päeva läks mööda ning ma leidsin postkastist rohelise ümbriku. Oi ma olin kuri. Eriti kuri olin ma muidugi siis, kui ma ümbriku lahti tegin ja teada sain, et seekord tuleb mul mingil arusaamatul põhjusel (hollandlased olid selle kvalifitseerinud "ühendmaksuks") maksta €155. Kuna mina hollandlastega vaielda ei oska (neid on sünnist saati väitlema treenitud ning isegi kaheksa-aastane põnn teeks mulle ilmselt ära), siis otsustasime me lihtsalt ära maksta. Lisaks on Hollandi maksuametil (või kuidas neid kohti ka nimetatakse) õigus maksule trahv otsa panna, kui seda mingi kindla aja jooksul ei maksta ning too trahv muudab maksu tavaliselt mitmekordseks. Nii et nalja siin pole. Lisaks tuli maksuga kaasa ka voldik erinevate maksude kirjeldamiseks (mis lahti tehes rippus maani) ning võttis minult korraks igasuguse eluisu ära. Maksude arv, mida siin inimeste käest sisse kasseeritakse on lihtsalt metsik - aga ilmselt kõige idiootsem fakt, mille ma brošüürist leidsin, oli see, palju siin koera pidamine maksab. Üks koer läheb lisaks kõigele muule aastas maksma €103 kopikatega (mis minu jaoks seletab päris hästi ära selle, miks kassid Hollandis nii populaarsed on). Igaks juhuks küsisin ma oma kolleegi härra Hispaanlase käest, kas tema oma koera eest ka midagi maksab. Selgus, et tema rottweiler on illegaalne immigrant. I wonder why? 

Pilt on pärit siit