Surm sushi läbi

Gali rääkis mulle kunagi ammu-ammu ühest eriti ägedast sushikohast nimega Shabu Shabu. Kuna mulle tol hetkel toores kala veel eriti ei imponeerinud, lasin ma selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ent tuleb välja, et mingi mõttevirvendus jäi kuhugi ajusagarate vahele ikkagi pidama, sest eile otsustasin ma härra Hispaanlase just nimelt sinna restorani sööma viia. Mis mind selle koha juures eriti paelus, oli muidugi fakt, et hinna sees on piiramatus kogustes igasuguseid erinevaid Aasia toite alustades sushiga ning lõpetades Pekingi pardi, vetikate ning friteeritud lootoselehtedega. Ühe sõnaga - udupeen. Selleks, et õhtusöögist võimalikult suurt kasu lõigata, tahtsin ma muidugi kindlaks teha, et ma lähen sinna võimalikult tühja kõhuga ja läksin ka - eelneva päeva jooksul olin ma söönud ära vaid kausitäie hommikuputru. 

Süsteem ise töötab nii, et igal inimesel on ühe ringi peale võimalus tellida viit erinevat toitu ning kõik road saabuvad üsna väikestes kogustes. Võimalikke ringe on neli (ilmselt pole keegi kaugemale jõudnud) ning täpset arvestust tuleb pidada asjaolu üle, et kõik tellitud asjad tuleb ära süüa või lähevad need arvele lisaks. Esimene ring oli muidugi vaimustav - kõik maitses nii-nii hästi ja kõht oli ka kole tühi. Teine ring oleks minu pärast võinud ära ka jääda, juhul kui me oleksime tavalises restoranis olnud. Seal ei tulnud see muidugi kõne alla. Seega sai ka teine ring sisse pressitud. Enne kolmandat ringi tegime sügava inventuuri ning leidsime, et midagi veel natuke mahuks. Mahtus ka, aga ikka väga vaevaliselt ning mingit erilist mõnu tundmata. Sel hetkel sõime me juba suures osas pelgalt kohusetundest, sest taldrikutele ei tohtinud midagi jääda. Viimased ampsud pressisin ma juba suure vaevaga suhu ning nii viis minutit istusin ma oma kohal nagu hamster, üritades oma sushirulliga ühele poole saada. Täpselt tol hetkel sattus meist mööduma kelner, kes huvi tundis, kas me ka magustoitu sooviksime. Härra Hispaanlane pidi naerukrambid saama, kui ma oma täistuubitud põskedega ägedalt pead raputasin. 

Kolm ringi ja umbes 27 erinevat rooga hiljem asusime me vapralt tagasiteele ning tunne oli oi-kui-raske - nagu üritaks kive seedida. Ega ma tol õhtul midagi enamat ei teinudki, härra Hispaanlane söötis mulle sisse seedimist abistava rohu ning pani mu ilusasti teki alla, sest mu olemine ei olnud tolleks hetkeks enam eriti mõnus. Sellel aastal ma sinna restorani enam tagasi minna ei kavatse. 

Pilt on pärit siit.