Zandvoort an Zee

Trummipõrin palun! Võttis aega, mis ta võttis (umbes täpselt kaks aastat) ja randa ma jõudsin. Kuna mina ei tea Hollandi randadest midagi, võttis härra hispaanlane juhtimise enda kätte ning viis mind kohta nimega Zandvoort an Zee. Paljude Amsterdammerite ja Haarlemlaste lemmikranda. Kuigi ma esialgu kartsin, et nii sinnaminevad rongid kui ka rand on nii paksult täis, et meie enam ei mahu, oli muretsemine asjatu. Rongis saime isegi istuma ning ka randa jõudes leidsime lõpuks koha, kuhu oma tagumik maha toetada. Ja kui suur inimmass ning ülimalt sogane vesi välja arvata, oli rannapäev igati edukas. Peale mudast ja karastavat suplust otsustasin ma veidi inimvaatlust teha ning materjali mul juba jätkus. Peale inimeste vaatlesin väikest viisi ka koeri, eriti ühte meie naabruses suvitavat preili chihuahuat (tal oli roosa kaelarihm, siit ka minu väga üldistavad järeldused), kes muudkui oma miniatuurse palli järel sibas ning klähvis. Ja kui koerast villand sai, vaatlesin mööda veepiiri sõitvaid traktoreid, heeringaputkad slepis. Hollandlased on teadupärast vanad heeringanautlejad ning isegi rannas olles tuleb oma päevane kalanorm täis süüa. Jäätiseauto käis vahepeal ka, ent see polnud pooltki nii populaarne. 

Ning kui meil lõpuks ka peesitamisest isu täis sai, vedasime end rannas asuvasse Kuuba baari, et veidi õlut juua ning kalmaarirõngaid kõrvale näksida. Igati edukas päev ma arvan, isegi päikesepõletust ei saanud.