Minu uus müts

Jõulude ajal kodus käies sattus mulle Montonis kätte üks karunäoga müts, mille ma ka pikemalt mõtlemata ära ostsin. Kuigi sinnamaani oli Hollandis olnud pidevalt kuni 10 kraadi sooja, ei suutnud ma uskuda, et troopiline kliima terve talve püsib ning jaanuaris Amsterdami tagasi jõudes läkski siin veidi jahedamaks. Viis miinuskraadi oli just täpselt paras selleks, et mõmmik linna peale jalutama viia. Esimese komplimendi sain ma härra Hispaanlaselt, kes mainis, et selle mütsiga ei näegi ma välja nagu seeneke ning tema suust oli see tõeline kompliment, sest siiani on ta iga mu mütsi üle kõvasti naerda saanud. Teise komplimendi sain ma veidi ootamatult, kui mulle paar päeva tagasi üks poiss Amsterdami tänavatel järele jooksis. Jalutasin just parasjagu mööda Rokinit, kui korraga üks Aasialane minu ette seisma jäi. Sirutas minu poole oma kätt ja ma mõtlesin, et "Issand jumal, kas ma peaks teadma, kes see on? Äkki ma olen teda kusagil varem kohanud ja nüüd ei tunne ära! Appi kui piinlik!" Kahjuks olen mina üks neist inimestest, kes erinevatel pilusilmsetel indiviididel üldse vahet ei tee ning vaid mingi ime läbi olin ma sinnani piinlikest vahejuhtumistest Asiaatidega pääsenud. Seejärel mõtlesin ma muidugi läbi ka variandid, et tüüp on kas hull või tahab mulle midagi müüa - ning mitte ükski versioon ei mõjunud kuigi julgustavalt. Õnneks tegi too poiss varsti oma suu lahti ning kui ta midagi Barney'st rääkima hakkas (tegelane seriaalist nimega "How I Met Your Mother"), hingasin ma kergendatult. Ma ei olnud teda varem kohanud. Aegamisi sain ma ka aru, miks ma seisan keset tänavat ning vestlen võõra Asiaadiga. Nimelt olevat ta minust rattaga mööda sõitnud, ent mind nähes selle kõrvale heitnud, sest tal olevat tulnud kange tahtmine minuga lähemalt tuttavaks saada. Põhjus - minu müts. Ja see, et ma nägevat selle mütsiga eriti armas välja. Komplimendid tehtud, arvas ta, et me peaksime millalgi välja minema ning minu viisaka keeldumise peale jätsime me kenasti hüvasti ning kõndisime kumbki oma teed. Kuigi too tüüp ei olnud just minu ideaalmees, aplodeerisin ma talle mõttes siiski tema julguse eest - küll ta kunagi sellise taktikaga mõne tüdruku jalust rabab. Aga mu karumüts - jaa, see oli üks tõesti hea investeering. 

2013

Üksteist päeva uues aastas ning endiselt on kõik äärmiselt segane. Mul oli seekord hirmus raske Hollandisse tagasi tulla, eemale oma turvalisest Eesti-mullist, linna, kus ma tegelikult olen ikkagi võõras. Eestis oli kõik nii hea ja lihtne, et päev enne ärasõitu sattusin ma totaalsesse emotsionaalsesse kriisi ning lasin endale uue pileti osta, mis lubas mul mõned päevad kauemaks jääda. Äriklassi kusjuures, sest odavad piletid olid kõik otsas. Eestis olles jõudsin ma ka otsusele, et ma ei hakka liialt Hollandisse jäämise nimel pingutama. Jah, mul on põhjuseid, miks ma võiksin siia jääda - ent samamoodi on hulk faktoreid, mis mulle Amsterdami-elu juures üldse ei meeldi. Seega vaatan ma nii veebruari keskpaigani ringi ja kui midagi väga head silma ei hakka, pakin oma seitse asja kokku ja kolin tagasi Tallinna. Kuna vanust on ka omajagu juba kogunenud, siis mingit suvalist tööd ma enam vastu ei võta - seda võin ma Eestis ka teha. Pärast sellise otsuse tegemist läks natuke kergemaks, ent Hollandi pidevalt hall ja vihmane ilm ei aidanud eriliselt meeleolule tõusule kaasa.

Ma olin just Schipholi lennujaamas maandunud, kui mulle helistas üks värbaja. Kuna olukord oli intervjuuks kehv, palusin ma tal mulle hiljem tagasi helistada. Mida ta muidugi ei teinud, ent ma otsustasin tema kõne siiski hea endena võtta. Ju siis pakutav töö oleks lihtsalt vilets olnud. Tagasi kontoris, saime ka proua Ülemusega kokku, kellele ma andsin nimekirja firmadest, kus ma oleksin nõus töötama. Firmad, mis on seekord suuremad, kui kümme inimest ning kus mul oleks võimalik ka edasi areneda. Proua Ülemus asus nii suure entusiasmiga telefonikõnesid tegema, et üks teine sama saatusega kolleeg tuli lõpuks minu juurde, et küsida mida ma ometi talle ütlesin, et ta nüüd nii suure hooga mind kiitvaid vestlusi arendab. Mina vaid kehitasin õlgu. Aga ära too entusiasm end tasus, sest täna sain ma kõne ühelt küllaltki tuntud jalatsifirmalt (mu vanaema on suur fänn!) ning mind paluti järgmisel nädalal intervjuule. Ning seda veel alal, mida ma esialgu üldse ei kaalunudki - turunduses. Õnneks on mul veel ligi nädal aega määrava hetkeni ning kontoritäis spetsialiste, kes on kindlameelselt otsustanud mulle uue koha leida. 

Pilt on siit.